Mõttetera

"Pole olemas täiuslikke vanemaid ega täiuslikke lapsi, kuid on piisavalt täiuslikke hetki sel teel." - Dave Willis


Miks tulla Gordoni Perekooli

Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Kontaktandmed

MTÜ Perekoolitusühing
Sina ja Mina

Lastekodu 6a (III korrus)
(kollane 3-kordne maja,
fonolukk nr.19)
Tallinn 10113
Tel: 6 816 570
perekeskus at sinamina dot ee 
Reg.nr: 80208192
Koolitusluba: 5850 HTM
a/a: SEB IBAN
EE571010220039801011 

 

Kuidas aidata last toime tulla lasteaia-ja koolipingetega?

17. oktoober 2016 | Annika Vau

Kas sinu laps puhkeb tihti peale kooli- või lasteaiapäeva nutma, raevutseb või ütleb halvasti? Siin on mõned nõuanded, kuidas lapsevanem saab toetada last igapäeva-pingetega toimetulekul.

  1. Lisa oma hommikutesse lähedushetk lapsega. Laps on päevase stressi suhtes vastupidavam, kui leiad hommikul aega temaga koosolemiseks: näiteks kaisutage lapsega või vestelge eesolevast päevast. Vajadusel pane äratuskell 15 minutit varem helisema, et ei peaks kiirustama. Kui sul on mitu last, siis kaasa vajadusel teist vanemat, et kõigi laste „armastuse anum“ saaks täidetud.
     
  2. Loo kindlad päevarutiinid. Harjumuspärased tegevusjärgnevused suurendavad laste turvatunnet. Näiteks hommikune rutiin, taaskohtumise rutiin, hüvastijätu-rutiin, kojujõudmise rutiin ja õhtuse pingemaanduse rutiin. Kui teil on õhtul plaanis midagi toredat, siis võiks sellest juba lahkudes rääkida – sedaviisi on laps päeva jooksul rohkem keskendunud ees ootavale meeldivale koosolemisele, mitte eemalolekupinget täis päevale. 
     
  3. Hoia lapsega ühendust. Lapse turvatunnet võib aidata hoida see, kui leiad sobiva viisi temaga päeva jooksul „ühenduses“ olemiseks.  Näiteks anna väikelapsele kaasa perepilt, sinu lõhnaõliga mänguasi või midagi muud toredat, mis meenutab talle kodu. Kooliealise lapse heaolutunnet võib suurendada võimalus soovi korral sulle vahetunnist helistada. 
     
  4.  Kohtudes jäta lapsele ruumi oma mõtete kogumiseks. Kui õhtul uuesti kohtute, siis lihtsalt naerata ja kallista last. Pole kohe vaja küsida selliseid harjumuspäraseid küsimusi nagu: Kuidas su päev läks? Kas sul on palju kodutöid teha? Kas sul oli täna probleeme?
     
  5. Jäta lapsele aega puhkamiseks ja mängimiseks. Kool-trenn-kodutööd või pikk päev lasteaias-huviringides võivad olla väga kurnavad. Laps vajab iga päev aega mänguks ja puhkamiseks. Pingeid maandavate tegevuste jaoks võiksid planeerida iga päev kindla aja ja need peaksid sobima su lapse meelelaadiga. Ka mäng võib olla pingete maandaja - olukordade läbimängimine üksi või koos vanemaga, aitab suurendada hakkamasaamise tunnet ning juhtunut justkui eemalt vaadata.

 

 

  1. Ole lapsele toeks, kui tal on raskusi tunnete kontrollimisega. Kui laps kõigele vaatamata emotsionaalselt plahvatab, siis ole lihtsalt tema kõrval ja püüa ise jääda rahulikuks. Peegelda lapse tundeid ning paku võimalusel oma lähedust ja kallistusi („Mulle tundub, et sulle kuluks üks kallistus praegu ära“). Kui laps on valmis vanemaga vestlema, siis on vaja teda toetavalt kuulata ning mõista, millised tunded lapse sees on („Oled vist täitsa väsinud sellest päevast“). Kui peegeldad lapse tundeid, siis aitab see tal end sulle avada ja nii võite üheskoos jõuda mure põhjustele jälile („Paistad nii kurb, et see paneb mind mõtlema, milline oli su päev. Kas tahaksid sellest rääkida?“ vms).
     
  2. Naera koos lapsega. Naermine vabastab pingetest sama hästi kui nutminegi. Koos naermine parandab vastupanuvõimet stressile ja haigustele ning muudab teid lapsega lähedasemaks.

 
Annika Vau on psühholoog-perenõustaja, kelle kontaktid leiad vajadusel siit.

Drillimisest ei ole kasu

16. oktoober 2016 | Ene Raudla

Sageli tahetakse laste lugemist, käekirja ja arvutamist  drillida, mis võib lapse jaoks olla üsna igav ja tüütu. Eriti siis, kui see hästi välja ei tule.

Lapselt tuleb nõuda võimetekohast õppimist. Kui ta teeb üksiku töö lohakalt, on kasvatuslikus mõttes õige nõuda ülesande või harjutuse ümberkirjutamist. Kui aga laps ei suudagi ilusamini kirjutada, pole mõtet vihikust lehti välja tõmmata või lasta tal lehekülgede kaupa tähti treida. Kui lapse käsi on nõrk, peaks olema korraliku käekirja nõudmisega ettevaatlik. Pigem käe treenimiseks rohkem joonistada, värvida, paberit lõigata ja rebida. Postkastidesse pannakse kuhjade viisi reklaambrošüüre, mis rändavad prügikasti. Õhtuti võiks mudilane neist toredaid pilte välja lõigata ja paberile kleepida. Kui veel natuke juhendada, valmivad uhked kollaažid. See arendab tema käelist tegevust, silma ja käe koostööd, loovust ning aitab koos ema-isaga koostegemisest rõõmu tunda.

Lugemisoskus on õppimisprotsessi üks alustala.

Lihtsalt lugemisdrillil pole mõtet. Et laps tahaks lugeda, nõuab see  rohkesti tööd ja harjutamist, mis saab alguse ettelugemisest. Sellest sõltub tema sõnavara, kuulmisoskus. Ettelugemisest kujuneb välja lapse ja vanema kordamööda lugemine ning kindlasti vestlus loetust. Sageli  lapsed, kes loevad soravalt, aga kui temalt küsida, millest ta luges, siis kehitab ta õlgu. Kui sisu ei mõista, pole lugemisoskusest kasu. Sisu mõistmata ei saa hakkama ei matemaatikas ega üheski teises õppeaines.

Mida paremini suudab laps orienteeruda sõna häälikulises koostises, seda kergemini suudab ta lugema õppida. Lugema õppimise alguses soovitatakse anda lastele isegi jõukohasest kergemat materjali, et tal tekiks enesega rahulolu tunne: „Ma sain hakkama! Lugemine on nii kerge!”

Enne lugemist on vaja selgeks õppida järgmised tegevused: tähtede äratundmine; kujutluse loomine foneemidest (häälikute variantidest); täishäälikute kui nn silbi moodustajate leidmine; kujutluse loomine sõna rõhulis-rütmilisest struktuurist; hüpoteesi loomine sõna kõlast; lugemine, sõna hääldamine; kontroll loetu õigsuse üle.

Lapsevanem võiks aeg-ajalt olla lugema õpetamise protsessis  mänguline:

  • Näiteks: „Arva ära, mis sõna ma  ütlesin?”  Häälida näiteks K-A-T-U-S. „Nüüd hääli sina, mina mõistatan.”
  • Leiame toast, tänavalt vm.  K- tähega algavaid sõnu.
  • Mängime kogu perega sõnamängu, kus alustad selle häälikuga, mida kuuled sõna lõpus.
  • Võib kaasata ka lemmikloomi. Näiteks kiisu kord- siis võib keegi tema eest arvata. Nii kaob lapsel hirm, et võib ka mitte teada  ja see on  normaalne. Keegi aitab mind, kui ma hätta jään.

Õppimine ei ole pelgalt kooliõpikutest tuupimine, vaid see võib olla lõbus ja huvitav. Teha arendavatest mängudest kogu pere ühine tegevus. Vanematelt nõuab see aega ja loovat lähenemist. Kui pühenduda lapse esimestel kooliaastatel tema õpiharjumuste kujundamisele, siis edaspidi võivad vanemad vaid nautida seda, mida laps teeb.

Ära rutta abistamisega

Hiljem võivad lapsele raskusi valmistada õpikutes ja töövihikutes antud ülesannete töökäsud, mis  sageli on  lapse jaoks liiga keeruliselt sõnastatud.  Ka siis ei tohiks vanem  rutata ise esimest arvutust ära tegema.  Selle asemel  lasta lapsel tööjuhend valjusti korrata või paar korda ette lugeda. Kui see ei aita, võiks täiskasvanu ise juhendi ette lugeda ja rõhutada olulist.

Lase lapsel enne ülesande täitmist rääkida, mida ja kuidas ta hakkab seda tegema. Nii kujuneb tal harjumus oma tegevus lõpuni läbi mõelda, enne selle täitmise juurde asumist.

Oma tegevuse mõtestatuse arendamiseks sobiksid ka mitte kooliülesanded. Näiteks anda lapsele loovaid ülesandeid: „ Tahame isale üllatuse teha. Mida me selleks teha võime. Mida veel? Mida me selleks vajame?” või koogi küpsetamine: „ Mida millises järjekorras panna. Kui palju on vaja  üht või teist ainet. Mida me peame selleks ostma? Vaatame retsepti veelkord üle, kas on kõik vajalik olemas” jmt.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et vanemad laste lugema, kirjutama või arvutama õpetamisel drillimise või liigse abistamise asemel harjutada mänguliselt, lasta lapsel proovida ja leida lahendusi ning olla kogu õppeprotsessis last toetav, et ta tunneks hakkamasaamise tunnet.

Ene Raudla on kliiniline lapsepsühholoog ja Gordoni perekooli koolitaja.

Laps vastutab õppimise eest, lapsevanem õppimiseks vajalike tingimuste eest

13. oktoober 2016 | Ene Raudla

Koolilaps peaks vastutama oma edu ja ka ebaedu eest ise. Ent selleks pole pahatihti valmis vanemad, kes ihkavad lapse õppimist pidevalt kontrollida. Vanema vastutuseks on lapsele  õppimiseks ja arenguks vajalike tingimuste loomine.   Lapse kooliminek ei ole lapsevanema unistuste täitmine, vaid lapse toetamine sel viisil, et areneks lapse vastutustunne ja iseseisvus. Vanemad nõuavad  lapselt õppimist, kuid enamusel  esimese klassi lastel puudub oskus  õppida. Lapsevanem saab luua eeltingimused õppimiseks nii, et  lapsed suudaksid  enamiku kodustest ülesannetest iseseisvalt lahendada. Kuidas saab vanem  pakkuda abi nii, et see aitaks lapsel ülesanded ise ära teha?

Enne õppima asumist luua positiivne meeleolu. Tunnustada last, et ta on juba ise oma kooliasjad välja võtnud, avanud oma päeviku ja vaadanud mis tunnid järgmisel päeval on jmt. Märka tema iseseisvaid sammukesi: „Oled meile kallis, oleme uhked sinu üle, et sa oled juba koolilaps.  Mida te täna koolis tegite? Oi, sa said sellega ise hakkama! Väga vahva!”

Lapsevanema rõõmus ja toetav hoiak on see, mis annab lapsele julgust asuda oma koolitöö juurde. Oluline, et lapsel ei tekiks hirmu  eksimise ees, kui tal kõik kohe hästi välja ei tule. Vanema toetav hoiak: „ Pole hullu, proovime veel. Oo, saidki hakkama! Hurraa! Näed, suutsid istuda laua taga ja sa ei tõusnudki enne püsti, kui valmis said. Oled vapper! Jm”

Õigesti tegemine on selles vanuses lapsele äärmiselt tähtis ning tihti tekib lapse ja vanema vahel kahetsusväärne arusaamatus: Lapsed ütlevad kodus: “Ma ei oska seda teha,” kuid peavad selle asemel tihtipeale silmas hoopis: “Emme, ma ei julge seda üksi teha.” Ema tõlgendab seda nii: “Minu laps ei saa üksi hakkama!” ning hakkab koolitööde juures pidevalt abistama, kuigi see pole üldse vajalik.

Õpiharjumuste kujundamine

Lapsed ja nende õppimismeetodid on niisama erinevad, kui vanemate viisid laste õppimist suunata ja kontrollida. Isegi ühe pere lapsed võivad kodustesse ülesannetesse väga erinevalt suhtuda. Üks närib teleka ees päev otsa pliiatsit, teine õpib kõik juba koolis ära, kolmas ei tee koolikotti enne lahtigi, kui ema töölt jõuab ja lapsega koos õppima hakkab. Selleks, et edaspidiseid arusaamatusi vältida, tuleks koduse õppimise reeglid juba koolitee alguses paika panna.

 

Nõuanded lapsevanemale:

  1. Sea sisse kindel õppimiskoht, milleks oleks soovitatavalt oma õppimislaud.
  2. Toeta järjekindlust - alustatu tuleb lõpule viia ja mõne minuti pärast ei saa öelda, et ma enam ei viitsi.
  3. Õpeta kooliasjade korrahoidmist - asjadel on oma koht (pliiats on pinalis, pinal on koolikotis jne.)
  4. Jälgi, et lapsel oleks õige pliiatsihoid.
  5. Taga, et lapse tähelepanu saaks püsida õppimisel - õppimislaual ei tohi olla üleliigseid  asju, mis viiks tähelepanu eemale (sh lapse telefon). Toas peab olema vaikus.
  6. Ole kättesaadav, kui laps peaks abi vajama.
  7. Lepi kokku, mida laps teeb ise ja mida koos vanemate abiga.
  8. Lepi lapsega kokku, millal ta õppima hakkab.
  9. Kuula, kuidas laps loeb, et saada õigel ajal jälile tema lugemisraskustele.
  10. Pea meeles, et peale kella 8-t õhtul õppimine on kõige vähem produktiivsem.
  11. Ära nõua lapselt võimatut.
  12. Jälgi, et lapsele jääks aega tegeleda ka oma lemmiktegevustega või niisama mängida.
  13. Taga kindel unerežiim – koolilaps vajab 9-10 tundi und.

Ene Raudla, kliiniline lapsepsühholoog, Gordoni perekooli koolitaja