NÕUANDED LASTEVAHELISTE KONFLIKTIDEGA TOIMETULEKUKS

Peredes, kus on rohkem kui üks laps, tuleb ette laste vahelisi tülisid. Kord tülitsetakse asjade, tegevuste või vanemate jaoks täiesti arusaamatutel teemadel.

Tülid võivad tekkida erinevatel põhjustel. Näiteks perre sündinud beebi tekitab suuremas lapses kõrvalejäetuse tunde, aga põhjuseks võib olla ka laste erinev iseloom ja vanusevahe. Lastel puuduvad oskused tülisid lahendada, mis omakorda suurendab konfliktide tekkimise võimalust. Sageli nad pöörduvad lastevanemate poole, et viimased lahendaks nendevahelised konfliktid. Vanemad aga satuvad kimbatusse. Kuidas aidata? 

Mida teha, et ennetada lastevahelisi konflikte? Mõned lihtsad reeglid:

1.Võimaldage lastel mängida selliseid mänge, kus nad omavahel ei konkureeri, et saada mõni auhind või kiitus, vaid teevad selles mängus koostööd ja koos saavutavad tulemuse ning saavad autasustatud koos.

2. Innustage lapsi osalema nendes tegevustes, mis neile meeldivad. Arendage nende reaalseid, mitte teie jaoks olulisi, andeid.

                                                                                                  Allikas: Internet

 3. Lubage lapsel eksida. Ega niisama vanasõna ei ütle: „Vigadest õpitakse!“ Mida vanemaks laps saab, seda sagedamini hakkab ta märkama oma ebaedu ja end võrdlema teiste saavutustega. Seejuures tuleks aidata tal rahuneda ja mitte pöörata tähelepanu eksimusele.

4. Ärge üheselt hinnake laste saavutusi ja ebaedu. Hoiduge oma laste kritiseerimisest ja teravate negatiivsete hinnangute andmisest, see kahjustab nende enesehinnangut ja tekitab ebakindlust.

5. Last tuleb õpetada kaotama. Kui te olete lapse kõrval ja ta on kindel, et teda armastatakse mitte ainult võitude, vaid lihtsalt olemasolu eest, on tal lihtsam üle elada kaotusi. Laps peab tundma, et te usute temasse.   

Kui aga konfliktid on tekkinud, siis tasub meeles pidada:

1. Sa ei pea kohe sekkuma. Nii nagu ükskõik millist tegevust, nii  õpitakse ka konfliktide lahendamist neis osaledes. Seega ärge takistage lastel selle eluliselt tähtsa kogemuse saamist.

Siiski esineb olukordi, kus täiskasvanu mittesekkumine võib tuua kaasa tõsiseid tagajärgi laste füüsilisele ja emotsionaalsele heaolule. Nii näiteks kui üks konfliktis osalevatest lastest on tunduvalt noorem või nõrgem ja nad on küllaltki lähedal „rusikatega rääkimisele“, siis tuleks nad peatada ja püüda suunata probleemi sõnades väljendamisele. Sama kehtib ka olukorras, kus üks osapool on pidevalt kaotaja osas ja sunnitud alla andma. Sellisel juhul võib ühel lapsel kujuneda arglikkuse ja ebakindluse tunne.

2. Sekkudes lastevahelistesse konfliktidesse, ärge kunagi asuge ühe lapse poolele, isegi siis, kui teate selgelt, kellel on õigus ja kes on süüdi. Sest lapsele, kes käitub vääralt, pole see olukord üldsegi nii lihtne. Seepärast võib ta teie kiiret kohtumõistmist võtta kui ebaõiglast ja erapooletut, st edaspidi ta hoidub suhtlemisest, kus teie olete kohtumõistja rollis. Püüdke objektiivselt selgitada välja konflikti põhjused ja käigu, kasutades aktiivset kuulamist ja tunnete peegeldamist. Tavaliselt täiskasvanud näevad ainult „jäämäe“ veepealset osa, aga see veepealne osa ei võimalda alati otsutada tõelise probleemide ja laste panuste üle selles konfliktis.

3. Ärge võtke kohtuniku rolli, määratledes kes on süüdi ja kes ei ole, et määrata karistus. On parem, kui me ei tee isiklikest konfliktidest juriidilist lahendit. Püüdke harjutada lapsi mõttega, et ükskõik kes alustas tüli, vastutus edaspidiste sündmuste arengu eest kannavad alati mõlemad. Seepärast sekkudes laste tülisse, püüdke neile näidata viise, kuidas kujunenud raskes olukorras leida lahendus, mis neid mõlemaid rahuldaks. Ärge rõhuge sellele, kes on süüdi, vaid sellele, mida ette võtta.

4. Aidates lastel lahendada konflikti ja vabaneda kogunenud solvangutest ja vihast, jälgige, et lapsed ei kasutaks isiksust alandavaid väljendeid. Rääkides sellest, mis neid kurvastas ja pani nördima, võiksid lapsed kirjeldada partneri tegevust ja käitumist, mitte tema füüsilisi või isiksuslikke puudujääke. Näiteks on täiesti aksepteeritav, kui laps räägib, et talle astuti jala peale ja tal oli valus. Mitteaktsepteeritavad on aga sellised väljaütlemised nagu: „Ta on kohmaks nagu karu!“ või „Ta on alati mühakas!“

5. Kui te püüate aidata lahendada konflikti laste vahel, siis tehke kõik selleks, et neil ei jääks tunnet, nagu te armastaks kedagi neist teisest rohkem. Ärge unustage laste kuuldes selgitada, et te armastate neid mõlemaid, mida iganes nad ei teeks ja seepärast kurvastavad nende konfliktid teid väga. 

Aidake oma lastel lahendada omavahelisi konflikte olles vahendaja rollis: 

Esimene samm – probleemi sõnastamine. Näiteks: „Meil on ainult üks selline mänguasi, aga me mõlemad tahame sellega mängida“. Enamus laste tülisid on seotud solvumise, naeruvääristamise ja ebaõiglusega. Seepärast on otstarbekas paluda mõlemal lapsel lühidalt kirjeldada oma oponendi seisukohti, veendumaks, et ta  kuulis ja sai aru kõigest.

Teine samm – leidke koos võimalikud lahendused. Paluge lastel koos koostada kõikvõimalike konflikti lahendustega nimekiri. Toonitage, et kumbki neist ei saa mängida selle mänguga seni, kuni ei ole jõutud kokkuleppele. Suunake lapsi vastama küsimusele: „Mis peab juhtuma, et sinu vend (õde) peaks seda lahendust õiglaseks?“

Kolmas samm – määratlege kindlaks probleemi lahendamise plaan. Kui küsimus on tõsisem ja kokkulepet ei saavutata, kutsuge kokku „perekoosolek“ ja kasutage ära teiste pereliikmete ressursid, et probleem lahendada.
 

Konfliktide vahendamist saab õppida ka Gordoni perekoolis. Koolituste toimumisaegadega saab tutvuda siin.