Est | Rus

Sisukord

Uued kursused

Huvitavat lugemist

Arhiiv

UUDISKIRI 2016/4

 Seekordsed teemad:

• Mida teha, kui laps ei taha kooli minna?
• Mida teha, kui laps kardab pimedust?
• Kuidas lapses pesemisharjumusi kujundada?
• Kuidas aidata lapsel toime tulla lasteaia- ja koolipingetega?
• Eesti isade lood

Mida teha, kui laps ei taha kooli minna?

Mis võib olla selle põhjuseks, kui laps ei taha kooli minna ja kuidas saab vanem last selles olukorras toetada? Nõu annab pereterapeut ja kliiniline psühholoog Ene Raudla.

Kui laps ei taha kooli minna, siis võib üheks põhjuseks olla vastastikuse mõistmise puudumine ning pingelised suhted klassikaaslastega. Sellises olukorras pole kool see koht, kus õpilane tahaks olla. Laps ei pruugi vanemale rääkida sellest, mis koolis toimub, kuid tema tahtmatus kooli minna peaks panema vanemad mõtlema. Võib-olla pole ta leidnud ühist keelt klassikaaslastega, tal pole sõpru ning tunneb end seetõttu koolis üksildasena. Sel juhul on täiesti arusaadav, et ebameeldiv keskkond vähendab õppimise soovi. Lapsega tuleks sellest kõigest usalduslikult rääkida. Eelkõige tuleks aidata lapsel leida oma suhtlusringkond, mis talle sobib. Kui ta tunneb ennast seal tunnustatuna ja hinnatuna, siis on tal ka oma klassis turvalisem olla.

 

 

Lapsel võib olla olla probleeme, mille peale täiskasvanud ei tulegi. Vahel on päris keeruline jõuda lapse tegeliku probleemi põhjuseni ja aidata tal seda lahendada. Siin on abi lapse aktiivsest kuulamisest. Meeles tasub hoida mõtet, et laps kuulab meid siis, kui meie oleme teda kuulanud.

Mida tasuks aga vältida mures lapse abistamisel? Lapsel tekib viha ja trots, kui kasutame tema abistamiseks selliseid väljendeid:

"Mind ei huvita, et teised ei pea."
"Mine hakka kohe oma asju tegema."
"Lõpeta juba see virisemine."
"Kui mina väike olin..."
"Miks sa ei tee nii, nagu ma sulle ütlesin?"
"Vaata nüüd: see ei käi nii, vaid hoopis nõnda."
"Sa eksid, sest..."
"Jah, aga mõtle nüüd loogiliselt..."
"Sa oled lihtsalt laisk."
"Ise olid süüdi."
"No kuidas sa siis ei oska. See on ju nii lihtne."
"Küll sa oled tubli laps!"

 

Koolimineku hommikud

Seitsmeaastane laps ei pea veel kõigega ise hakkama saama. Nii lapsel kui ka õpetajal on ebameeldiv hoolitseda asjade eest, mis tegelikult kuuluvad vanemate vastusalasse. Näiteks tuleks aidata hoolt kanda selle eest, et:

• hambad on pestud,
• hommikueine söödud;
• koolikotis kõik vajalik olemas;
• eelmisel päeval koolis antud korraldused läbi loetud ja vajadusel allkirjastatud;
• ilmale sobilikud riided;
• tuletada meelde olla liikluses ettevaatlik.
• viimaseks on tehtud kallistus ja päev võibki alata.

Kõige tähtsam, mida vajab laps, et tunda ennast hästi, sõltumata tema vanusest, on vanema tähelepanu, armastus ja vanemlik hoolitsus. Ära muretse selle pärast, et nad sind kunagi ei kuula, muretse sellepärast, et nad sind alati jälgivad.

 

Huvilistele infoks, et Ene viib 5. aprillil 2017 kell 17:30-19:30 läbi grupinõustamise teemal "Kuidas abistada last õppimisel?". Lisainfo ja registreerumine: www.sinamina.ee/kalender

  

Mida teha, kui laps kardab pimedust?

Mida teha, kui laps kardab pimedust? Vastab psühholoog, loovterapeut ja Gordoni perekooli koolitaja Õnne Aas-Udam.

 

Kuidas lapses pesemisharjumusi kujundada?

Eesti isade lood

Perekeskus Sina ja Mina koostöös Delfi pereportaaliga Pere ja Laps kogusid ja jagasid isadepäeva puhul lugusid sellest, missugune on Eesti isa.

 

Avaloos selgitab pereterapeut Tiit Kõnnussaar, mida saab naine teha, et mees lapsest ei kaugeneks. Loe Tiidu artiklit "Isa ja ema peavadki ju erinevad olema" siit.

Henry Jakobson räägib oma videos sellest, mis talle isaks olemise juures meeldib ning ka isaks olemist puudutavatest tabudest. Lisaks annab Henry nipi, kuidas tema peres jagatakse ära kodused tööd, mis hetkel vajavad tegemist ning annab lõpuks oma julgustavad sõnad edasi noortele isadele. Vaata videot siit.

Kaja Kallas kirjutab sellest, mida on õppinud oma isalt. Ja ka sellest, miks on oluline isasid laste kasvatamisel rohkem usaldada. Loe artiklit siit.

Lõpuloos jutustab Priit Pajusaar oma vahvast ja mitmes mõttes erilisest isast. Loe artiklit siit.

Kuidas aidata last toime tulla lasteaia-ja koolipingetega?

Kas sinu laps puhkeb tihti peale kooli- või lasteaiapäeva nutma, raevutseb või ütleb halvasti? Siin on mõned nõuanded, kuidas lapsevanem saab toetada last igapäeva-pingetega toimetulekul.

1. Lisa oma hommikutesse lähedushetk lapsega. Laps on päevase stressi suhtes vastupidavam, kui leiad hommikul aega temaga koosolemiseks: näiteks kaisutage lapsega või vestelge eesolevast päevast. Vajadusel pane äratuskell 15 minutit varem helisema, et ei peaks kiirustama. Kui sul on mitu last, siis kaasa vajadusel teist vanemat, et kõigi laste „armastuse anum“ saaks täidetud.
    
2. Loo kindlad päevarutiinid. Harjumuspärased tegevusjärgnevused suurendavad laste turvatunnet. Näiteks hommikune rutiin, taaskohtumise rutiin, hüvastijätu-rutiin, kojujõudmise rutiin ja õhtuse pingemaanduse rutiin. Kui teil on õhtul plaanis midagi toredat, siis võiks sellest juba lahkudes rääkida – sedaviisi on laps päeva jooksul rohkem keskendunud ees ootavale meeldivale koosolemisele, mitte eemalolekupinget täis päevale. 
    
3. Hoia lapsega ühendust. Lapse turvatunnet võib aidata hoida see, kui leiad sobiva viisi temaga päeva jooksul „ühenduses“ olemiseks.  Näiteks anna väikelapsele kaasa perepilt, sinu lõhnaõliga mänguasi või midagi muud toredat, mis meenutab talle kodu. Kooliealise lapse heaolutunnet võib suurendada võimalus soovi korral sulle vahetunnist helistada. 
    
4.  Kohtudes jäta lapsele ruumi oma mõtete kogumiseks. Kui õhtul uuesti kohtute, siis lihtsalt naerata ja kallista last. Pole kohe vaja küsida selliseid harjumuspäraseid küsimusi nagu: Kuidas su päev läks? Kas sul on palju kodutöid teha? Kas sul oli täna probleeme?
    
5. Jäta lapsele aega puhkamiseks ja mängimiseks. Kool-trenn-kodutööd või pikk päev lasteaias-huviringides võivad olla väga kurnavad. Laps vajab iga päev aega mänguks ja puhkamiseks. Pingeid maandavate tegevuste jaoks võiksid planeerida iga päev kindla aja ja need peaksid sobima su lapse meelelaadiga. Ka mäng võib olla pingete maandaja - olukordade läbimängimine üksi või koos vanemaga, aitab suurendada hakkamasaamise tunnet ning juhtunut justkui eemalt vaadata.

 

 

1. Ole lapsele toeks, kui tal on raskusi tunnete kontrollimisega. Kui laps kõigele vaatamata emotsionaalselt plahvatab, siis ole lihtsalt tema kõrval ja püüa ise jääda rahulikuks. Peegelda lapse tundeid ning paku võimalusel oma lähedust ja kallistusi („Mulle tundub, et sulle kuluks üks kallistus praegu ära“). Kui laps on valmis vanemaga vestlema, siis on vaja teda toetavalt kuulata ning mõista, millised tunded lapse sees on („Oled vist täitsa väsinud sellest päevast“). Kui peegeldad lapse tundeid, siis aitab see tal end sulle avada ja nii võite üheskoos jõuda mure põhjustele jälile („Paistad nii kurb, et see paneb mind mõtlema, milline oli su päev. Kas tahaksid sellest rääkida?“ vms).
    
2. Naera koos lapsega. Naermine vabastab pingetest sama hästi kui nutminegi. Koos naermine parandab vastupanuvõimet stressile ja haigustele ning muudab teid lapsega lähedasemaks.

 
Annika Vau on psühholoog-perenõustaja, kelle kontaktid leiad vajadusel siit.

Drillimisest ei ole kasu

Sageli tahetakse laste lugemist, käekirja ja arvutamist  drillida, mis võib lapse jaoks olla üsna igav ja tüütu. Eriti siis, kui see hästi välja ei tule.

Lapselt tuleb nõuda võimetekohast õppimist. Kui ta teeb üksiku töö lohakalt, on kasvatuslikus mõttes õige nõuda ülesande või harjutuse ümberkirjutamist. Kui aga laps ei suudagi ilusamini kirjutada, pole mõtet vihikust lehti välja tõmmata või lasta tal lehekülgede kaupa tähti treida. Kui lapse käsi on nõrk, peaks olema korraliku käekirja nõudmisega ettevaatlik. Pigem käe treenimiseks rohkem joonistada, värvida, paberit lõigata ja rebida. Postkastidesse pannakse kuhjade viisi reklaambrošüüre, mis rändavad prügikasti. Õhtuti võiks mudilane neist toredaid pilte välja lõigata ja paberile kleepida. Kui veel natuke juhendada, valmivad uhked kollaažid. See arendab tema käelist tegevust, silma ja käe koostööd, loovust ning aitab koos ema-isaga koostegemisest rõõmu tunda.

Lugemisoskus on õppimisprotsessi üks alustala.

Lihtsalt lugemisdrillil pole mõtet. Et laps tahaks lugeda, nõuab see  rohkesti tööd ja harjutamist, mis saab alguse ettelugemisest. Sellest sõltub tema sõnavara, kuulmisoskus. Ettelugemisest kujuneb välja lapse ja vanema kordamööda lugemine ning kindlasti vestlus loetust. Sageli  lapsed, kes loevad soravalt, aga kui temalt küsida, millest ta luges, siis kehitab ta õlgu. Kui sisu ei mõista, pole lugemisoskusest kasu. Sisu mõistmata ei saa hakkama ei matemaatikas ega üheski teises õppeaines.

Mida paremini suudab laps orienteeruda sõna häälikulises koostises, seda kergemini suudab ta lugema õppida. Lugema õppimise alguses soovitatakse anda lastele isegi jõukohasest kergemat materjali, et tal tekiks enesega rahulolu tunne: „Ma sain hakkama! Lugemine on nii kerge!”

Enne lugemist on vaja selgeks õppida järgmised tegevused: tähtede äratundmine; kujutluse loomine foneemidest (häälikute variantidest); täishäälikute kui nn silbi moodustajate leidmine; kujutluse loomine sõna rõhulis-rütmilisest struktuurist; hüpoteesi loomine sõna kõlast; lugemine, sõna hääldamine; kontroll loetu õigsuse üle.

Lapsevanem võiks aeg-ajalt olla lugema õpetamise protsessis  mänguline:

• Näiteks: „Arva ära, mis sõna ma  ütlesin?”  Häälida näiteks K-A-T-U-S. „Nüüd hääli sina, mina mõistatan.”
• Leiame toast, tänavalt vm.  K- tähega algavaid sõnu.
• Mängime kogu perega sõnamängu, kus alustad selle häälikuga, mida kuuled sõna lõpus.
• Võib kaasata ka lemmikloomi. Näiteks kiisu kord- siis võib keegi tema eest arvata. Nii kaob lapsel hirm, et võib ka mitte teada  ja see on  normaalne. Keegi aitab mind, kui ma hätta jään.

Õppimine ei ole pelgalt kooliõpikutest tuupimine, vaid see võib olla lõbus ja huvitav. Teha arendavatest mängudest kogu pere ühine tegevus. Vanematelt nõuab see aega ja loovat lähenemist. Kui pühenduda lapse esimestel kooliaastatel tema õpiharjumuste kujundamisele, siis edaspidi võivad vanemad vaid nautida seda, mida laps teeb.

Ära rutta abistamisega

Hiljem võivad lapsele raskusi valmistada õpikutes ja töövihikutes antud ülesannete töökäsud, mis  sageli on  lapse jaoks liiga keeruliselt sõnastatud.  Ka siis ei tohiks vanem  rutata ise esimest arvutust ära tegema.  Selle asemel  lasta lapsel tööjuhend valjusti korrata või paar korda ette lugeda. Kui see ei aita, võiks täiskasvanu ise juhendi ette lugeda ja rõhutada olulist.

Lase lapsel enne ülesande täitmist rääkida, mida ja kuidas ta hakkab seda tegema. Nii kujuneb tal harjumus oma tegevus lõpuni läbi mõelda, enne selle täitmise juurde asumist.

Oma tegevuse mõtestatuse arendamiseks sobiksid ka mitte kooliülesanded. Näiteks anda lapsele loovaid ülesandeid: „ Tahame isale üllatuse teha. Mida me selleks teha võime. Mida veel? Mida me selleks vajame?” või koogi küpsetamine: „ Mida millises järjekorras panna. Kui palju on vaja  üht või teist ainet. Mida me peame selleks ostma? Vaatame retsepti veelkord üle, kas on kõik vajalik olemas” jmt.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et vanemad laste lugema, kirjutama või arvutama õpetamisel drillimise või liigse abistamise asemel harjutada mänguliselt, lasta lapsel proovida ja leida lahendusi ning olla kogu õppeprotsessis last toetav, et ta tunneks hakkamasaamise tunnet.

Ene Raudla on kliiniline lapsepsühholoog ja Gordoni perekooli koolitaja.

Laps vastutab õppimise eest, lapsevanem õppimiseks vajalike tingimuste eest

Koolilaps peaks vastutama oma edu ja ka ebaedu eest ise. Ent selleks pole pahatihti valmis vanemad, kes ihkavad lapse õppimist pidevalt kontrollida. Vanema vastutuseks on lapsele  õppimiseks ja arenguks vajalike tingimuste loomine.   Lapse kooliminek ei ole lapsevanema unistuste täitmine, vaid lapse toetamine sel viisil, et areneks lapse vastutustunne ja iseseisvus. Vanemad nõuavad  lapselt õppimist, kuid enamusel  esimese klassi lastel puudub oskus  õppida. Lapsevanem saab luua eeltingimused õppimiseks nii, et  lapsed suudaksid  enamiku kodustest ülesannetest iseseisvalt lahendada. Kuidas saab vanem  pakkuda abi nii, et see aitaks lapsel ülesanded ise ära teha?

Enne õppima asumist luua positiivne meeleolu. Tunnustada last, et ta on juba ise oma kooliasjad välja võtnud, avanud oma päeviku ja vaadanud mis tunnid järgmisel päeval on jmt. Märka tema iseseisvaid sammukesi: „Oled meile kallis, oleme uhked sinu üle, et sa oled juba koolilaps.  Mida te täna koolis tegite? Oi, sa said sellega ise hakkama! Väga vahva!”

Lapsevanema rõõmus ja toetav hoiak on see, mis annab lapsele julgust asuda oma koolitöö juurde. Oluline, et lapsel ei tekiks hirmu  eksimise ees, kui tal kõik kohe hästi välja ei tule. Vanema toetav hoiak: „ Pole hullu, proovime veel. Oo, saidki hakkama! Hurraa! Näed, suutsid istuda laua taga ja sa ei tõusnudki enne püsti, kui valmis said. Oled vapper! Jm”

Õigesti tegemine on selles vanuses lapsele äärmiselt tähtis ning tihti tekib lapse ja vanema vahel kahetsusväärne arusaamatus: Lapsed ütlevad kodus: “Ma ei oska seda teha,” kuid peavad selle asemel tihtipeale silmas hoopis: “Emme, ma ei julge seda üksi teha.” Ema tõlgendab seda nii: “Minu laps ei saa üksi hakkama!” ning hakkab koolitööde juures pidevalt abistama, kuigi see pole üldse vajalik.

Õpiharjumuste kujundamine

Lapsed ja nende õppimismeetodid on niisama erinevad, kui vanemate viisid laste õppimist suunata ja kontrollida. Isegi ühe pere lapsed võivad kodustesse ülesannetesse väga erinevalt suhtuda. Üks närib teleka ees päev otsa pliiatsit, teine õpib kõik juba koolis ära, kolmas ei tee koolikotti enne lahtigi, kui ema töölt jõuab ja lapsega koos õppima hakkab. Selleks, et edaspidiseid arusaamatusi vältida, tuleks koduse õppimise reeglid juba koolitee alguses paika panna.

 

Nõuanded lapsevanemale:

1. Sea sisse kindel õppimiskoht, milleks oleks soovitatavalt oma õppimislaud.
2. Toeta järjekindlust - alustatu tuleb lõpule viia ja mõne minuti pärast ei saa öelda, et ma enam ei viitsi.
3. Õpeta kooliasjade korrahoidmist - asjadel on oma koht (pliiats on pinalis, pinal on koolikotis jne.)
4. Jälgi, et lapsel oleks õige pliiatsihoid.
5. Taga, et lapse tähelepanu saaks püsida õppimisel - õppimislaual ei tohi olla üleliigseid  asju, mis viiks tähelepanu eemale (sh lapse telefon). Toas peab olema vaikus.
6. Ole kättesaadav, kui laps peaks abi vajama.
7. Lepi kokku, mida laps teeb ise ja mida koos vanemate abiga.
8. Lepi lapsega kokku, millal ta õppima hakkab.
9. Kuula, kuidas laps loeb, et saada õigel ajal jälile tema lugemisraskustele.
10. Pea meeles, et peale kella 8-t õhtul õppimine on kõige vähem produktiivsem.
11. Ära nõua lapselt võimatut.
12. Jälgi, et lapsele jääks aega tegeleda ka oma lemmiktegevustega või niisama mängida.
13. Taga kindel unerežiim – koolilaps vajab 9-10 tundi und.

Ene Raudla, kliiniline lapsepsühholoog, Gordoni perekooli koolitaja

UUDISKIRI 2016/2

 

Seekordses uudiskirjas:

• Lapse toetamine kohanemisel lasteaiaga
• Rahunemisvõte - abi küsimine
• Millised laste oskused on ohus liigse digistumise tõttu?
• Mida teha, kui lapsed tülitsevad?

Head lugemist!

 

Lapse toetamine kohanemisel lasteaiaga

Arengupsühholoogid leiavad, et umbes kolm esimest eluaastat ei vaja laps suurt seltskonda ega sotsialiseerimist. Lapsele piisab talle kõige lähematest pereliikmetest ja turvalisest kodusest keskkonnast, et areneda, küpseda ja kasvada.  Seega ei ole ühegi väikelapse vajadus käia lasteaias. See on tingitud adekvaatsetest elulistest teguritest / vanemate otsustest. Kindlasti on iga muutus lapsele raske, inimlikult vajame kõik stabiilsust ja turvatunnet ning kohanemine muutusega võtab omajagu aega, kellel vähem, kellel kauem- sõltuvalt isiksuse eripäradest (temperament), tugivõrgustikust enda ümber ja teistest aspektidest.
 

Loe veel

Mida teha, kui lapsed tülitsevad?

Õdede-vendade tülid käivad mitmelapselise pere elu juurde. Kergemaid nääkluseid suudavad lapsed sageli ise lahendada, kui neile selleks aega ja võimalust anda. Seega ära sekku iga väiksema tüli lahendamisse, vaid jälgi eemalt, kuidas olukord laabub. Kui aga tunded keevad üle ja tüli läheb suuremaks, siis tuleb sul sekkuda.

 

Loe veel

Millised laste oskused on ohus liigse digistumise tõttu?

Alustaks positiivsega, - digimaailmas toimetamine on tänapäeva lastele iseenesestmõistetav ja loomulik ning välja saab tuua palju positiivset:

• Arvutimänge mängides arenevad lapse visuaal-ruumilised võimed, strateegiline mõtlemine ja probleemide lahendamise oskus, suurenevad loovus ja koostööoskus (laps suhtleb mängides ja hiljem sõpradega mängust rääkides);
• Areneb enesedistsipliin ja iseseisvus - mängus tuleb järgida reegleid;
• Mängud võivad soodustada huvi side- ja infotehnoloogia vastu, mis võib tulevikus saada määravaks noore karjäärivalikul;
• Toetatud on võõrkeeleõpe;
• Info on kiirelt kättesaadav - guugeldamine, wikipeedia jt allikad;
• Õppimine on tõhusam (koosõppimine grupis), põnevam ja kaasav (interaktiivsed õpivahendid, keskkonnad koolis kasutamiseks);
• Toetus sotsiaalmeedias - kiire tagasiside ja toetus sõpradelt/tuttavatelt. 
   

Loe veel

Rahunemisvõte - abi küsimine

Kuidas õpetada lastele rahunemisvõtteid? Üks võte on näiteks "abi küsimine".
 

Loe veel

Kes on peres kõige tähtsam?

See on üks oluline küsimus, mille iga vanem võiks enda jaoks lahti mõtestada. Kuigi kontakt lapsega on oluline, siis vanem peab jaksama seda lapsele pakkuda. Seega olen MINA vanemana olulisim pereliige. Mina vastutan, et oleksin heas vormis, sest ma vastutan ju ka lapse vajaduste eest. Väga raske on olla lapse jaoks kohal, kui ma olen kõigest tüdinenud või üle ujutatud oma muremõtetest. Ja isegi, kui ma arvan, et ma olen kohal, siis laps saab aru, et ma seda tegelikult ei ole. Minu 4-aastane poeg ütles mulle „Emme, mulle ei meeldi, et sa ei vaata mulle otsa, kui ma sinuga räägin ja sind puudutan. Mina ju tahan ka rääkida oma asju“. See oli tõeliselt raske hetk mu jaoks. Lapsele ei saa kohalolekut teeselda ja kõige keerulisem on vist see, et me võime vanemana teada, kui tähtis on lapsele otsa vaadata ja tõesti tema vastu huvi tunda, kuid hetkedel, mil meil on oma "tass tühi", ei märka me seda, et me sageli vaid „mängime“ kohal olemist.

Loe veel

Mida teha, kui ei jaksa rüblikuga sammu pidada

Väikelapseiga – lapse 2.-4. eluaasta - on tore aeg, kus väike inimene avastab ja õpib tundma maailma. See toimub suures osas aktiivse füüsilise tegutsemise kaudu. Laps uurib asju, ronib erinevatesse kohtadesse, katsetab stiilis „mis juhtub, kui...“. See on eakohane, normaalne ning arenguks lausa hädavajalik. Mõistetavalt võib see arenguperiood aga lapsevanema jaoks olla väsitav, kuna on vaja pidevalt lapsel silma peal hoida, piire seada, lapse järelt koristada, jne. Ilmselt on iga sellise pisikese rübliku vanemad tundnud mingil hetkel oma jõuvarusid ammenduvat. Kui lapse manitsemine rahulikult ja vaikselt rääkides ei toimi, võib minna „silme eest mustaks“ ning tekkida soov häält tõsta, lapsele vastu näppe, väike müks või laks anda. Samas tekivad süümepiinad, kuna selline käitumine ei tundu õige olevat. Mida siis teha, kuidas tulla toime olukorras, kus ei suuda enam nautida lapsega koosolemist, kui tekib kurnatus ning tüdimus või ajuti isegi soov kõigest sellest pääseda?
 

Loe veel

Paha last ei ole olemas

Sagedasti kuulen vanemaid hädasolekut oma lapsega kirjeldamas järgmisel moel: ma ütlen lapsele esimesel paaril korral ilusti rahulikult, et korista oma mänguasjad kokku, viiendal korral juba tõstan häält ning kui laps ennast ka siis liigutama ei hakka, tutistan või annan laksu. See on kahetsusväärne olukord. Isa/ema ei suuda olla vanemlikult mõjus, aga karistada saab laps. Reeglina on karistaja ise lapsena kogenud sama, ja see, kes kogeb lapseeas süstemaatilist ülesõitmist oma vaimsest ja/või füüsilisest piirist, hakkab sama tegema teistega. Laps, kellel ei võimaldata kogeda iseend kui väärtuslikku isiksust, lõpetab iseenda armastamise, ja see, kes ei oska armastada iseend, ei ole suuteline armastama ka teisi.   
 

Loe veel

Millele keskenduda ja mida vältida peale lahkuminekut?

Tea, et valu ei ole võimalik päriselt vältida. Valu on tingitud emotsionaalse sideme purunemisest ja see võib olla tõepoolest piinavam kui füüsiline valu.

Valu leevendamiseks anna endale eelkõige aega. Kui aju ja kogu keha on ülekoormatud ja stressis, siis need osad, mis peaksid otsima lahendusi olukorrale, lihtsalt ei tööta. Sa oled kaotanud inimese enda kõrvalt ja kaotusest ülesaamise protsess on üsna sarnane inimese surmast ülesaamisega. Tegu on leinaprotsessiga.

Ära kanna oma valu üle lapsele, pannes teda valima ema ja isa vahel või eksponeerides oma süütust, andes mõista, et just teine on süüdi.
 

Loe veel

Kuidas käituda, kui lapse käitumine sind vihastab?

Teadvusta seda hetke, mil hakkad ärrituma - ütle mõttes stopp ning hakka sügavalt sisse-välja hingama. Mida varem saad kinni haarata vihatekitavatest mõtetest ning suudad need vaidlustada, seda suurema tõenäosusega jääd rahulikuks. Kui avastad, et mõtled süüdistavaid või viha ülesketravaid mõtteid, ütle endale STOPP, hinga mitu korda sügavalt sisse ja välja (eriti oluline on just väljahingamise kestus). Sügav hingamine aitab tundetormi peatada ja võimaldab olukorda kõrvalt jälgida. Oluline on, et sa ei karjuks oma lapse peale, sest ka karjumine on vägivald. Kui avastad end juba häält tõstmas, siis peatu kasvõi poole lause pealt – sellega näitad lapsele eeskuju, et oma raevu tuleb väljendada viisil, mis kedagi ei kahjusta.

Loe veel

Miks on hea, kui laps vaidleb vastu?

Laps protesteerib, kuna ei soovi veel magama minna. Lapsele ei sobi teie poolt välja valitud riided või õhtusöögilauas pakutav toit. Laps ei ole nõus loobuma külaskäigust sõbra juurde, kuigi vanemal on teised plaanid. Laps vaidleb vastu toa koristamise teemal. Tuleb tuttav ette? Lapsevanema jaoks oleks kahtlemata mugav, kui laps alati temaga nõustuks ja talle kuuletuks. See annab emale-isale hea tunde, et neil on õigus ning et ollakse lapsevanematena õnnestunud. Kui vaadata lühiajalises vaates, siis pakub selline laps emale-isale tõesti võimaluse olla uhke selle üle, et ta on hästi kasvatatud ja allub vanematele.

Loe veel

UUDISKIRI 2016/2

 

Seekordses uudiskirjas:

• Kuidas seada piire ilma karistamiseta?
• Mida teha hääle tõstmise asemel?
• Kuidas toetada tagasihoidlikku last?
• 5 levinumat müüti teraapia kohta

Head lugemist!

 

Kuidas seada piire ilma karistamiseta?

Piiride vajalikkusest räägitakse palju, kuid piiride tunnetamisest ja austamisest oluliselt vähem. Peamiselt  vaieldakse selle üle, millised võtted on tõhusad või millised nipid töötavad, et saada lapse käitumine kiiresti oma kontrolli alla. Selles mõtteviisis kõlab eeldus manipulatiivsusele. Kuidas aga seada piire nii, et need toimiks ja võimaldaks vastastikust hoolivust?

 

Loe veel

Mida teha hääle tõstmise asemel?

Tunded kuuluvad inimese juurde, neid ei ole võimalik vältida, kuid kindlasti on võimalik oma tundeid mõista ja valitseda. Millest räägib see, kui me oma lähedaste peale häält tõstame, nende peale karjume? Kindlasti on selle taga hirm ja/või kogemus, et meid vaikselt ja rahulikult rääkides kuulda ei võeta, ja kindlasti on selle taga meie oma katmata vajadused, meie enda rahulolematus ja valu kõigi nende asjade pärast, mis ei ole nii, nagu me tahaksime. Ilmselt on igaüks märganud, et kui tunneme end hästi, on meid raske rööpast välja viia ja sel juhul suudame ka keerukas olukorras reageerida rahu ja mõistvusega.

 

Loe veel

Kuidas toetada tagasihoidlikku last?

Kadri Järv-Mändoja vastab küsimustele, miks on mõned lapsed tagasihoidlikud, kuidas sellist last toetada ning kuidas aidata lapsel sõpru leida.

 

Loe veel

5 levinumat müüti teraapia kohta

Perekeskus Sina ja Mina perenõustaja Agne Vilt selgitab lahti levinumaid müüte, mis takistab inimesi terapeudi vastuvõtule tulemast. 

 

Loe veel

UUDISKIRI 2016/1

 

Selle aasta esimene uudiskiri toob teieni järgmised teemad:

• Kuidas kasvatada last, kes teistega arvestab? 
• Kuidas rääkida lapsele, kust lapsed tulevad? 
• Miks lapse küsitlemine ei anna tulemusi? 
• Mida teha, kui laps lööb?
• Koolitused ja grupinõustamised 2016. aasta kevadel

Head lugemist!

 

"Aeg maha" tehnika, nurka panek ja "paha lapse tool" - on sellest kasu või kahju?

Aja maha võtmine ehk lapse mingisse kindlasse kohta üksi rahunema saatmine on samuti karistamine. Laps võib tajuda üksijätmist hülgamisena. Erinevalt vanema ootusest, et „toolil“ olles oma pahategude üle järele mõeldakse, ei ole laps selleks suuteline. 

 

Loe veel

Kuidas rääkida lapsele, kust lapsed tulevad?

Tiina Teska kirjutab lapse seksuaalsuse teemal ja arutleb muuhulgas selle üle, kui varakult ja kuidas lastesaamisest rääkida, mida arvata nn kapsalehe- ja kurejuttudest, miks pakuvad nn „pepunaljad“ lastele lõbu ning kas mingist vanusest alates ei sobi lapsel olla teiste ees alasti. Artikli lõpus ka raamatusoovitused lapsele ja lapsevanemale.

 

Loe veel

Miks laste küsitlemine ei anna tulemusi?

Me soovime vanematena oma lapsi toetada ja aidata, püüame neid mõista, suunata kohasemalt käituma, tahame olla kursis nende tegemiste ja muredega. Sellepärast küsimegi oma igapäevases argivestluses: “Kas sul on õpitud?”, “Kuidas sul täna koolis/lasteaias läks?”,  “Miks sa juba riides pole?”,  “Mis te kisate?”, Miks sa nii teed?“ jne. – ja vastuseks saame kas napi “jah/ei/hästi/normaalselt”, pahase mühatuse või isegi uksepaugu, nutu, vaikse mossitamise.

 

Loe veel

Kuidas kasvatada last, kes teistega arvestab?

Lapsevanematena saame palju ära teha, et meie lapsed peaksid nii meist kui ka teistest inimestest lugu ja oleksid teistega arvestavad. Nõuanded on lihtsad, kuid eeldavad, et me kõigepealt ise endale otsa vaatame ja mõtleme, kuidas me käitume. Lapsed õpivad meie tegudest, mitte meie sõnadest.

 

Loe veel

Koolitused sel kevadel

Gordoni perekool Tartus ja Tallinnas, grupinõustamised "Kuidas lapsele piire seada?" ning "Kuidas hoida tähtsaid suhteid?".

 

Loe veel

Mida teha, kui laps lööb?

1. Jää rahulikuks!  Rahulikuks jäämine on väga raske olukorras, kus laps lööb vanemat sest valu käivitab automaatselt meie ajus osa, mida kutsutakse  „roomaja aju“. See osa ajust paneb  meid ründama või põgenema, mis antud olukorras tähendab lapse vastu ründamist – lapse ignoreerimist või hääle tõstmist, sõimamist, vastu löömist, tutistamist jne. Hoia meeles, et lapsel on raske rahuneda, kui vanem on väga vihane.

 

Loe veel

Mis on laste emotsionaalne väärkohtlemine?

Vahel võib abitus või hirm panna lapsevanemat kasutama mõjutusvahenditena ähvardamist, kritiseerimist, naeruvääristamist, hirmutamist, halvustamist, süüdistamist või  tõrjuvat ja vaenulikku käitumist. Need nimetatud  tegevused ongi emotsionaalne väärkohtlemine, mis pikas plaanis ohustavad lapse tundeelu eakohast arengut.

 

Loe veel

Kõik õigused kaitstud. MTÜ Perekoolitusühing Sina ja Mina.