Paha last ei ole olemas

Sagedasti kuulen vanemaid hädasolekut oma lapsega kirjeldamas järgmisel moel: ma ütlen lapsele esimesel paaril korral ilusti rahulikult, et korista oma mänguasjad kokku, viiendal korral juba tõstan häält ning kui laps ennast ka siis liigutama ei hakka, tutistan või annan laksu. See on kahetsusväärne olukord. Isa/ema ei suuda olla vanemlikult mõjus, aga karistada saab laps. Reeglina on karistaja ise lapsena kogenud sama, ja see, kes kogeb lapseeas süstemaatilist ülesõitmist oma vaimsest ja/või füüsilisest piirist, hakkab sama tegema teistega. Laps, kellel ei võimaldata kogeda iseend kui väärtuslikku isiksust, lõpetab iseenda armastamise, ja see, kes ei oska armastada iseend, ei ole suuteline armastama ka teisi.   
 

Kahjuks on paljude praeguste täiskasvanute kunagise kasvukeskkonna mudel seesugune, et on raske mõista võimu hävitavat mõju suhetele. Ka on võimu kasutamise tähendus tihti puudulik: laksu, nurkapanekut, tutistamist-sakutamist, lapse peale karjumist, tema ignoreerimist jms peetakse n-ö tavaliseks kasvatusvaraks, klausliga, et vanem on ju ka inimene. Ent piiride panek jõu meetodil ei ole mitte ühelgi juhul sobiv viis lapse (või ükskõik kelle) mõjutamiseks. Võim ei suuna kedagi oma mõtteviisi muutma, see sunnib korrigeerima ainult käitumist. Põhjus on selles, et ükski käsk ega karistus ei muuda meie vajadusi. 

Tundub paradoksaalne, kuid võimu kasutades kaotab vanem oma mõjujõu. Seetõttu ongi piiride panekus põhiküsimus mitte võim, vaid vastastikkused kokkulepped. Kuna kõigis emotsionaalsetes olukordades, kus osalised on laps ja täiskasvanu, on vastutus täiskasvanul, siis on täiskasvanu asi märgata lapse käitumise taga olevaid katmata vajadusi. Niisiis on eelkõige tarvis püüda last mõista, teda kuulata ja saada aru mitte käitumisest, vaid selle ajendist. Väga paljudes neis olukordades, kus vanem tajub last kui pahategijat ja karistamisväärset, vajab laps tegelikult vanema abi, sest mida „hullemini“ laps käitub, seda suuremas hädas ta reeglina on. 

Vanemliku ülemvõimu kurbloolus on selles, et ühel ilusal päeval saab see otsa: lapse ja vanema psühholoogiline suurus aja jooksul võrdsustuvad, lapse vaimne ja füüsiline kasv ja iseseisvumine lisab aina enam sõltumatust. Mida rohkem on vanemad lastele piire pannud käskude, keeldude ja karistustega, seda valusamaks kujuneb tavaliselt laste väljamurdmine kodust nende murdeeas. Vanemad avastavad ehmatusega, et neil pole enam piisavalt võimu, ja lapsed asuvad rõõmuga vanemate pandud piire puruks tallama. 

Üks mu patsientides rääkis kord, kuidas ema teda karistas – ükskõik, kui suur või väike oli „pahategu“, laksud ja ka rihm olid tihti mängus. Ühel päeval, kui ema tahtis teda harjunud kombel „õpetada“, märkas poiss, et on emaga ühepikkune. Ta võttis emast kinni ja tõstis ta ukse taha, ja sellest päevast karistamisaktsioonid lõppesid.

Loomulikult ei saa sellises ema-lapse suhtes rääkida turvalisest emotsionaalsest seotusest ja usaldusest. Kui ema-lapse suhe seesuguseks kujuneb, on see kahtlemata suur kaotus kummalegi. 

Osati on laste käitumisprobleemid ikka seotud sellega, kui hea või kui hõre on tema kontakt vanemaga. Emotsionaalne kontakt (vanem on lapse jaoks kohal, kuulamas, toetamas) ja vanemlik selgus (vanem väljendab ühemõtteliselt ja lapsele arusaadavalt ka oma vajadusi ja nõudeid) on lapse arengule äärmiselt tähtsad. Nn pahad lapsed on tihti need lapsed, kes selleks, et vanem talle otsa vaataks (tema juurde tuleks, teda  
puudutaks, temaga räägiks), käituvad vanemale vastuvõetamatul moel, sest lapse kogemus ütleb, et seni, kuni ta ilusti vaikselt mängib, ei tee keegi temast välja. Ka äraspidine kontakt (nt riidlemise kaudu) on parem kui kontaktitus. 

Osa vanema ja lapse vahelisi probleeme on seotud vanemliku ebaselguse või järjekindlusetusega – kui laps on kindel, kust läheb vanema piir, on ta enamasti nõus seda aktsepteerima. Ükski laps ei kiusa oma vanemaid ega soovi neid oma käitumisega endast välja viia, nagu teinekord arvatakse ja mida on vahel lugeda ka nt perekeskuse e-keskkonna murekirjadest. Laps armastab oma vanemaid ja vajab nende tähelepanu, mõistmist ja hoolivust. 

Tihti on vaade laste kasvatamisele mustvalge: kas range käskimine-karistamine, või vastupidi – kõige lubamine. Sageli kaldutaksegi eelistama kas seda või teist, adumata, et olemas on veel kolmas tee, mis väärtustab isiksusena nii last kui ka täiskasvanut. Jõu kasutamine suhete reguleerimisel on ikka pankroti tunnus. Ükskõik, kas seda rakendab teiste kallal suur või väike inimene – tegu on olukorraga, kus mõistus on otsas, häda suur, ja kuidagi tuleb toime saada. Ent jõu kasutamine kasvatuses läheb ikka käiku vaid siis, kui vanemal puuduvad teadmised ja oskused, mis võimaldaksid tal samas teisti käituda, et tulla toime  iseenda ja lapse eneseväärikust riivamata.  Juhtub ka, et teadmised-oskused on küll olemas, kuid emotsionaalne seisund ei võimalda neid kasutada. Enamasti toimub see olukorras, kus lapsevanem on hädas iseendaga. Kuid ükski laps ei saa seista selle eest, et vanem saaks oma vajadused kaetud. Selle eest saab seista ainult lapsevanem ise. 

Paraku on nii, et iseenda ja oma elu ning suhetega kimpus vanem kipub oma pinget maandama laste jt lähedaste peal. Et tunnetest ülelaetud olukorras mitte üle reageerida, võib olla abi tehnikatest nagu kümneni lugemine, sügav hingamine, kontaktist äraminek jms, kuid ainult tehnikatest ei piisa. Teadlik tegelemine iseendaga on palju tähtsam. Lapsevanema roll on äärmiselt oluline, kuid vanem on ka mees või naine, lähisuhtepartner, oma eriala esindaja, oma sõpruskonna liige jms. 

Need vanemad, kes oskavad selgesti ja järjekindlalt ka enda eest seista, suudavad laste kasvatamise keeruka ülesandega kannatlikumalt ja rahulikumalt toime tulla, ja kui selle kõrval ollakse lisaks ka valmis ennast kui lapsevanemat harima, on loota häid tulemusi. Sest see on tõepoolest ju suurepärane olukord, kui osatakse luua võrdväärne pere, kus kõigi vajadused on tähtsad ning kus erimeelsused lahendatakse üksteise kuulamise, mõistmise ja kokkulepete tegemise kaudu.

Ilmunud ajakirjas Märka last sügis/2012 .