Laps vastutab õppimise eest, lapsevanem õppimiseks vajalike tingimuste eest

Koolilaps peaks vastutama oma edu ja ka ebaedu eest ise. Ent selleks pole pahatihti valmis vanemad, kes ihkavad lapse õppimist pidevalt kontrollida. Vanema vastutuseks on lapsele  õppimiseks ja arenguks vajalike tingimuste loomine.   Lapse kooliminek ei ole lapsevanema unistuste täitmine, vaid lapse toetamine sel viisil, et areneks lapse vastutustunne ja iseseisvus. Vanemad nõuavad  lapselt õppimist, kuid enamusel  esimese klassi lastel puudub oskus  õppida. Lapsevanem saab luua eeltingimused õppimiseks nii, et  lapsed suudaksid  enamiku kodustest ülesannetest iseseisvalt lahendada. Kuidas saab vanem  pakkuda abi nii, et see aitaks lapsel ülesanded ise ära teha?

Enne õppima asumist luua positiivne meeleolu. Tunnustada last, et ta on juba ise oma kooliasjad välja võtnud, avanud oma päeviku ja vaadanud mis tunnid järgmisel päeval on jmt. Märka tema iseseisvaid sammukesi: „Oled meile kallis, oleme uhked sinu üle, et sa oled juba koolilaps.  Mida te täna koolis tegite? Oi, sa said sellega ise hakkama! Väga vahva!”

Lapsevanema rõõmus ja toetav hoiak on see, mis annab lapsele julgust asuda oma koolitöö juurde. Oluline, et lapsel ei tekiks hirmu  eksimise ees, kui tal kõik kohe hästi välja ei tule. Vanema toetav hoiak: „ Pole hullu, proovime veel. Oo, saidki hakkama! Hurraa! Näed, suutsid istuda laua taga ja sa ei tõusnudki enne püsti, kui valmis said. Oled vapper! Jm”

Õigesti tegemine on selles vanuses lapsele äärmiselt tähtis ning tihti tekib lapse ja vanema vahel kahetsusväärne arusaamatus: Lapsed ütlevad kodus: “Ma ei oska seda teha,” kuid peavad selle asemel tihtipeale silmas hoopis: “Emme, ma ei julge seda üksi teha.” Ema tõlgendab seda nii: “Minu laps ei saa üksi hakkama!” ning hakkab koolitööde juures pidevalt abistama, kuigi see pole üldse vajalik.

Õpiharjumuste kujundamine

Lapsed ja nende õppimismeetodid on niisama erinevad, kui vanemate viisid laste õppimist suunata ja kontrollida. Isegi ühe pere lapsed võivad kodustesse ülesannetesse väga erinevalt suhtuda. Üks närib teleka ees päev otsa pliiatsit, teine õpib kõik juba koolis ära, kolmas ei tee koolikotti enne lahtigi, kui ema töölt jõuab ja lapsega koos õppima hakkab. Selleks, et edaspidiseid arusaamatusi vältida, tuleks koduse õppimise reeglid juba koolitee alguses paika panna.

Nõuanded lapsevanemale:

1. Sea sisse kindel õppimiskoht, milleks oleks soovitatavalt oma õppimislaud.
2. Toeta järjekindlust - alustatu tuleb lõpule viia ja mõne minuti pärast ei saa öelda, et ma enam ei viitsi.
3. Õpeta kooliasjade korrahoidmist - asjadel on oma koht (pliiats on pinalis, pinal on koolikotis jne.)
4. Jälgi, et lapsel oleks õige pliiatsihoid.
5. Taga, et lapse tähelepanu saaks püsida õppimisel - õppimislaual ei tohi olla üleliigseid  asju, mis viiks tähelepanu eemale (sh lapse telefon). Toas peab olema vaikus.
6. Ole kättesaadav, kui laps peaks abi vajama.
7. Lepi kokku, mida laps teeb ise ja mida koos vanemate abiga.
8. Lepi lapsega kokku, millal ta õppima hakkab.
9. Kuula, kuidas laps loeb, et saada õigel ajal jälile tema lugemisraskustele.
10. Pea meeles, et peale kella 8-t õhtul õppimine on kõige vähem produktiivsem.
11. Ära nõua lapselt võimatut.
12. Jälgi, et lapsele jääks aega tegeleda ka oma lemmiktegevustega või niisama mängida.
13. Taga kindel unerežiim – koolilaps vajab 9-10 tundi und.

Ene Raudla, kliiniline lapsepsühholoog, Gordoni perekooli koolitaja