Mõttetera

"Pole olemas täiuslikke vanemaid ega täiuslikke lapsi, kuid on piisavalt täiuslikke hetki sel teel." - Dave Willis


Miks tulla Gordoni Perekooli

Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Kontaktandmed

MTÜ Perekoolitusühing
Sina ja Mina

Lastekodu 6a (III korrus)
(kollane 3-kordne maja,
fonolukk nr.19)
Tallinn 10113
Tel: 6 816 570
perekeskus at sinamina dot ee 
Reg.nr: 80208192
Koolitusluba: 5850 HTM
a/a: SEB IBAN
EE571010220039801011 

 

Lapse arengu ABC: vanus 6-10

26. oktoober 2015 | Tiina Teska

Lapse arengu artiklite seeria jätkub vanusega 6-10, Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut Tiina Teska tutvustab meile arengut puudutavaid müüte, olulisemaid verstaposte ning toob ära ka konkreetsed nõuanded lapsevanematele, kuidas selles vanuses lapse arengut toetada.

 

MÜÜDID

- Laps tõrjub mind.

Selle perioodi teises pooles, just enne eelpuberteeti, üheksandal ja kümnendal eluaastal, lapsed iseseisvuvad. Iseloomulik on avatus ja  huvi asjade ja olukordade vastu, mida nad varem kogenud ei ole. Nii leiab aset mõningane emotsionaalne distantseerumine vanematest. Ka kõige sõnakuulelikumad lapsed hakkavad mõistma (ja ka näitama), et maailma tõlgendamisel ja tajumisel on palju erinevaid vaatenurki ja vanemate vaatenurk ei pruugi alati olla ainus valik. Selline lapse iseteadlikkuse tekkimine ei tähenda, et lapse armastus vanema vastu on vähenenud.

- Püüan teda kaitsta stressi eest.

Last ei pea hoidma igasuguse stressi eest, kuid peab hoidma pikaajalise stressi eest. Stress tekib, kui nõudmised on suuremad kui jõuvarud ja rahuldavat lahendust kusagilt ei paista. Lapsevanem saab kaitsta last liigse müra ja visuaalse saaste eest. Lapsed peavad saama olla piisavalt rahus ja omaette. Kui laps on ärrituv, pahur, rahutu, takerduv, unustav, nutune, halva söögiisuga või rahutu unega, siis mõtle, kas on mingi võimalus lapse stressi vähendamiseks.

- Laps solvub kergesti.

6-7-aastaselt ei mõista laps tihti teiste nalju ja vimkasid, sest võtab neid sõna-sõnalt. Tema aju ei ole veel piisavalt täiuslik infotöötleja. Irooniat ja sarkasmi hakkab laps tajuma alles  8. eluaasta paiku ja ka siis on selle tõlgendamine üsna individuaalne. Seega ei ole iroonia ja sarkasm lapsega suheldes parim valik oma hoolivuse näitamiseks.

- Laps ignoreerib mind.

Lapsevanemad väljendavad end tihtilugu pika ja põhjaliku jutuga. Ikka selleks, et laps mõistaks. Laps ei ole selles arenguastmes veel  arenguliselt võimeline pikka juttu ilma pingutamata kuulama. See ärritab neid ja nad sulguvad üsna kiiresti oma mõtetesse. Seetõttu tuleks oma mõtteid väljendada võimalikult konkreetselt.

- Laps valetab!

6-7-aastaselt on lapse kujutlus ja tegelikkus üsna läbi põimunud. Säärane fantaseerimine möödub peagi.  Kui laps valetab varases teismeliseeas oma klassikaaslastele või sõpradele, siis võib see olla märk, et sotsialiseerumine ei ole läinud nii hästi kui tahaks.

- Laps on juba suur ja peab ise teadma, kuidas asjad käivad. 

Mõnikord lapsevanem ei selgita piisavalt konkreetselt, kuidas ja millist tulemust ta tahab saada. Näiteks, kui ta palub lapsel koristada ära oma tuba, siis tuleks tegevused täpsemalt samm-sammu kaupa kirja panna: korja riided kokku ning sorteeri need, mis vajavad pesemist ja teised, mis lähevad kappi jne.

- Laps nõuab pidevalt uusi asju.

Mõtle, mida laps tegelikult vajab. Tõenäoliselt vajab ta mitte asja ennast, vaid naudingut uuest asjast. Kuna lapse keskkonnas on palju peibutisi, siis on loomulik, et naudingu ja meelehea eest vastutav ajupiirkond nõuab muudkui lisa. Tasakaalukusele ja mõistlikkusele suunav ajupiirkond (otsaaju) ei ole seejuures veel piisavalt arenenud. Seepärast reageerib laps nii nagu tema aju tal “käsib“.

Lapsevanema roll on pakkuda lapsele alternatiive, et aju naudingupiirkond tunnetaks rahulolu. Näiteks läbi kallistuse või muu alternatiivi. Samas saab lapsevanem teadlikult anda lapsele väikeseid  mängulisi ülesandeid, mis arenendavad lapse otsaaju. Näiteks võiks enne poodi minekut kavandada koogi küpsetamist või salati valmistamist. Paluge lapsel koostisained eelnevalt kirja panna. Poes olles saab laps toiduaineid ise valida ning hiljem arvutada, kui palju toiduvalmistamine maksma läks. Kui kavandate nädalalõpu veetmist, siis andke lastele teada, milline on lõbustustele kulutatav eelarve, mida nad ise saavad otsustada. Aidake neil arutleda n.ö tarkade valikute üle – näiteks, kas osta suur või väike jäätis ja mida saaks ette võtta allesjäänud rahaga. Veel võiksite õhtul koos olles mõelda järgmise päeva sündmuste peale ja panna kirja, mida oleks hea veel enne magamaminekut teha, et järgmiseks päevaks valmis olla. Igal pereliikmel võiks olla oma nimekiri. Nii hakkab laps pikemas perspektiivis oma ihasid ise kontrollima.

 

PEREST GRUPI LIIKMEKS  LAPSE SOTSIAALSUS 

Võrreldes eelnevate eluperioodidega on kuueaastane laps jõudmas veidi rahulikumasse arenguetappi ehk siis latentsiaega. Lapse egotsentrilisus väheneb aegamisi. Kui siiamaani suhtles laps kaaslastega pigem olukorra sunnil, siis sel perioodil suundub tema huvi sotsialiseerumise poole.  

                                                                                                                      Allikas: Internet

6-7-aastane laps elab veel osaliselt oma muinasjutumaailmas, kus kujutlus ja tegelikkus võivad olla üsna läbipõimunud. 8-9-aastase lapse puhul on iseloomustavateks märksõnadeks liikumisvajadus, perfektsionism, reeglid, must-valge maailmapilt, rituaalid, kollektsioneerimine, harrastused ja suur õiglustunne. 10-aastaselt otsib laps lisaks  vanemate ja õpetajate heakskiidule üha rohkem tunnustust sõpradelt. Sõprade arvamuse surve võib olla nii suur, et tekitab probleemseid situatsioone kodus või koolis. Sel ajal ilmuvad lapse ellu ka iidolid, keda üritatakse jäljendada.  

 

Harrastuste kuldaeg

Seoses kooli algusega suundub lapse huvi  ja energia  pigem perest väljaspool asuvatele asjadele ja tegevustele. Sellist huvide suuna muutumist soodustab vaimsete ja intellektuaalsete võimete areng. Kindlasti annavad harrastused teatud arengueelise. Mõned lapsed on nõus vahetama trenne ja huvialaringe üle päeva. Siin on oluline täiskasvanu stabiliseeriv mõju ja suunamine. Ei ole oluline, kas lapse harrastus on mänguline sport või visadust nõudev viiulimäng – olulisim on, et laps saab end proovile panna, harjutab uusi oskusi (ka sotsiaalseid). Kui harrastus muutub tõeliseks sisemiseks huviks, saab ta lisaväärtusena täiskasvanuellu kaasa oskuse, mille juurde tagasi pöörduda, kui elus on parasjagu emotsionaalselt keeruline hetk. Siiski on vaja vaadata, et lapsel on piisavalt ka päris kohustuste- ja harrastustevaba aega.

 

Oma taluvusläve suurendamine

Kuigi lapsed vanuses 6-10 eluaastat on palju koostöövalmimad kui nooremad lapsed või ka teismeliseikka jõudnud lapsed, ei ole võimalik emotsionaalseid ebakõlasid päriselt vältida. Siinjuures ei ole ka kindlaid juhiseid, mis toimiksid igas olukorras. Teie laps on ainulaadne, teie suhe on ainulaadne ja teie lapse puhul toimivad kasvatusmeetodid on ainulaadsed. Lapsevanemana võiksite olla valmis, et lapsed oma reaktsiooniga äratavad teis selliseid tundeid, mida te ehk üldse puudutada ei sooviks. Seega selleks, et oma last aidata, tuleks esimeses järjekorras saada teadlikuks enda reaktsioonidest.

 

Agressiivsus ja sellega toimetulek

Ärevuse ja agressiivsusega seotud käitumishäirete sagedus on tõusnud, sest keskkond on muutunud rahutumaks ja stressi tekitavamaks. Lapse kesknärvisüsteem peab taluma püsivat ülekoormust. Agressiivsuse ümber ja selle seletamiseks on sõnastatud palju teooriaid. Agressioon võib olla ka positiivne kävitaja ning iseseisvumine nõuab teatud määral agressiivsuse olemasolu. Ebaterve agressioon iseenda ja teiste vastu on see, kus laps vajab täiskasvanu abi. Vägivaldne laps ei ole varane  teismeline nagu tihtipeale arvatakse. Röökiv või  korraldustele mittealluv laps ei ole ülekäte läinud laps. Pigem on need märgid sellest, et lapse arenevas ajus olevad struktuurid on end ammendanud. Lapse aju on sel juhul “võitle”, “põgene” või “tardu” olukorras ja temaga ei ole võimalik asju arutada.  Esmatähtis on selles etapis aju normaalne toimimine taastada.  Kui lapse nahal on marrastus või haav, siis puhume peale või paneme plaastri, et keha saaks alustada parandamisprotsessi. Kui see haav on hinges, siis võiks teha sedasama. Rahustavad on kehaline kontakt, helluse jagamine, koos sügavalt hingamine, klaasi vee pakkumine, suure ulatusega liigutuste tegemine, sidruni maitse ettekujutamine, emotsioonidele nime andmine  jne. Kui õpetate lapsele, milliseid meetodeid kasutada enda rahustamiseks ja kasutate neid ka ise; kui  kaalute, kas lapse ärrituvus ei ole tingitud sellest, et mõni tema oluline vajadus on katmata, kui hoolitsete selle eest, et laps tunneks end turvaliselt ja armastatuna, siis suurendate seeläbi lapse oskust oma tunnetega toime tulla.

Kui “võitle”, “põgene” või “tardu” olukord jääb püsima pikaks ajaks, siis see fikseerub ja lapse  stressiga toimetulemise võime väheneb. Laps on  plahvatusohtlik ja reageerib iga väiksemagi ärritaja peale. Reaktsioon võib seejuures kõrvaltvaatajale tunduda ebaproportsionaalselt äärmuslik ja arusaamatu. Endassetõmbunud lapse puhul võib tegu olla sissepoole suunatud agressiivsusega.

Lapse käitumine muutub allumatuks ja väljakutsuvaks kui ta mõistab, et tema elus puuduvad piirid ja reeglid, millele toetuda. Kui laps tajub oma ema või isa reeglite ja piiride seadmise osas nõrga  või ebastabiilsena, siis  tema enda kaitsetuse ja abituse tunne suurenevad.  Nii  tekitab vanemate abitus lapses tõelisi vihatundeid. Ta  võtab kasutusse  kõik vahendid, mida suudab ette kujutada.  Ta eputab, raevutseb, lööb, ei kuula sõna, provotseerib ehk teisisõnu ta paneb end tõeliselt märkama ja endaga kontakti võtma.

 

Ebasoovitava käitumise muutmine

Kasvatus on eelkõige lapse ja lapsevanema suhe. Selle suhte hoidmise eest vastutab lapsevanem. Kui  laps on teinud mittesoovitud teo või käitub mittesobilikult, siis tark lapsevanem ei reageeri lapsega samal tasemel. Selleks on vaja rahuneda ja mõelda, mis tegelikult toimub ja mis võib olla lapse ebasobiliku käitumise taga. Sekkumist kavandades võiksite  eelkõige mõelda, mis on teiepoolne  eesmärk – kas eesmärk on lapsele uute oskuste õpetamine või ehk hoopis teie enda pingetest vabastamine?

Lapse karistamine on tavaliselt täiskasvanu abituse ja meeleheite väljendus. Selle mõju käitumise korrigeerijana on kaheldava väärtusega, sest tekitab lapses negatiivseid tundeide (hirm, viha, häbi), mis omakorda pärsivad lapse vaimset või sotsiaalset arengut. Karistamine on suunatud sümptomitele, mitte põhjustele ning see takistab välimise kontrolli muutumist sisemiseks. Lisaks murendab see lapse ja lapsevanema suhet. Selle suhte hoidmise ja uuesti ülesehitamise eest peab hoolt kandma lapsevanem. Armastus ei ole tasu ehk midagi, mida laps peaks välja teenima.

 

 
                                                                    Allikas: Internet 

NÕUANDED

- Tehke iga päev vähemalt 30 minutit ühiselt midagi toredat.

Näiteks alustage peretraditsiooniga, kus igal õhtul istute mõnusalt koos ja arutlete, kuidas päev läks. Kui laps soovib, siis on hea ka kehaline kontakt, kallistused, mõnikord süles olemine, sõbralikud patsutused jms.  Oluline on, et need hetked ei muutuks n.ö lapse ülekuulamiseks. Näidake eeskuju ja jagage midagi oma päevasündmustest. Tundke huvi, millised olid lapse rõõmud ja mured, kuidas suhted kaaslaste, õpetajate ja treeneriga. Lapse ühishetk lapsevanemaga peaks igal juhul olema individuaalne. Arutlemise võib asendada mõne ühise mängu või lugude jutustamise või ka lihtsalt müramisega.

- Kutsuge ellu perekondlikud nõupidamised.

Juurutage  tava, kus iga pereliige võib kokku kutsuda perenõupidamise, kus tegeletakse mingi konkreetse probleemi arutamisega ja võimalike lahenduste otsimisega. Kui näitate ise eeskuju, olete avatud ning arvestate sellega, et sama lahenduseni võivad viia erinevad tegevused, siis näete, et lapsed haakuvad peagi uue mängulise traditsiooniga. Sellistel koosolemistel võiks arutada ka teie pere reegleid ja kokkuleppeid ning mõelda, kas ehk mõned neist on oma ajale juba jalgu jäänud. Nõupidamistel võib olla kindel vorm ja ülesehitus, kuid vahvad on ka koosolemised, kus küll räägitakse neist olulistest asjadest, kuid tehakse seda näiteks hoopis koos kooki küpsetades või puzzlet kokku pannes või miks mitte ka peenart rohides.

- Tea, millega sinu laps tegeleb ja  kuidas laabuvad tema suhted väljaspool kodu. Anna vabadust, kuid ole lapse jaoks  kättesaadav.

Kuna laps liigub põhilise osa oma aktiivsest päevasest ajast  väljaspool vanemate mõjuvälja, on oluline, et vanemad säilitaksid  üldises plaanis ülevaate oma lapse tegemistest. Selleks, et side lapsevanema ja lapse vahel säiliks, peaks kodune õhkkond olema võimalikut rahumeelne.

- Arutlege lapse jaoks aktuaalsetel teemadel: sotsiaalmeedia/Facebook, koolikiusamine jms.

Hoidke end nende teemadega kursis, sest see on võimalus olla kontaktis oma lapsega. Pealegi vajab laps valikute tegemisel oma seisukohale lisaks ka teie seisukohta ning mõnikord ta lihtsalt küsib nõu. 

- Mõtiskle, kas sinu lapse elu on tasakaalus.

Oluline on, et lapsel oleks kooli ja trennide kõrval  aega taastumiseks ja niisama olemiseks. Tähtsal kohal on  piisav uni. Kui lapse vaba aeg kipub põhiliselt kuluma arvutis olemise peale, siis keeldude ja käskude asemel paku lapsele asendustegevust, paremal juhul koostegutsemist. Kui tuleb ette pettumusi, keerulisi situatsioone ning stressihetki, siis arvuti ja teler on oma atraktiivsuses lapse jaoks peibutisteks. Need vilkuvad ekraanid pakuvad kohest ja kiiret rahuldust. Sellest on kerge jääda  sõltuvusse isegi  täiskasvanul. Enne arvuti põlu alla panemist proovi mõista, mis on lapse tegelik vajadus ning millest puudust tunneb. Tavaliselt on need ootamatult  lihtsad asjad: armastus, tunnustus ja teadmine, et temaga on kõik korras. 

- Ole teadlik, mis on iseloomulik teatud arenguetappidele.  

Kui mõistad üldisemal tasemel, mis sinu lapsega on toimumas, siis annab see sulle enesekindlust ja jõudu olla lapsevanem, kes tuleb toime nii lapse arengu toetamisega, tema mõistmisega kui ka piiride paigas hoidmisega.