Mida teha, kui ei jaksa rüblikuga sammu pidada

Väikelapseiga – lapse 2.-4. eluaasta - on tore aeg, kus väike inimene avastab ja õpib tundma maailma. See toimub suures osas aktiivse füüsilise tegutsemise kaudu. Laps uurib asju, ronib erinevatesse kohtadesse, katsetab stiilis „mis juhtub, kui...“. See on eakohane, normaalne ning arenguks lausa hädavajalik. Mõistetavalt võib see arenguperiood aga lapsevanema jaoks olla väsitav, kuna on vaja pidevalt lapsel silma peal hoida, piire seada, lapse järelt koristada, jne. Ilmselt on iga sellise pisikese rübliku vanemad tundnud mingil hetkel oma jõuvarusid ammenduvat. Kui lapse manitsemine rahulikult ja vaikselt rääkides ei toimi, võib minna „silme eest mustaks“ ning tekkida soov häält tõsta, lapsele vastu näppe, väike müks või laks anda. Samas tekivad süümepiinad, kuna selline käitumine ei tundu õige olevat. Mida siis teha, kuidas tulla toime olukorras, kus ei suuda enam nautida lapsega koosolemist, kui tekib kurnatus ning tüdimus või ajuti isegi soov kõigest sellest pääseda?
 

Siin mõned nõuanded:

1. Ärge arvake, et laps teeb pahandust meelega ega võtke seda isiklikult. Väikelapseeas on lapse sisemine tung maailma avastada niivõrd tugev ja enesekontroll veel niivõrd nõrk, et  selle „tungi ja tormi“ all võib saada kannatada kes või mis iganes ette jääb. Teisalt otsib laps otsib ümbritsevast keskkonnast ja inimestelt ennustatavust, kindlapiirilisust ja turvalisust ehk kinnitust, et asjad on teatud kindlal viisil, et toimivad teatud piirid, et vanemad reageerivad ootuspäraselt. Selle kontrollimiseks teeb laps sageli korduvalt samu nn pahandusi, justkui testides, kaugele võib minna. Selle peale ei tohiks vihastada, vaid pigem rõõmustada, et laps on terve, aktiivne  ja uudishimulik ning käituda taolistel juhtudel adekvaatselt, täiskasvanulikult.
   
    
2.  Väärtustage iseennast. Lapse sündides läheb noore ema kogu energia ja ressurss lapsele ja tähtsaim on tema roll lapsevanemana, kuid lapse kasvades muutuvad taas järjest olulisemaks ema enda vajadused, aeg ja energia, mis panustatakse iseendale. Oluline on regulaarselt oma „akusid laadida“ ja saada uut jõudu. See ei ole privileeg või egoistlik soov, vaid täiesti pragmaatiline ja loomulik hädavajadus. Kui ema (või isa) enda ressursid on ammendunud, siis ei suuda ta rahuldada lapse vajadust armastava, positiivse ja tasakaalus oleva vanema järele.
    
3. Tekitage tugivõrgustik ja kasutage abi. Hea, kui peres on kaks vanemat või siis on võimalik saada tuge kelleltki teiselt, näiteks mõnelt teiselt pereliikmelt, sõbralt, lapsehoidjalt jne. Oluline, et oleks keegi, kes annaks teile ema (või isana) võimaluse puhata, saada regulaarselt vaheldust kodust väljas ja tegeleda millegagi, mis teile rõõmu pakub. Sellises vanuses laps on juba piisavalt suur, et olla mõned tunnid ilma emata. Kui olete puhanud ja elurõõmus, siis ärritavad teid tunduvalt vähem ka lapse korraldatud nn pahandused.
    
4. Laske lapsel oma energiat välja elada õues, mänguplatsidel ja muutke lapse vahetu, kodune keskkond nii lapsesõbralikuks ja ohutuks kui võimalik. Tekitage põnnile võimalus vabalt tegutseda, ilma et peaksite kogu aeg sekkuma, keelama või käskima. Las tal olla oma territoorium, kus ta võib end vabalt tunda, mis võibki määrduda ja minna segamini. Näiteks, pange lapse käeulatusest ära asjad, mis võivad olla ohtlikud või katki minna, võtke põrandalt ära vaip, mis kardab mustust jne.
    
5. Uurige, mis on lapse sõnakuulmatu käitumise taga. Sageli on seal vajadus saada märgatud, saada ema või isa tähelepanu ja lähedust. Kasutage lapsega suhtlemisel aktiivset kuulamist, püüdke näha maailma pisikese inimese silme läbi, mõelge, kas pühendate talle piisavalt aega. Näiteks võib väike inimene vajada seda, et ema või isa oleks vahel ainuüksi tema päralt, ainult temaga tegeleks, ning aeg, mis veedetud koos terve perega, ei pruugi rahuldada lapse vajadust üks-ühele suhtluse ja läheduse järele konkreetse vanemaga.
    
6. Püüdke säilitada rahu, kasutage eneserahustamisnippe. Lapse tutistamine, laksu andmine, näppude pihta löömine ei ole õiged ega ka lubatavad käitumisviisid. Need on välise kontrolli vahendid, mis ei lase hakata arenema lapse sisemisel eneseregulatsioonil. Kui raske see ka ei tundu, püüdke igal juhul jääda rahulikuks, selgitada põnnile lühidalt, miks mingi käitumine või tegevus ei ole lubatud, mis on selle tagajärjed. Jälgige, et kasutaksite eakohaseid sõnu ja väljendeid, näiteks ei võimalda lapse intellektuaalne areng veel aru saada abstraktsest seosest põhjuse ja ja tagajärje vahel.
    
7. Püüdke näha „suurt pilti“. Laps on sellises eas ainult lühikest aega, kus ta maailma avastamisel niivõrd suurt järelvalvet ja tuge vajab. See aeg möödub kiiresti, selles tasub näha positiivset ning püüda seda aega nautida – õige pea saate kõigile sekeldustele vaadata tagasi väikese muigega. Samuti ärge unustage, et olete oma lapse jaoks kõige olulisem inimene, ta vajab teie mõistmist ja tuge nii siis, kui ta on käitunud hästi kui ka siis, kui ta on teinud midagi valesti.

Olulisim on siiski meeles pidada ning täiendada oma jõuvarusid, hoida oma „karikas“ täis, et suudaksite lapsele pakkuda mõistmist, pühendumist ja armastust, mida ta väga vajab ja mida ainult teie lapsevanemana saate talle pakkuda.

Vaata ka, milliseid koolitusi lapsevanematele pakume www.sinamina.ee/kalender