Est | Rus

Sisukord

Uued kursused

Huvitavat lugemist

Arhiiv

Kui ese või harjumus pakub turvatunnet ja lohutust

Loree on 3-aastane tüdrukutirts keda alates 5-6 elukuust on saatnud kaisutekk „Tuduu“. 

Just sellise hellitava nimega kutsub ema Sandra oma tütre lemmikut.  „Alguses ta Tuduu vastu huvi üles ei näidanud, seega beebieas puudus tal selline konkreetne turvatunde tekitaja. Alates sellest ajast kui ta aga huvi üles näitama hakkas, on Tuduust saanud lapse vaieldamatu lemmik,“ räägib Sandra.

Loree kiindumus oli sedavõrd suur, et kui ühel jalutuskäigul Tuduu kaduma läks, sõitis ema Sandra Pärnust Tallinnasse, et uus ja täpselt samasugune tekike osta. „Teadsin, et see oli Kaubamajast soetatud ja nii meil ongi siiamaani see teine täpselt sama kaisukas kestnud,“ ütleb Sandra.

Spetsiifiline lõhn pakkus turvatunnet

Sandra spekuleerib, et tõenäoliselt kiindus laps Tuduusse, sest kaisukal oli lille kroonlehti meenutav krae. „Kuna ta lutti ei võtnud, siis ta hakkas neid n.ö kroonlehti lutsutama. Hiljem lisandus sinna kindlasti turvalisust pakkub oma lõhn,“ räägib Sandra.

Kuna järjekorras juba teine Tuduu oli mingiks hetkeks oma parima väljanägemise kaotanud, soovis ema selle täpselt samasuguse vastu välja vahetada. „Ostsin ära, kuid laps seda enam omaks ei võtnud. Järelikult oli tekkinud tal seos just nimelt selle lõhnaga. Samas masinas pestes ta oma eripärast lõhna päriselt ära ei kaota ja Loree pole selle peale protestima hakanud,“ ütleb Sandra.

Peale lasteaeda minekut aasta ja kaheksakuuselt sai tuduu veelgi olulisemaks kaaslaseks. „Olukord eskaleerus juba sellega, et tal oli lasteaias põhimõtteliselt see igal hetkel näo juures ja suus. Siis mõtlesime, et asi on natuke liig ja proovisime teda sellest võõrutada,“ räägib Sandra.

Järk-järguline võõrutamine

Lasteaia õpetajaga jäi jutt, et päeval mängimise ajal läheb Tuduu kappi, kuid magamise ajal võib laps seda kaissu võtta. „Nägime, et see muutis lapse rahutumaks ja närvilisemaks ja seega lasime asjadel orgaaniliselt toimida- Loree võis nii kodus kui ka lasteaias võtta Tuduud siis kui selleks soov oli. Tagant järgi saime aru, et ilmselt oli asi kodusest elust lasteaia elu peale üleminekus ja ta lihtsalt vajaski sel perioodil lisa turvatunde pakkujat,“ selgitab Sandra. 

Viimase aasta-poole jooksul on aga Loree hakanud Tuduud vaikselt unustama. „Ta võtab selle hetkel kui tal tekib tusatuju või siis kui on aeg magama minna. Just magama jäämisel on see olnud suureks abimeheks- nii kui ma selle talle voodisse andsin hakkas ta seda lutsutama ja uinus pea koheselt. Seda senimaani,“ räägib Sandra. 

Sandra sõnul on muidugi peast läbi käinud mõte, et mingil hetkel peaks Tuduu täiesti kõrvale jätma. Samas ei pea kaisukas enam lapsega lasteaias kaasas käima ja tundub, et lahtilaskmine tuleb pigem loomulikul teel aja jooksul. „Mõned päevad tagasi tegi Loree lausa ise ettepaneku, et viskame Tuduu prügikasti, sest ta lõhnab nii kehvasti. Olin väga imestunud, et ta omaalgatuslikult selle välja pakkus. Ära me teda ei visanud ja eks ta on mõnel hetkel nüüd ikka võtnud ta jälle kaissu ja temast turvalisust leidnud,“ räägib Sandra. 

Ema lõhnaga riided kaissu

Pooleaastane Rocki Sebastian tahtis pärast sündi tihti süles olla—peaasjalikult kuna teda kiusasid gaasid. Sellele vaatamata õnnestus esimestel elunädalatel laps magama panna ilma suurema vaevata. Vaja ei läinud ei pallipeal hüpitamist, kõigutamist ega pikalt süles õõtsutamist. 

 Kasvades ja arenedes hakkas aga ka ööunne minek natuke raskemaks ja pikemaks kujunema „Kuna ma ei tahtnud teda harjutada selliselt uinuma, et teda peaks pikalt süles kussutama, siis uurisin teistelt, et mis nippe nad kasutavad. Üks soovitas, et pane õhtul lapsele enda päeval kantud pluus kaissu,“ räägib ema Kati.

Juba samal õhtul katsetaski Kati ning pani lapse voodisse, luti suhu, toa hämaraks ning päeval kantud särgi lapse näo vastu. „Mõned minutid ta pusis sellega ja oli näha, et ta surus oma nina sinna sisse ning ma ei liialda kui ütlen, et kõigest 4-5 minutiga laps magas,“ räägib Kati.

Hämmeldunud ema oli tulemuse üle niivõrd rõõmus, et nüüdsest paneb iga õhtu lapsele enda päeval kantud pluusi kaissu. „Tean, et mõned emad kannavad päeval enda pluusi all mõnda lapse mänguasja või lihtsalt riidest lappi, mille samamoodi õhtul lapsele kaissu annavad,“ räägib Kati.

Päevaunesid teeb Rocki Sebastian ilma kõrvalist abi vajamata, aga õhtuti ei taha ta voodis enam maha rahuneda enne kui on ema pluusi kätte saanud. „Praegu on see minu jaoks hea viis kuidas laps kergemini ja kiiremini magama saada. Eks näis, kas tulevikus pean teda sellest kombest võõrutama hakkama või kasvab ta sellest ise välja,“ ütleb Kati. 

Kodune asi loob turvatunde. 

Psühholoog, pereterapeut Kairit Kivimäe sõnul meeldivad lastele turvatunne ja rutiin ehk siis tuttavad lõhnad, maitsed, oma kodu asjad,  lapse lähedased. Kui laps satub uude ja ootamatusse olukorda või keskkonda, võibki tal tekkida vajadus mõne asja või tegevuse järele, mis talle kodust tuttavat turvatunnet ja lohutust pakub. 

“Aastaid tagasi lasteaiaõpetajana töötades soovitas Kiviäe lastele kaasa anda oma pere albumi, kus on pildid pereliikmetest ja toredates tegevustest koos perega. „Laps võis albumit sirvida, kui tundis selleks vajadust. Meetod töötas hästi ja üsna pea oli laps lasteaiaga kohanenud ega vajanud enam nö turvaelementi,” räägib Kivimäe. 

Teatud esemed, kaisutekid aga ka rituaalid ehk kindlad tegevustikud võivad kaasa aidata ka lapse magamaminekuks häälestamisele ja uinumisele. Rituaali koosseisu kuulub kindlasti ka unejutu lugemine. „Meile vanematele võib ju tunduda tüütu lugeda õhtust õhtusse üht ja sama muinasjuttu, aga väikelaps, teades jutu sisu ja tegevuse käiku, saab eduelamuse ja rutiin annab talle emotsionaalse tasakaalu,“ räägib Kivimäe. 

Turvaesemete või käitumise teket võimaldab vanem ise

Turvatunde loojad ei teki aga iseeneslikult vaid need on vanemate poolt soodustatud ja lapsele võimaldatud:  olgu selleks siis lemmiktekk, mänguasi või teatud käitumismuster, mida on lapsele lubatud. „Mõni laps leiab lohutust näiteks pöidla-, mänguasja-, varruka- või lutiimemisest. Sellest aga võib kujuneda sõltuvuskäitumine, millest peab lapse aja jooksul võõrutama, selgitab Kivimäe.

Kivimäe sõnul võib ette tulla täiesti ekstreemseid ja tavapäratuid olukordi. Näiteks põnn oli harjunud magamajäämise ajal oma ema juustega mängima. Paraku aga väikesed niisked lapse sõrmed kitkusid emal peast juuksekarvu. 

„Ka see ema leidis olukorrale lahenduse, tehes lapsega koostööd, samas järkjärgult võõrutades last sellisest emale ebamugavast rutiinist. Nutikas ema hankis paruka, aga peagi polnud ka parukat enam vaja,“ räägib Kivimäe. 

Kuidas võõrutada?

Imetamise ajal võivad imikutel välja kujuneda teatud rituaalid. Näiteks võib imik panna käe ema teisele rinnale seda patsutades või silitades. „See on ema tunnetuse küsimus, mis aja jooksul ta soovib last sellest võõrutada, et selline käitumine ei kanduks üle väikelapseikka,“ räägib Kivimäe.

 Lapsevanemal tuleb seada sõnade või tegudega piirid. „Mil viisil lapsevanem seda teeb, on tema enda tunnetuse küsimus, aga kindlasti peab suhtuma lapsesse austusega. Mida paremini me piire tunneme ja oskame neid väljendada, seda rahuldustpakkuvamad meie suhted on,“ selgitab Kivimäe. 

Kindlat retsepti kuidas ja kuna last teatud käitumismustrist võõrutada ei ole. „Oleme sotsiaalsed olendid ja vajame enda ümber emotsionaalset ja turvalist keskkonda. Kõige rohkem vajavad seda lapsed, kes on meie ühiskonna kõige haavatavamad liikmed ja sõltuvad täiskasvanust sada protsenti,“ räägib Kivimäe.

Tema sõnul on iga lapsevanem oma lapse spetsialist, kes teab ja tunneb tema vajadusi, hirme ja turvatunde tekitajaid. „Lapsevanema empaatia, nutikus ja koostöövalmidus lapse suhtes aitavad lahendada kõik olukorrad. Lapsele on väga oluline iga päev saada tunnustust ja tähelepanu. Olgem mõistvad ja aidakem lapsel vabaneda turvaliselt ja rahumeelselt ebavajalikest käitumismustritest,“ julgustab Kivimäe. 

Kõik õigused kaitstud. MTÜ Perekoolitusühing Sina ja Mina.