Väikelaps ja ema: kui eraldi, kui koos?

Ema ja beebi väga lähedane seotus on loomulik. Ega emad ilmaasjata räägi, et „me jäime nüüd magama“, „me sõime kõhu täis“ jms – tunnetus on, nagu oldaks üks. Ka laps ei taju kogu esimese eluaasta jooksul, et ta on emast eraldi inimene.  Ema on keegi, kes on olemas vaid tema jaoks; ema on keegi, kelleta justnagu poleks teda ennast, seetõttu tunneb laps ennast väga ebaturvaliselt, kui ema on eemal.

Emast eraldamise ärevus lapses on eriti nähtav keskmiselt alates 7. elukuust, see kestab üldiselt kuni 1,5 aastani. Eraldatuse ärevus kahaneb alles alates kolmandast eluaastast, sealtmaalt on laps juba võimeline säilitama ema pildi oma peas ka siis, kui ema parajasti kohal ei ole. Ent väikelapsele on omane, et stressiolukorras see pilt hägustub ja kaob. Mõistetavalt võib see lapse jaoks olla ahastamapanev olukord ja seetõttu peaks kindlasti mõistma ja normaliseerima ka lapse väga ägedat reaktsiooni ema eemalolekule.

Oluline märk algava emast eraldumise ja iseseisvuse kohta on lapse käimahakkamine. Nüüd saab ta juba ISE minna, ja eraldumise emast algatabki laps. Kui aeg samm-sammuliseks eraldumiseks on küps, kuid ema „ei taha üldse lasta“ või laps „ei taha kuidagi minna“, peaks mõtlema, mida oleks ehk vaja teisiti teha.

On arenguseadus, et mida suuremaks laps kasvab, seda valmim on ta emast kaugemale minema (esialgu saab seda kaugust küll vaid meetrites mõõta), uusi asju katsetama, uut kogema, õppima jne. Kuid selleks, et see arenguliselt oluline eraldumine saaks toimuda, oma eraldiseisva mina tunnetus tekkida, on igal lapsel vaja ema turvalist tuge. Lapse uurimiskäitumine (mõtlen lapse iseseisvat toimetamist vastavalt oma eale) on otseselt seotud tema poolt tunnetatava turvalisuse tasemega. Sellel lapsel, kes tunneb ennast turvaliselt, st kelle emotsionaalsed vajadused on kaetud (ta tunnetab, et ema on kohal tema jaoks, on toetav, mõistev, abistav, on tema turvapaik), on julgem minna n-ö maailma uurima.


                                                                                                                     Allikas: Shutterstock

Samas see laps, kes tunneb ennast ebakindlalt ja kelle emotsionaalsed vajadused on puudulikult kaetud, on enamasti arglikum eemalduja, ja ilma turvalise seotuseta ongi seda ju ohtlik teha. Piisava turvatunde olemasolu on väga oluline eeldus eakohaseks arenguks igas vanuses lapsele. Just turvalisus (selged märgid armastusest-hoolivusest, selged piirid, eakohane hoolitsus ja ülesanded) ning rahuolek on vajalikud eeldused uue kogemiseks ja õppimiseks.

Ka ema rahulikkus on siin oluline. Ema ei tohiks olla liialt ärev lapse eraldumise ja iseseisva tegutsemise osas. Isa aina suurem roll beebieast väljakasvava lapse kõrval on samuti tähtis. Isa ja lapse hea kontakt aitavad kaasa lapse ja ema arenguliselt vajalikule eraldumisele.

Psühhoanalüütilises lähenemises kasutatakse terminit “piisavalt hea ema”: ema on olemas, kui laps teda vajab, kuid laseb tal ise olla, iseseisvalt toimetada, kui puudub tungiv vajadus sekkuda, juhtida, õpetada. Ta tunneb huvi lapse vastu, kuid ei hoolitse üle; ta ei muretse liigselt. Ta pühendub lapsele ja naudib tema seltskonda, kuid peab tähtsaks ka omaenda tundeid, vajadusi ja valikuid. Sõnaga – hea ema on see, kes seisab piisavalt nii oma lapse kui ka iseenda eest, ja lapse ja ema eraldumine ju ongi kahe protsess, kus, nagu kõigis vanem-laps olukordades, on vastutajaks vanem.

Lahtilaskmise-kinnihoidmise aspektist võib keerukas olla kogu see aeg, mil laps on emaga psühholoogiliselt väga seotud, st keskmiselt kuni kolmanda eluaastani. Samas on lapsed erinevad, osa lapsi reageerivad ema lühiajalisele puudumisele rahulikult, on ka võõrastega suheldes uudishimulikud ja avatud; jäävad hõlpsasti veidikeseks üksi mängima, või ka hoidjatädi või vanaemaga. Osa lapsi on aga suheldes võõrastega tagasihoidlikumad ning näitavad suurt frustreeritust emast eemaldudes. Alati tuleb lisaks arenguetapile silmas pidada ka konkreetse lapse eripära.

Kõikides emotsionaalselt rasketes olukordades saab vanem vähendada lapse pinget teda peegeldavalt kuulates. Laps peab saama sõnumi, et tema tundeid mõistetakse. Väikelapse enesetoetusvõime on vähene, kui laps on endast väljas, suudab ta rahuneda vaid kannatliku ja rahuliku täiskasvanu toel.

Eelnevalt antud sõnumid ja kokkulepped on tähtsad ka juba väga väikestele lastele. Kunagi ei tohiks lapse juurest lihtsalt ära (vannituppa, tualetti, postkastist lehte tooma) hiilida, vaid kindlasti tuleb öelda, et nüüd ma lähen korraks ära. Lapsel puudub täiskasvanulik ajamääratlus, ta ei tea, mis tähendab korraks, seetõttu on seda parem seletada lapsele arusaadava näite põhjal,  kinnitades oma peatset tagasitulekut. Kui laps nutab, tuleb olla ligidal, last kuulata ja anda peegeldades talle tema tunded tagasi, nt: sulle ei meeldi üksinda olla, seni kuni ma duši all käin. Nii saab laps aru, et teda on mõistetud ja see kergendab tema emotsionaalset olukorda. Nutt on lapse ressurss, seetõttu ei maksa lapse nutu peale frustreeruda ning samuti tohiks last takistada nutmast. Nutt aitab tal olukorraga toime tulla. Pärast tunnete peegeldust võib lapsega koos välja mõelda, mis teda üksiolekul toetaks (kui sa karu kaissu võtad, kas siis on rõõmsam oodata?).

Oluline lapse rahunemise toetaja on vanema rahulikkus. Kui ema on mõistmatu (ma lähen ju ainult hetkeks, see pole hirmus!), ärritunud (minutikski ei saa rahu!) või pahane (lõpeta oma pirin, ma ju tulen kohe tagasi!), on lapsel raske rahuneda ja leppida. Kui ema on positiivne ja rahulik, toetab see last, sest laps on tundlik ja tähelepanelik, ka kuuleb ema sõnu ja „kuuleb“ ka tema tundeid.

Emad, kes on palju koos lastega, imestavad sageli, et kuidas saab lapsel olla emast puudu ja vähe turvatunnet, kui ema on kogu aeg kohal. Ent lapsele ei piisa ainult ema füüsilisest kehast - ema peab olema lapse jaoks kohal ka vaimselt. (Keegi ei jaksa 100% kohal olla 24/7. Suures piires ja vastavalt lapse vanusele on sajaprotsendiline kohaolek vajalik  umbes kolmandik lapse ärkvel olemise ajast.) Lapsega mürades, mängides ja kõike muud koos lapsega tehes tuleks keskenduda just sellele tegevusele, siis saab laps sealt kätte talle vajaliku kontakti ja lisatükikese oma mina- ja maailmapilti. On oluline märgata, et lapse jaoks ei ole kohal see ema, kes istub küll lapse kõrval vaibal ja kõnnitab nukku, kuid tema mõte uitab mujal.

Kõik lapse harjumused on tema vanemate kujundatud. Tihti on lapsed harjutatud sellega, et lapse vajadus on alati esimene ja tuleb kohe joosta. Kui ema püüab oma vajadust esile tuua, saab ta vastu lapse ägeda reaktsiooni, sest väikelaps ei oska oma tahet edasi lükata. Alates teisest eluaastast tuleb kindlasti hakata lapsele tasapisi andma märke selle kohta, et tema vajadused on küll tähtsad, kuid ka last ümbritsevatel inimestel on omad tahtmised, tunded ja vajadused.

Laps ei saa aru, kust läheb piir, kui ema seda talle ei näita. Aga ka rahulikus piiripanekus avaldub eraldumise normaliseerimine: ema kinnitab lapsele ühelt poolt, et saab aru lapse soovist olla koos temaga või tahta midagi, kuid samas annab lapsele kogemuse, et ka eraldiolemises ja mõne tahtmise mittesaamises pole midagi hullu.

Meelike Saarna, Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja, pereterapeut