10 lapse kasvatamisega seonduvat müüti

Tutvustame teile järgmist 10 laste kasvatamisega seonduvat müüti. Teemadena tulevad vaatluse alla näiteks lahutus, kiitmine, lapsevanema suhted õpetajatega, lapse hirm ja veel mitmed teised. Müüte selgitavad Perekeskuse Sina ja Mina e-nõustajad. Müüte tutvustame teile veel ka järgmises uudiskirjas!
 

11. müüt: pärast lahutust on parim lahendus laste elukorralduseks vanemate võrdne aeg lastega

On üsna levinud, et pärast lahutust taotlevad mõlemad vanemad endale võrdset õigust olla lapsega koos. Selline 50:50 lahendus tähendab lapsele ühest kodust teise pendeldamist näiteks nädala või paari tagant. Arvatakse, et nii on õiglane.

Võrdse ajajaotuse põhimõte ei ole lastele parim, pigem võimaldab see lõpetada vanemate omavahelise võistluse: võrdse ajajaotuse puhul ei tunne kumbki vanem end kaotajana. Seega on selline lahendus parim vanemate, aga mitte laste huvides. Lapsed ei vaja mitte niivõrd võrdselt jagatud aega kahe vanema ja elukoha vahel, kuivõrd kvaliteetaega, võimalust säilitada hea kontakt ja seotus mõlema vanemaga. Laps vajab üht kindlat kodu, turvatunnet, kindlaid ja toimivaid rutiine, teineteisest austavaid vanemaid.

Võrdne aeg ei taga tingimata head suhet ja emotsionaalset lähedust. Kaks kodu ja nende pidev vaheldumine võib lastes parajat segadust tekitada. On problemaatiline, milliseks kujuneb lapse kodu ja pere mõiste, kui iga nädala või paari tagant tuleb pakkida asjad ja jälle ümber kolida ning uuesti kohaneda. Vanemad ei saa olla kursis lapsele olulistes asjades, igapäevastes sündmustes, olla osalised tema rõõmudes ja muredes, kui tekivad pidevad nädalapikkused lüngad. Igal juhul on selline jagamine pingeline kõigile asjaosalistele. Võrdsuse ja õigluse printsiibi võiks üles kaaluda turvatunne, vähemalt ühe vanema täielik informeeritus igapäevastes asjades, igapäevaselt tuntav emotsionaalne seotus vähemalt ühe vanemaga, kodutunne (sest kodu saab olla vaid üks) ja oma pere tunne.

Marge Vainre 

 

12. müüt: vanemate lahkumineku puhul ei tohi ema ega isa uued elukaaslased last keelata (kasvatada)

Kui lapse vanematel on uued elukaaslased/abikaasad, siis vanemlik vastutus jääb ikka vanematele. Lapse vanemad vastutavad lapse heaolu ja arengu toetamise eest (otsused seoses hobide, vaba aja sisustamise, hariduse jm). Lapsega koos elav täiskasvanu, kes ei ole tema vanem, ei peaks tegelema lapse kasvatamisega. Loomulik on, et kooselavad inimesed loovad ühiselt kokkulepped, kuidas igapäevane elu saab korraldatud – kes milliste kodutööde eest vastutab, kuidas arvestatakse üksteise vajadustega, kuidas kasutatakse ühiseid ruume ja aega. Ema või isa uue elukaaslase roll on toetada oma partnerit, kes tegeleb oma lapsega. Kindlasti on iga täiskasvanu asi väljendada oma piire, sest nii saavad tekkida lähedased ja selged suhted.

Enne kui võõras täiskasvanu saab hakata lapse kasvatuses rohkem osalema, peaks ta looma hea ja usaldusliku suhte selle lapsega. Usaldust aitab luua see, kui täiskasvanu püüab lapse kogemust mõista, võtab lapse vajadusi tõsiselt, on ise aus ja siiras ning hoidub kriitikast ja hinnangutest. Usalduse tekkimine võib hea tahte korral võtta aega umbes kaks aastat. Kokkuvõttes võib öelda, et iga võõras täiskasvanu saab last toetada, olla tema jaoks emotsionaalset olemas, inspireerida teda oma eeskujuga ning väljendada lapsele oma piire. Vastutus lapse käekäigu, heaolu ja arengu eest jääb vanemale.

Auli Kõnnussaar 
 

13. müüt: kiitmine teeb uhkeks

Kiitmise üks mittesoovitav kõrvalmõju on lapse ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang. Lisaks sellele on kiitmisel kui hinnangu (olgu küll, et positiivse hinnangu) andmisel mitmeid ohtusid-tagajärgi lapsele endale ja vanema ja lapse suhtele. Näiteks kui vanem kasutab kiitust lapse manipuleerimiseks; kiitus võib mõjuda nii, et laps tajub enda ja vanema suhet subjekt-objekt suhtena, kus vanem väljendab kiitusega oma üleolekutunnet; kui kiitus ei lange kokku lapse enesehinnanguga, võib laps tajuda seda kui vanemapoolset mittemõistmist; kui laps tahab probleemist rääkida, on kiitmine suhtlustõke; kiitus suurendab õdede-vendade vahelist rivaalitsemist sest kiitust võrdselt jagada on võimatu; lapsel tekib sõltuvus vanemast, vajab pidevat heakskiitu väljastpoolt (raha, hüved) ja pärsib seega iseseisvust.

Tõhus alternatiiv kiitusele on positiivne minasõnum. Vanem saab oma positiivseid tundeid lapsega jagada ja laps tunneb, et teda hinnatakse ja armastatakse. Positiivne minasõnum ei langeta lapse kohta otsuseid, (ei anna hinnanguid) vaid keskendub vanema tunnetele ja kogemustele.

Õnne Aas-Udam
 

14. müüt: õpetaja ja lapsevanema vastuseis on paratamatu. Õpetajad: kõik algab kodunt, mina ei saa midagi teha. Lapsevanemad: see, mis juhtub koolis/lasteaias, pole minu probleem

Lapse jaoks on kahtlemata parim võimalus see, kui tema ümber olevad täiskasvanud teevad koostööd ja peavad üksteisest lugu. Lapsevanemad ja õpetajad näevad last erinevas keskkonnas ja seega tuleb neil omavahel jagada oma kogemust lapse vajadustest, tugevustest ja sellest, mis last toetab.

Pole kahtlust, et lapse arengut mõjutavad muude asjade kõrval oluliselt ka kodused suhted ja õhkkond, vanemate eeskuju, elukeskkond ja see, millise meeleoluga laps hommikul kodust kooli läheb. Päris kindlasti mõjutavad aga lapse käitumist ka õpetaja väärtused, käitumismudelid ning üldine õhkkond, mille eest vastutab klassis õpetaja. Kindlasti pärsib lapse õppimist vanemate ja õpetajate vastastikune usaldamatus. Oluline on, et täiskasvanud jätaksid hinnangud ja kriitika kõrvale ning räägiksid omavahel lapse vajadustest ning jagaksid häid kogemusi. Probleeme pole alati võimalik teha olematuks, kuid oma parima saavad kindlasti teha nii vanemad kui ka õpetajad.

Auli Kõnnussaar
 

 

15. müüt: võimatult käituv laps (kuri ämm, võimukas sõbranna) ajab vanemad lahku

Paarisuhe kuulub kahele inimesele, kes on selle loonud, kes seda hoiavad ja sellest heaolu ja tuge saavad. Kui paarisuhe lõppeb, siis on selle otsuse taga samuti needsamad kaks inimest. On suur kunst hoolitseda oma paarisuhte eest, kui elus tulevad ette probleemid ja raskused (võimatult käituv laps, kuri ämm või võimukas sõbranna). Samas on just paarisuhe see, mis saab olla toetav pelgupaik, kui elus on raskused.

Täiskasvanul on alati valik, kas probleemi korral otsida tuge, hoolitseda paarisuhte eest või jätta see n-ö saatuse hooleks. Kui inimene tunneb, et keegi teine tuleb üle tema piiride ja sekkub tema ellu või paarisuhtesse, siis on alati mõistlik end kehtestada, mis tähendab hoolitseda oma piiride eest sel moel, et iseenda ega ka teise väärikus kannatada ei saaks.

Väga paljudel inimestel on vaja kehtestamist õppida ja see on normaalne, sest kodudest ei ole tihti tulnud häid mustreid kaasa. Vanasti, näiteks pärast sõda, oli olulisem füüsiline keskkond (peavari, toit, turvalisus), kuid tänapäeva suhteliselt turvalises keskkonnas muutub aina olulisemaks emotsionaalne keskkond ehk suhete kvaliteet. Seega on meil vaja õppida oma suhete eest hoolitsema. Paarisuhtesse ei saa keegi kolmas sisse tulla, kui paar seda ei luba. Paarisuhtesse on vaja pidevalt investeerida, siis saavad partnerid nautida ka heaolu, mis neid koos hoiab ja aitab raskustega paremini toime tulla.

Auli Kõnnussaar

 

16. müüt: 2-aastane näitab käitumisega oma kanget (jonnakat, järeleandmatut) iseloomu

Väikelapse MINA kujunemine saab erilise hoo 2–4 eluaasta paiku. Lapse suutlikkus teadvustada, et ta on keegi oma keha ja tahtega, väljendub sõnade „mina“, „mina ise“, „mina tahan“ kaudu, kus aga võimalus tekib. Laps tahab kogeda ja katsetada, proovida lubatava ja mittelubatava piire, tunnetada oma mõjukust (mina otsustan!). Seda aega lapse arengus kutsutakse ka „trotsi- ehk jonniperioodiks“, kuna laps on avastanud, et vanemate ettepanekutele/nõudmistele saab vastata „ei!”. Teisalt kogeb väikelaps sageli võimetust ja frustratsiooni, mis on samuti tingitud arengulisest eripärast: lapse võime oma tunnetega toime tulla on veel vähene, ta tahab impulsiivselt paljusid asju, kuid ei suuda oma tahet veel kuigipalju edasi lükata. Vanematele võib taoline käitumine paista kange iseloomu näitamisena (enne oli laps ju kukupai!), tegelikult omandab laps kogemusi oma tahte kasutamise ja teiste/maailma mõjutamise kohta.

Õnne Aas-Udam 

 

17. müüt: kui väikelaps hammustab (näpistab, lööb), siis tuleb sama vastu teha, et ta aru saaks

Väikelaps ei oska öelda, et ta tunneb ennast halvasti või et tal on midagi olulist puudu – ta annab sellest teada oma käitumisega. Vanemad nimetavad tihti agressiivseks neid lapse käitumisi, mis sisuliselt on siiski lapse halva enesetunde ilmingud ja laps vajab neis olukordades abi, sest ise ta nendega veel toime ei tule. Väikelapse teise lapse tunnete sisse elamise võime on veel vähene, reeglina ei tee ta meelega haiget.

Reageerida on loomulikult vaja, sest lapsele tuleb anda järjekindlaid ja selgeid märke selle kohta, milline käitumine on lubatud ja milline mitte. Reageerida tuleb iga kord ja kohe pärast ebasoovitavat käitumist. Kõnelda võib oma tegelikke tundeid välja näidates: “Kui sa mind hammustad, saan haiget!” või “Mulle ei meeldi, et sa mind hammustad – see on valus!” Nii väikestele lastele peaksid vanemad näitama piire nii kehaliselt kui ka sõnaliselt, st keelavaid sõnu võiks saata sõnu toetav miimika, käest kinni võtmine (kindlalt, kuid õrnalt – haiget ei tohi teha). Vastu hammustamisest saab laps kogemuse, et kellel on rohkem jõudu, seda kardetakse ja see saab oma tahtmise. Seega last vastu hammustada ei tohi.

Võib ka proovida kaardistada, millal, mis põhjusel, mis meeleolus laps hammustab, mis hammustamisele eelneb ja mis järgneb jne. See võib neid olukordi ära hoida ning lapse vajadusi paremini jälgida.

Turvaline ja lapse head arengut toetav viis on aidata lapsel tundeid maandada selle kaudu, et tema tundeid mõistetakse, püüdes neid talle tagasi peegeldada. “Sulle ei meeldinud, et... “, “Sa said pahaseks, sest…” jms. Sarnaste peegelduste kaudu saab laps aru, et tunded tema sees on normaalsed, pikapeale tekib seos tunnete ja vanaduste vahel. Kui laps hakkab oma tunnetest paremini aru saama ning neid sõnades väljendama, õpib laps oma tundeid, sh agressiivsust väljendama sotsiaalselt aktsepteeritud viisidel.

Auli Kõnnussaar, Meelike Saarna

 

18. müüt: lapse hirmu saab peletada ratsionaalsete põhjendustega

Väikelastel võib olla nii alateadlikke hirme kui ka juba sõnastatud ja väljaöeldud muresid. Väljaöeldud hirm võib olla ka mõne sügavama ja peidetud ängi väljendus. Väikelapse hirmud on tihti müstilised, näiteks tondid, kollid jms. Üks kõige sügavamaid ja tihti peidetud änge on hirm üksijäetuse ees. Ka uinumist võib väikelaps tajuda eraldumisena ja üksijäämisena.

Laste hirmude peletamine täiskasvanulike ratsionaalsete seletustega on lapse tunde ignoreerimine. Laps jääb oma ähvardava tundega üksi ja õpib seeläbi, et maailm on karm koht ja siin tuleb ise hakkama saada. Lapse empaatiavõime, et mõista ümbritsevate inimeste tundeid, ei saa niiviisi arenemiseks piisavalt soodsat pinnast.

Ennetav viis lapse ängiga tegelemiseks võiks olla igapäevane lapsevanema poolt toetatud mäng. Lapse jaoks on tegelikkuse kõrval alati olemas ka müstiline mängumaailm, kus miski ei sure ega hävine või vastupidi, kus kõige väiksem ja abitum omab võluväge, et kurjade jõududega toime tulla. Keerulisi situatsioone mängivad lapsed mängus ikka uuesti ja uuesti läbi. Selliste kordamiste kaudu suureneb lapse turvatunne võimalike elus ettetulevate olukordade suhtes. Muinasjuttude lugemine, rääkimine ja eriti nende kuulamise korduvus vähendavad laste hirme. Lapsel tekib seeläbi võimalus olla kontaktis oma hirmudega ja saada lohutav teadmine, et lugu lõpeb hästi.

Väikelapse ängi aitavad vähendada erinevad n-ö siirdeobjektid nagu kaisukas, uinumiseks kasutatav marlimähe või ka valgusviirg praokil ukse vahelt. Laps paneb siirdeobjekti erinevaid tundeid ja see toimib lohutajana ja turvalisuse hoidjana. Lapse turvatunde loomisel ja hirmude vähendamisel on väga oluline koht ka teda ümbritsevate täiskasvanute käitumise ettearvatavusel ja olukordade korduvusel ning rutiinil.

Lapse hirme tuleb aktsepteerida ja last tuleb kuulata, tema mõtteid ning tundeid peegeldada. Nii tekib selgus, mis täpselt hirmutav on ja koos saab siis midagi ette võtta.

Tiina Teska 

 

19. müüt: aktiivne kuulamine ja minasõnumid ei aita lapsest aru saada

Minasõnumid ja aktiivne kuulamine ei ole pelgalt tehnika. Selleks et suhe muutuks avatumaks, usalduslikumaks ning kaoks võitluslikkus, on vaja lisaks konkreetsetele oskustele (tehnikatele) ka teatud hoiakuid ja väärtusi. Kui hoiak ei muutu, siis ei ole ka tehnikast kasu. Pisut rohkem võib olla kasu sellest, kui hoiak muutub, kuid tehnika ei ole päris käpas. Paljud perekoolis käivad vanemad ütlevad, et nad ei teegi veel justkui midagi teisiti, kuid lapsed on kuidagi rahulikumad ja rõõmsamad.

Kui on vaja lahendada olulisi probleeme, siis on kõige rohkem kasu sellest, kui kasutada minasõnumi või aktiivse kuulamise tehnikat koos nende eelduseks olevate hoiakutega – aktsepteerimine, siirus ja empaatilisus. Näiteks aktiivse kuulamise puhul on vaja end hetkeks asetada lapse kingadesse ja kogeda, mida laps hetkel tõesti tunneb ning püüda mõista lapse tegelikku kogemust. Kui me usume, et meie kõigi vajadused ja kogemused ongi erinevad ja me saame olla teineteisele toeks ning me ei pea muutuma sarnasteks, siis hakkavad ka tehnikad paremini „tööle“. Seetõttu ongi Gordoni perekool kaheksa nädalat pikk ja eeldab palju iseseisvat tööd ka kodus, et koos tehnikatega tekiks ka abistav hoiak, mille abil suhted muutuvad lähedasemaks ja soojemaks.

Auli Kõnnussaar

 

20. müüt: kui laps jääb nuttes magama, ja tema juurde mitte minna, siis ta lõpuks saab aru, et nutmine ei aita ja hakkab rahulikult üksinda uinuma

N-ö unekooli puhul soovitatakse sageli lasta lapsel nutta, kuni ta sellega ära harjub ja iseseisvalt magama jääb. Uurijad on aga leidnud, et beebile on üksinda ja nuttes magama jääda väga hirmutav, see tekitab liigset ärevust ja on lapse arengut silmas pidades negatiivse mõjuga. Soovitatav on mitte lasta lapsel enne magama jäämist üksi nutta ja olla tema juures, et lapsel kujuneks magama jäämisest kui protsessist positiivne kogemus. Samas tuleb harjutada last magama nii, et ta suudaks üksi uinuda. Last võib enne und rahustada olenevalt vanusest kas kussutades, paitades, talle lauldes või unejuttu lugedes, kuni ta rahulikuks jääb. Oluline on laps voodisse panna siis, kui ta veel ärkvel on, et ta näeks viimase asjana enne uinumist oma voodit, mitte ema(isa). Kui laps keset ööd üles ärkab, näeb ta, et on endiselt oma voodis, kus magama jäi ja on üsna tõenäoline, et ta magab pärast seda rahulikult edasi.

Kadri Järv-Mändoja