Millest räägib lapse jonn?

„Lapse käitumist ei ole vaja tingimata mõista. Tingimata on vaja mõista käitumise all peidus olevat vajadust.“

Väikelaps ei oska öelda: palun ära ole nii kaua tööl, mul on sind väga vaja. Selle asemel hakkab ta õhtul issiga unetsirkust tegema: ei jää kuidagi magama, tahab teist patja, veel üht kaisukaru, veel juua, pissile... Laps ei oska öelda: emme, sinu tempo on liiga kõrge, ma tunnen end kiirustades hirmus halvasti. Selle asemel heidab ta hommikul esikuvaibale pikali, keeldub riidesse panemast, pluusivarrukas läheb tagurpidi, kingakesed sassi... Vahel tahab laps veel kolmandat jäätist ja just seda autot, millega mängib vend, ja kui ei saa, läheb suuremaks kisaks.
 

                                                                                                          Allikas: internet

See kõik kuulub lapse arenemise juurde. Lapsel puudub see ressurss, mis täiskasvanule on kättesaadav: oskus oma tunnetega toime tulla, oma vajadustest aru saada ja neid iseseisvalt katta, võime ennast ise toetada. Vahel on kurvakstegevalt selgesti nähtav, kuidas vanemad ei suuda heaks kiita lapse püüdu tulla toime tema eale omasel moel, selle asemel oodatakse väikeselt inimeselt käitumisviise ja suhtumisi, mis kuuluvad suure inimese juurde: mõistlikkust, kannatlikkust, impulsiivsuse taltsutamist (seda kõike ei suuda alati ka täiskasvanud). 

Lapsel on palju turvalisem kasvada, kui täiskasvanu tema kõrval mõistab, et väike inimene ei saa veel aru ei iseenda sees ega maailmas toimuvast, ta vajab abi: kuulamist, toetamist, mõistmist, mõistlikke ja toimivaid piire. Kui õpitakse aru saama lapse kogemusest, tema tunnetest ja vajadustest, tuleb ka mõistmine, et laps ei tee midagi niisama, ta lihtsalt seisab ausal ja eakohasel moel enda eest.

Kui laps on kurb, agressiivne, ärrituv, ei kuula vanemat, keeldub koostööst jms, siis reeglina on see laps lihtsalt hädas. On väga oluline aru saada, et lapsel on eripärane viis oma probleemist märku anda. Tihti püüavad vanemad mõista käitumist. Tegelikult ei ole käitumise üle vaja üldse nuputada. On vaja aru saada, milline vajadus on peidus käitumise all ning tegelda sellega.

Vanemal peaks olema selge arusaam oma vastutusest lapse elu ja tervise, sh emotsionaalse tervise eest. Vastutus väikese ilmakodaniku ees algab tegelikult juba sel momendil, kui mees ja naine otsustavad: meil sünnib laps. See tähendab: meie koos võtame vastutuse.

Oluline on algusest peale tegelda tunnete-teemaga. Laps ei saa oma tunnetega hakkama. Ta lihtsalt tunneb halbu tundeid enda sees (sest midagi on puudu, ta vajab või tahab midagi), ta ei saa ise aru, mis temaga toimub, ei oska end aidata ega muul moel väljendada kui käitumise kaudu, mida meie, täiskasvanud, aktsepteerida ei taha.

Hädas laps ootab täiskasvanu tuge. Kui laps tunnetab, et ka täiskasvanu ei saa samas olukorras tema kõrval oma tunnetega hakkama – hääle tõstmine ja karistav käitumine on selle tunnused – siis laps ärritub veelgi enam, sest ta on ju veel suuremas hädas. Kui kurva või agressiivse lapsega silmitsi seisev vanem, selle asemel, et olukorraga rahulikult ja konstruktiivselt toime tulla, tunneb hoopis abitust, süüd ja pahameelt, on asi sarnane: laps lootis, et tal on kellelegi toetuda, aga selgus, et ei ole.

Vastutus taoliste olukordadega hakkamasaamise eest lasub 100% täiskasvanul, kel peaksid olema olemas teadmised ja kogemused, kuidas pingelises emotsionaalses olukorras käituda. Lapsel need teadmised ja oskused puuduvad. Vahel nimetavad vanemad jonnivaid lapsi väikesteks terroristideks. Ent see, mida vanemad nimetavad laste terroriks nende üle, on tegelikult lapse valu seetõttu, et tema vanemad ei võta vastutust ja lapsele on see vastutus liiga suur koorem kanda. Laps nagu küsiks isalt-emalt oma nutu ja ülepiiri käitumisega: kui palju ma pean veel vinti üle keerama, et te aru saaksite, et ma ei tule ise toime? Isa-ema kooskõlalised, selged ja hoolivad sõnumid aitavad neid olukordi lahendada, seejuures on äärmiselt oluline vanema ennasttoetav, kindel hoiak, lugupidamine iseenda ja lapse vastu.  

Oluline on ka märgata, et kõik see, mis juhtub meiega, juhtub ka meie lastega. Laps seisab enda vajaduste eest omal lapselikul moel, lapsevanem peaks oskama enda vajaduste eest seista täiskasvanu kombel. Vanemate ärritus, viha, rahulolematus iseenda ja tööga, õnnetuolek paarisuhtes jms peegeldub laste käitumistes väga erinevatel viisidel. Ka nii, et pealtnäha tundub seoste loomine võimatu. Muutuste võti on ikka ja alati täiskasvanu käes. Laps lihtsalt reageerib olukorrale (näiteks oma vanemate halvale paarisuhtele), tema ei saa seda muuta.

Meelike Saarna
Pereterapeut, Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja

Kasulikku materjali:

• Kadri Järv-Mändoja räägib Vikerraadio Huvitaja saates teemal "Miks lapsed jonnivad?". Saade on järelkuulatav siit! Intervjuu algus 40:45.