Mõttetera

"Pole olemas täiuslikke vanemaid ega täiuslikke lapsi, kuid on piisavalt täiuslikke hetki sel teel." - Dave Willis


Miks tulla Gordoni Perekooli

Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Kontaktandmed

MTÜ Perekoolitusühing
Sina ja Mina

Lastekodu 6a (III korrus)
(kollane 3-kordne maja,
fonolukk nr.19)
Tallinn 10113
Tel: 6 816 570
perekeskus at sinamina dot ee 
Reg.nr: 80208192
Koolitusluba: 5850 HTM
a/a: SEB IBAN
EE571010220039801011 

 

Mida teha, kui laps pidevalt unustab?

5. juuni 2015 | www.positiveparenting.com

„Isa, kus mu koolikott on?“
„Ema, ma unustasin oma trenniriided! Mul on neid kohe vaja!“
„Kuhu ma oma kampsuni panin?“

Kas mõni nendest lausetest tundub teile tuttav?
 

Vanemahariduse spetsialistide seas ringleb järgmine ütlus:
„Lapsel, kes kogu aeg unustab, on vanem, kes peab kogu aeg meeles.“

Vanemad küsivad alatihti, kuidas tuleks toimida, kui laps on mõtlematu ja unustab tihti oma asju. See käitumine algab enamasti varases eas, 4-5-aastaselt ning jõuab kõrgpunkti põhikoolis.


Allikas: Internet

Võib tunduda, et alles me korjasime üles oma kisendava väikelapse pudeli, mis veeres tugitooli alla ja ulatasime selle talle. Nüüd hõikab ärritunult meie eelteismeline, et ta ei leia üles oma lemmikuid teksapükse, mille peale meie ilmselt vastame, et kui ta hoiaks oma kapi veidike rohkem korras, siis ta leiaks ka oma asjad kiiremini üles. Mis siis vahepeal ikkagi juhtus?

Vanemad ei taipa tihti, kui paljuks nende lapsed võimelised on. Paljud väikelapsed mõistavad hästi meie sõnu ja kehakeelt, isegi kui nad ei oska seda veel sõnades väljendada. Ülaltoodud näites läheb tihtilugu nii, et ruttame oma väikelast „päästma“. See on normaalne ja loomulik viis toimida: väikelapse hädast „päästmine“ aitab tugevdada ema ja lapse vahelist kiindumust. Kui laps karjub, sest ta on näljane, siis „päästame“ ta teda toites. Kui laps on märg, siis „päästame“ ta, vahetades tal mähkme. See mehhanism toimib instinktiivselt ja kiindumussuhe lapse ja vanema vahel on loodud.

Probleem saab alguse siis, kui me „päästame“ lapse tegevuses, milleks ta on juba ise võimeline. Kui pudel veereb tugitooli alla, siis vanem ei pea last koheselt „päästma“ tõttama. Nüüd on aeg aidata lapsel see probleem ise lahendada. Näiteks võiks vanem öelda: „Mis sa arvad, kuhu pudel kadus?“ ning hakata asjade alla ja taha vaatama, aidates lapsel pudelit otsida. Nii õpib laps enesetõhusust vanema armastava toetuse abil.

Mõtle mõnele tegevusele, mida sa praegu teed oma lapse eest, millega ta võiks juba ise hakkama saada ning anna see tegevus oma lapsele uue vastutusena. Sel moel aitad vanemana lapsel kasvada enesekindlamaks ja õpetad lapsele, et ta saab probleemi korral iseendale toetuda.

Järgmine keerukas aeg saabub siis, kui lapsed lähevad kooli. Nad unustavad oma lõuna, kodutöö, koolikoti, raamatukogu raamatud... ja nii edasi. Lapsed unustavad ja vanemad näägutavad, kurdavad, ähvardavad ja karistavad. Ja miski ei aita! Siin on 3 reeglit, kuidas õpetada lastele kohusetunnet:

 

1.    Lõpeta nende eest asjade meeles hoidmine.

Ehk siis esimese asjana tuleks vanemal lõpetada lapsele asjade meelde tuletamine. Kui vanemad tuletavad pidevalt lapsele asju meelde, siis toetuvad lapsed vanemale ning ei õpi ise asju meeles pidama. Me vanematena ei mõista, miks nad ei suuda oma asju meeles pidada, kuigi me neile ikka uuesti ja uuesti meelde tuletame. Aga just meeldetuletamine ongi see, mis kinnistab vastutustundetust. 

 

2.    Ära ütle neile „Ma ju ütlesin sulle!“

Teise asjana ei tohiks lapsele öelda „Ma ju ütlesin sulle!“ või „No näed nüüd, mis juhtub, kui sa unustad.“ Sellisel juhul keskendub laps sellele, kui õelad me vanematena oleme ja kui rumalad on nemad ja ei õpi sellest vastutustundlikkust.

 

3.    Ära räägi lapsele, mis juhtub, las tagajärjed räägivad enda eest.

Ja lõpuks, ära räägi lapsele pidevalt sellest, milline on maailm. Las maailm ja loomulikud tagajärjed õpetavad seda su lapsele ise. Seejuures saab vanem olla turvaline pelgupaik lapse jaoks puhkudeks, kui maailm last õpetab. Kui vanem räägib sellest, kuidas maailmas asjad on, siis keskendub laps vanemale kui õpetajale ega saa ise teada, kuidas maailmas asjad käivad.

 

Ja lõpetuseks, vanem saab aidata oma lastel olla rohkem vastutustundlik, kui õpetab neid mõtlema. Kui vanem ütleb lapsele, mida peaks tegema, siis laps ei õpi. Kui vanem küsib küsimusi armastaval viisil, õpib laps ise mõtlema.  

Kui sa tahad oma lapsele öelda, et ta peaks midagi tegema, siis sõnasta see küsimusena.

Näiteks,

  • selle asemel, et öelda „On koolimineku aeg!“, ütle hoopis „Mis ajal sa pead lahkuma, et õigeks ajaks kohale jõuda?“
  • selle asemel, et öelda „Ära siis unusta raamatuid raamatukokku tagasi viia!“, ütle „Kuidas sa hoiad meeles, et sul on vaja raamatud raamatukokku viia?“
  • selle asemel, et öelda „Tee oma kodutööd ära!“, ütle „Kui palju sul on täna õhtul koduste tööde jaoks aega vaja?“

Artikli täistekst pärineb lehelt positiveparenting.com, mida saad lugeda siit.

 

Perekeskus pakub tuleval sügisel koolimineva või kooliskäiva lapse vanemale lühiloenguid teemal "Kooliküpsus" ja "Õpimotivatsioon". Täpsem info ja registreerumine Koolituskalendris.