Lapsevanem ja õpetaja, jagatud koostöö

Täiskasvanute ülesanne on luua lapsele õppimiseks ja igakülgseks arenguks sobiv keskkond. Kui laps tajub vanemate ja õpetajate vahelist koostööd ja usaldust, siis on õppimine efektiivsem ja pakub rohkem ka rõõmu. 
 

Ideaalis võiksid vanemad ja õpetajad olla partnerid, kes teevad koostööd lapse jaoks parima õpikeskkonna loomiseks. Erinevatel põhjustel võib aga koostöö tegemine olla keeruline. Kindlasti muutub koostöö keeruliseks, kui üks pool hakkab rääkima sellest, mida teine peaks teisiti tegema. Koostöö saab aga paraneda läbi vastastikuse avatuse ja usalduse.

Koostöö peaks algama enne, kui tekivad probleemid

Koostöö tegemiseks on tänapäeval palju erinevaid võimalusi – kohtumised, koosolekud, arenguvestlused, e-kool, lastevanemate e-maili list, ühisüritused jne. Üldjuhul on koostöö loomisel initsiaatoriks kool ja õpetaja, kuid ka lastevanemate initsiatiiv ja huvi võib olla koostöökultuuri loomisel oluline komponent. Avatuse loomiseks on oluline, et koostöö algaks enne, kui tekivad probleemid. Hea on tekitada olukordi, kus vanemad ja õpetajad saaksid võimaluse teineteisest natuke rohkem teada saada, luua kontakt ja kuulda midagi ootuste või lootuste kohta.

Kuidas siis luua vajalikku usaldust? Usaldus saab areneda läbi usu, et teine teeb parima, mida ta hetkel oskab või suudab. Paraku on inimestel kalduvus märgata rahulolematust tekitavaid asju kergemini kui seda, millega rahul ollakse. Seetõttu tasub võtta teadlikult aega, et enne õpetaja ja lapsevanema kohtumist mõelda ka selle peale, mis on need igapäevased, lihtsad, kuid siiski olulised asjad, mis väärivad teise inimese juures tunnustamist. Kui ei ole ühtegi asja, millega ollakse rahul, siis tuleks tõsiselt kaaluda koostöö lõpetamist. Kui aga on soov koostööd jätkata, siis tuleb kasuks, kui väljendatakse koostööpartnerile, et tema panust ja pühendumist on märgatud ning miski teise tegemistes on nauditav ja rõõmustav. Seega vestlusi tasub alustada sellest, mis on siiralt hästi.

Probleemide asemel räägi vajadustest

Kuidas rääkida probleemidest? Kui kohtumisel on vaja rääkida mingist probleemist, siis  koostööõhkkonna loomiseks on hea, kui kriitika, süüdistuste, hinnangute asemel räägitakse hoopis lapse vajadusest. Vanem ja õpetaja võivad näha lapse vajadusi erineva nurga alt ja seega tuleb kindlasti kasuks, kui jagatakse seda teadmist ja arusaama, mida laps võib vajada, et koolis paremini toime tulla.  Nii õpetaja kui ka lapsevanem saavad rääkida sellest, mis nende arvates just selle lapse puhul hästi mõjub. Nii õpivad mõlemad pooled last ka paremini tundma ja saavad luua lapse individuaalseid vajadusi arvestava õpikeskkonna. Kindlasti tasub vältida nõuandmist teisele poolele, kuna see näitab usalduse vähesust, mis omakorda rikub koostööd.

Probleemikeskne või lahenduskeskne. Alati tasub meeles pidada, et kui laps käitub/õpib halvasti, siis ta tunneb ennast halvasti. Probleemide korral vajab laps, et tema vajadusi märgatakse. Laps vajab täiskasvanuid, kes otsiksid võimalusi, kuidas lapse tegelikele vajadustele vastavaid õpitingimusi luua. Seega võiks nii õpetaja kui ka vanem otsustada, mida tema saaks konkreetselt teha, et last paremini toetada. Selleks on vajalik tunda lapse arenguvajadusi või uurida selle kohta mõnelt spetsialistilt – psühholoog, sotsiaalpedagoog, pereterapeut jne.


                                                                                                Allikas: Shutterstock

Õpetaja on eeskujuks… ka õppimises

On loomulik nii õpetaja kui ka lapsevanemana oma teadmisi ja ka oskusi aeg-ajalt täiendada. Kui näiteks õppimist takistavad emotsionaalsed pinged, siis on väga heaks abivahendiks aktiivne kuulamine, mida on hea õppida ja harjutada spetsiaalsel koolitusel. Tihti väheneb emotsionaalne turvalisus koolis ja kodus üldse mitte hoolimatusest, vaid oskamatusest. Kui puuduvad efektiivsed suhtlemisoskused probleemide lahendamiseks, siis võivadki tekkida asjatud pinged, mis hakkavad mõjutama õpimotivatsiooni ja loomulikult ka koolirõõmu.

Viljaka pinnase koostööks loob usk, et teine teeb oma parima

Kokkuvõtteks võib öelda, et iga inimene vajab, et tema head tahet ja pühendumist märgatakse. On loomulik, et me kõik areneme ja õpime. Õppimise käigus on loomulik teha vigu. Vigu tehes saame kogemusi. Kogemus loob võimaluse teha paremini. Usk, et igaüks teeb oma parima, loob viljaka pinnase koostööks. Koostöö loomise aluseks on vaja koostööpartneritel väljendada oma vajadusi ja tähelepanekuid lapse vajadustest. Süüdistuste või kriitika asemel on vaja koos mõelda, kuidas edasi tegutseda. Koostööle tuleb kasuks, kui iga osapool teeb oma osa parimal võimalikul viisil ega keskendu sellele, mida teine võiks paremini teha.  Kui peatuda oma igapäeva kiirustamises selleks, et märgata ja väljendada, mis on hästi, siis võib olla kindel, et head hakkab juurde tulema.

Järgnevalt on välja toodud A. Faberi, E. Mazlish. jt.   raamatu „Kuidas rääkida lastega nii, et nad õpiksid kodus ja koolis“ põhjal  soovitused, nii õpetajale kui ka lapsevanemale, ideaalse vestluse läbiviimiseks. Raamatu viimane peatükk räägib koos praktiliste näidete ja lugudega lapsevanema ja õpetaja partnerlusest.

Tõhusa vestluse meelespea õpetajale:

• Alustage sellest, et ütlete lapse kohta midagi head!
• Puuduste loetlemise asemel rääkige sellest, mida laps peaks rohkem tegema!
• Nõuandmise asemel kirjeldage, mis on koolis hästi toiminud!
• Lootusetu hoiaku asemel koostage koos plaan, kuidas last toetada!
• Olge järjekindel plaani elluviimisel!
• Hoidke konfidentsiaalsust ehk ärge rääkige õpetajatetoas lapse eraelust!

Tõhusa vestluse meelespea lapsevanemale:

• Alustage sellest, mis on koolis hästi!
• Õpetaja süüdistamise asemel, kirjeldage oma lapse vajadusi!
• Varjamise asemel jagage asjakohast infot (kodune olukord)!
• Nõuandmise asemel kirjeldage, mis kodus hästi töötab!
• Aidake koostada plaan lapse toetamiseks!
• Olge järjekindel plaani elluviimisel!

Auli Kõnnussaar
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja, perenõustaja ja koolipsühholoog