Mõttetera

"Pole olemas täiuslikke vanemaid ega täiuslikke lapsi, kuid on piisavalt täiuslikke hetki sel teel." - Dave Willis


Miks tulla Gordoni Perekooli

Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Kontaktandmed

MTÜ Perekoolitusühing
Sina ja Mina

Lastekodu 6a (III korrus)
(kollane 3-kordne maja,
fonolukk nr.19)
Tallinn 10113
Tel: 6 816 570
perekeskus at sinamina dot ee 
Reg.nr: 80208192
Koolitusluba: 5850 HTM
a/a: SEB IBAN
EE571010220039801011 

 

Lapse arengu ABC: vanus 0-3

31. märts 2015 | Meelike Saarna

Alustame neljaosalise artiklite seeriaga lapse arengu teemal. Esimeses osas selgitab Meelike Saarna, millised on tavapärased arengut puudutavad müüdid, millised on 0-3-aastase lapse olulisemad eeldused arenguks ning toob ära ka konkreetsed nõuanded, kuidas selles vanuses lapse arengut toetada.


MÜÜDID

Tihti arvatakse, et väikelaps…

näitab oma kanget iseloomu, sest ajab oma joru ja ei lase end ümber veenda.

Tegelikult on tegu lapse ajutise toimetulematusega oma tunnetega, isiksuse omadused kujunevad välja hiljem. Väike aju kuumeneb kergesti üle, lapse rahunemiseks ja koostöö-olukorra saavutamiseks on vaja kannatlikku ja mõistvat vanemat, kes kohtleb last õrnuse ja kindlusega. Laps peab saama toetuda vanema rahulikkusele.

ületab meelega piire, sest „ma olen talle ju sada korda öelnud, et ei tohi!“

Tegelikult on laps reeglitest ja piiridest võimeline aru saama ja  neid järgima alles 4-5-aastaselt. Väiksema lapse puhul tuleb kohandada keskkonda, et lapsel oleks ohutu ja kättesaadaval oleks lubatud asjad, „ei tohi!“ asemel tuleks näidata, kuidas ja mida tohib.

sunnib vanemale peale mõttetuid nõudmisi, nt tahab minna alati trepist üles emme ees või panna alati püksid jalga enne kui sokid.

Tegelikult püüab laps sel moel käitudes korrastada oma maailmapilti, see ei ole mõttetu kapriis. Kindlad rutiinid annavad tunde, et asjad on kontrolli all, see on rahustav. Aita lapsel luua rutiine, need hoiavad ära üleliigseid vaidlusi ja tundelaviine.

                                                                                                                          Allikas: Internet


LÄHEDUS ON ARENGU EELDUS

Üks kindel nägu ja rahustav sisemine pilt

Väikelapse arengu seisukohalt on keskne kiindumussuhte teke ja püsimine. See eeldab tegelikult ainult ühte lihtsat asja: et ema (või keegi teine püsiv hoolitseja) oleks väikelapse läheduses, kättesaadav alati, kui laps seda vajab. Mõistagi võib beebiga tegelda ka mitu täiskasvanut, kuid kiindumussuhte loomiseks ja püsimiseks peab tal olema üks n-ö kindel nägu, kellest laps kujundab mälupildi, millega ta end ka ema eemal olles oma kujutlustes mõnda aega rahustada saab.

Seetõttu ei ole hea mõte beebi eest hoolitsemist jagada nt kahe vanema või ühe vanema ja hoidja vahel, lapses tekib suur segadus ja baasilise turvalisuse teke on ohus – beebil on vaja üht kindlat kiindumusobjekti.

Mida väiksem laps, seda lühem on aeg, mil see rahustav sisemine pilt on kättesaadav. Näiteks 2-kuulise imiku juurest ei tohiks ema lahkuda enamaks kui u neljaks tunniks, pikem eemalolek võib beebi psüühikas tekitada ebaturvalise olukorra, kus justkui mitte kedagi ei ole tema jaoks olemas.

Kujutluspilt emast lapse peas on n-ö psüühilise töötluse tulemus, mille abil laps saab end toetada. Kui ema on väikelapse juurest liialt kaua eemal, siis võib kannatada saada lapse tulevane hakkamasaamine pettumuste ja tagasilöökidega, sest esmane kogemus, mida võiks sõnastada „ma olen hädas, kuid pole piisavalt ressurssi toimetukuks“ – jätab psüühikasse oma jälje.

Turvaline ja mitteturvaline kiindumussuhe

Üha enam räägitakse ka turvalise kiindumussuhte ja agressiivsuse seostest. Mida turvalisem varase ea suhe, seda rohkem on lapses kaasas head enesetunnet, mis aitab vähendada vägivaldsuse vallandumist.

Kiindumussuhte tekkes on kriitiline aeg kuni lapse 2-3-aastaseks saamiseni.

Räägitakse turvalisest ja mitteturvalisest kiindumussuhtest. Sellest, kas väikelapse kiindumusstiil on turvaline või mitte, saab eriti hästi aru lahkumisolukordades. Kõige lihtsamalt: kui laps on ema lahkudes kurb ja ema tagasi tulles rõõmus, on tegu turvalise kiindumussuhtega. Mitteturvalist (vältivat, tõrjuvat, ärevat) suhet iseloomustab see, kui laps ema ära minnes ei kurvasta, ta jääb protesteerimata ka poolvõõraste hoolde. Kui ema naaseb, laps pigem väldib teda. Või on lapsel küll raske emast lahkuda, ent kui ema tagasi tuleb, on last keerukas rahustada, kuna ta justkui otsib lohutust, samas aga ka tõrjub seda.

Kui väikelaps võõrastega ilma probleemideta lepib, siis arvatakse tihti, et tegu on iseseisva ja hästi arenenud lapsega. Sellisel puhul võiks pigem kaaluda, kas tegu pole mitte puudujäägiga kiindumussuhtes, ja kui nii, siis on kindlasti vaja tegelda parema kontakti ja läheduse loomisega.  

Ühe kindla inimese piisav ja pidev ligiolek peaks kestma vähemalt lapse aastaseks saamiseni ja veidi kauemgi, alles teisel eluaastal võivad lapse hoidjad hakata vahelduma. Lapse esmase kiindumussuhte olemus mõjutab tema suhteid täiskasvanueas. Mida turvalisem on olnud väikelapse kiindumussuhe, seda enam on tõenäoline, et tema täiskasvanuna loodud lähisuhted on püsivad, kiindumusele ja usaldusele rajanevad. Kui laps on saanud oma suhet emaga tajuda kui turvalist, st ema on olnud tema jaoks piisavalt kättesaadav, on see ka hea alus positiivse enesehinnangu kujunemisele.

Varajaste suhete iseloomu pikaajalist mõju peaksime vanematena kindlasti meeles pidama ja lapsepõlves aluse saanud kiindumusstiil on tihti mõtteaine, kui käes on paarisuhte- või mõni teine eluline kriis. Turvalise kiindumussuhte baasil loodud elukompetentsid (nt eneseusaldus, avatus, turvatunne) aitavad meil oma eluraskustega paremini toime tulla.

Turvatunne on arengumootor

Kui laps tõuseb jalgadele, siis on see märk valmisolekust eemalduda. Ent kiindumussuhte põhjapanevusest ei ole pääsu. Lapse maailmauurimuslik käitumine ja turvaline seotus on omavahel ühenduses. Mida turvalisemalt lapsuke end tunneb, seda valmim on ta maailma uurima, uut avastama ja õppima, st turvalisus on ka arengumootor.

Oma teise eluaasta sees vajab laps ikka põhilise kiindumussuhte jätkumist (enamasti on see ema) ja tunnet, et ema on olemas alati, kui ta seda vajab. Väikelapse kasvatamine vajab siin ja praegu olemist, pidevalt on vaja sekkuda, kaitsta, õpetada, suunata. Vahel vajab laps ainult mõnda hetke tõeliseks kontaktiks – tähtis on just siis olemas olla. Kuigi lapse arengulistes ülesannetes on suund eristumise ja individualiseerumise poole, ei tähenda see, et vanem võiks liialt eemalduda või piirduda mõnetunnise n-ö kvaliteetajaga lapse jaoks.

Kuni kolmeaastasele lapsele on kõige parem n-ö tavaline kodune koosolemine: koos tehakse kodu-asju, olgu siis pesu masinasse panemine, laua katmine või mänguasjade kokku korjamine, koos mängimine, lugemine ja rääkimine, õue- ja poeskäigud, vahepeal saab ka eraldi olla, laps toimetab omi asju, ema omi, siis saadakse jälle ühiseks tegevuseks kokku või on vajagi kontakti ainult korraks: nt selleks, et auto ratas tagasi alla panna… Selle kõige toimivus ja rahulik struktuur kinnitab lapse põhiturvalisust, mis tuleneb teadmisest, et ta leiab emotsionaalset toetust kohe, kui selleks tekib vajadus.

Emotsionaalne toetus ja lapsega koos tegutsemine temaga heas kontaktis olles on lapse aju arengu märkimisväärne arendaja. See viis, kuidas ta kogeb maailma ja suhteid lapsena, on aluseks sellele, kuidas ta kogeb maailma ja suhteid täiskasvanuna.

 

NÕUANDED

Seetõttu:

Lülita telekas välja: kuni kolmeaastane laps ei suuda sealt eriti midagi õppida. Kuna pilt liigub-muutub liialt kiiresti, siis lapse emotsionaalne aju saab üledoosi, aga seoseid loovad ja tähendusi andvad ratsionaalsed ajukeskused ei jõua rakenduda.

Loe palju ja jutusta lugusid: kuulates loob laps kujutluspilte ja mõtleb nende üle, see on hiljem aluseks loovusele, inspiratsioonile, unistustele, lahenduste väljamõtlemisele erinevates olukordades.

Käige looduses: looduse keskel olles ja seda tajudes on haaratud kõik inimese meeled. See on parim viis õppimiseks: lase tal katsuda, maitsta, kuulatada, vaadelda, jälgida, tehke seda koos. Looduses olles õpib laps ka rahulikkust ning kannatlikkust, mis kõigiti ülestimuleeritud linnakeskkonnas on peaaegu võimatu.

Liigutage käsi ja jalgu: joonistage ja voolige koos, mängige näpumänge, tehke üheskoos kooki ja küpsist, las ta riputab sokid kuivama ja aitab seina värvida. Jookse, roni, hüppa, maadle, võimle koos lapsega (see on ühtlasi ka viis lähedane olla). Kõik need tegevused aitavad tugevdada motoorikat ning arendada aju.

Hoolitse piisava une eest: unevõlg mõjutab kõike: immuunsust, emotsioonidega toimetulekut, energiataset, isu, tuju, kasvamist, õppimist, arengut…

Jälgi, et lapse armastuse anum oleks täidetud: hoolitse emotsionaalse ja füüsilise kontakti olemasolu eest, ole kohal, toetav, mõistev, kuulav, piiritlev. Pea meeles, et teil on armastussuhe.

 

Meelike Saarna
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja, pereterapeut 

Meelike viib sel kevadel läbi lühiloengut lapse eduka toimetuleku toetamise teemal ja grupinõustamist lapsele piiride seadmise teemal. Samuti juhib Meelike ühte sügisel algavatest Gordoni perekooli koolitustest.
Lisainfo aadressil: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/