Kas sa omad oma laste probleeme?

Kõik vanemad tahavad oma lastele parimat. Me ei taha näha neid valu kannatamas, häirituna, kurva või frustreerituna. See on justkui loomulik instinkt, et tahame sekkuda ja kaitsta neid misiganes probleemi või konflikti eest. Me teeme seda sageli automaatselt, ilma mõtlemata.

Me teame, mida tähendab ebaõiglane kohtlemine või kui meid narritakse või kui läheme kellestki lahku. Me oleme kõik seda tundnud. Ka meie olime kunagi lapsed, mistõttu meil on palju kogemusi probleemidega toimetulekuks ja konfliktide lahendamiseks ja meil on palju häid lahendusi, mis on meid minevikus aidanud (ja samuti kogemusi selle osas, kuidas asju mitte lahendada).

Ja selles peitubki üks osa probleemist: meil on olemas lahendused, mis on meie kogemuse põhjal hästi töötanud. See ei tähenda, et need on parimad või üldse õiged lahendused meie lapse või teismelise jaoks. Nad on meist erinevad inimesed, erineva iseloomu ja vajadustega olukordades, mis ei ole päris samad, kui need, mis olid meil nende vanuses. Ajad on muutunud.

Kuigi meie tegevus, et aidata lapsi ja lahendada nende probleeme, põhineb headel kavatsustel, võivad need viia just vastupidiseni – me ei pruugigi olla nii abistavad. Vahel võivad meie lahendused nende probleemidele muuta neid hoopis hullemaks või jätta üldse puutumata probleemi tegeliku põhjuse. Või siis töötavad meie lahendused väga hästi, kuid muudavad meie lapsed pikemas plaanis meist sõltuvaks, vajades meid oma probleeme lahendama ja nende eest otsuseid tegema.


                                                                                                                             Allikas: Internet

Samas on ka olukordi, kus meil on probleem oma lapse käitumisega: nad ei tee oma koduseid töid, nad jätavad oma asjad vedelema, nad ei söö tervisliku toitu või ei lähe õigel ajal magama. Meil on teatud teemad, mis on konfliktsed: kodutööd, televiisor, õhtul hilja õues olemine, aeg, mida kulutatakse sõnumite saatmisele, jutustamisele või tweetimisele. See nimekiri on pikk.

Kõik see tõstatab mitmeid küsimusi: „Kelle probleem see siis üleüldse on?“, „Kas see on mu lapse probleem?“, „Kas see on minu probleem?“. Nagu me ütleme Gordoni perekoolis (ingl. k. Parent Effectivenes Training, P.E.T.): kõige tähtsam on otsustada, kelle oma probleem on, sest just see määrab ära, milliseid samme on vaja astuda, et probleem lahendada.

Kuna meie algne instinkt on kaitsta ja aidata, siis on meile lapsevanematena väga tavapärane võtta üle oma laste probleemid. Teiselt küljest, kui lapsed käituvad meile vastuvõetamatul viisil, siis võib meie reaktsioon tihti olla, et „Mu lapsel on probleem, ta ei tee oma majapidamistöid!“ või et „Mu teismelisel on probleem: ta on oma kohtingult tagasijõudmisega juba kaks tundi hilinenud!“

On see tõesti sinu laps, kes on endast väljas, kuna ta ei ole teinud oma koduseid toimetusi? Küsige seda näiteks minu lapselastelt, kui nad jätnud pestud nõud nõudepesumasinast välja võtmata. Tavaliselt ei arva nad, et neil oleks sellega mingisugust probleemi! Probleem on nende jaoks, nagu nad seda vahel kirjeldavad, see, et nad üldse seda nõudepesumasinat tühjendama peavad! Ja mitte vastupidi. Kas sinu teismeline tütar arvab tõesti, et tal on probleem, kuna ta sai juurde veidi lisaaega, et olla koos oma poissõbraga? Seda ma hästi ei usu... küll aga võib ta hakata muretsema isa vihapuhangu pärast, mis teda hiljem koju jõudes ootab.

Kui majapidamistööd ei saa tehtud, peame need tegema ise ja/või kulutama aega ja energiat, et rääkida sel teemal oma lastega. Kui mu tütar tuleb hilja koju, siis kes on see, kes on terve aja muretsenud ega saanud magada? Mina, lapsevanem. Nendes olukordades olen mina see, kes on ärritatud, frustreeritud ja mures ning mina olen see, keda minu lapse või teismelise käitumine otseselt mõjutab. Seega, olgugi, et mu esmane reaktsioon võib olla, et „Mu teismelisel on probleem!“, olen mina see, kellel on probleem, kuna just mina olen see, kes on mures ja kelle vajadused on jäänud rahuldamata.

Miks on nii oluline enne tegutsemist otsustada, kellel on probleem? Mõtle oma perearstile või hambaarstile. Kas sinu arst kirjutaks sulle välja retsepti või lisaks sind operatsiooni järjekorda ilma, et sind esmalt läbi vaataks? Kas sinu hambaarst hakkaks puurima su hambaid enne, kui on uurinud, milles probleem? Ma loodan, et mitte. Kui nad seda tõesti tegid, siis on ilmselt aeg rääkida oma juristiga! Tegutsemine enne, kui pole teada, mis on probleemiks, võib parimal juhul tekitada probleemi ümber segadust ja halvimal juhul panna sind olukorda, kus kasutad vale lähenemist ja põhjustad veelgi suurema probleemi.

Ühes mu töötoas osales üks isa, kes oli armeeohvitser. Ta väljendas sedasama ideed väga hästi militaarkontekstis: „Enne, kui me tegutseme või võtame vastu otsuse, millist varustust meil järgmisel missioonil vaja võib minna, peame omama strateegiat. Me peame mõistma, mis on probleemiks, et otsustada, millist taktikat kasutada.“

Vanemad kasutavad sama meetodit, kui asi puutub lastega seotud probleemidesse ja konfliktidesse. Paljudel lapsevanematel on tendents "hüpata" olukorda ja öelda või teha midagi enne, kui on päriselt määratlenud, milles on probleem ja kellel on probleem.
 

Niisiis, kuidas me täpselt määratleme, kellel on probleem? 

Oleme näinud, et kui me toetume oma esmasele instinktile või esmastele tunnetele, võime määrata probleemi valele inimesele ning sekkuda ja öelda või teha midagi valesti. Siin võib abistada see, kui mõtlem käitumiste kontekstis, selle asemel, et sildistada või anda kiiruga hinnanguid.

Hinnangute andmine ja inimeste sildistamine on inimloomusele omane. Näiteks: minu laps on hoolimatu, mu poeg on laisk, ta on vastutustundetu, mu tütar on ebaviisakas. Nagu teame oma isiklikust kogemusest, et kui me kasutame selliseid „silte“ oma lastega (nagu ka kõikide teistega), siis vastavad nad sellele peaaegu alati kaitsvalt. Seega on oluline keskenduda hoopis sellele, mida su laps täpselt teeb või ei tee või mida ta ütleb ja siis määratleda, keda see käitumine mõjutab. Lihtne viis käitumise määratlemiseks on küsida endalt: „Kas ma saan teha kaameraga ühe foto sellest, mida mu laps teeb või saan ma lindistada seda, mida ta ütleb?“ Kui sa saad, siis see on käitumine. Sa ei saa teha pilti „ebaviisakast“ või „laisast“, need on kellelgi hinnangud. Sa ei saa lindistada ja seejärel kuulata „mässumeelset“. Järgmine kord, kui leiate end sildistamas oma last, võtke välja oma nutitelefon või tahvelarvuti ja vaadake, mis see on, mida te saate jäädvustada kas pildi või helina.

Kui sa tegeled probleemiga, mis on seotud sinu lapse või ka näiteks sinu partneri, sõbra, juhi, kolleegiga, siis määratle, kas see, mida nad teevad või ütlevad, omab otsest ja negatiivset mõju sulle ja sinu võimele funktsioneerida, või kas see takistab sinu ühe või isegi mitme vajaduse rahuldamist. Kui see on nii, siis kuulub see „Minu probleem“ kategooriasse.

Kui see on sinu probleem, siis nõuab see sinu poolt saadetud sõnumit, et öelda, mis on see tegevus, kuidas see sind mõjutab ja kuidas sa ennast selle tõttu tunned. Selline minasõnum on selge ja süüdistustevaba viis rääkida oma lapsega ja see vähendab võimalikku vastupanu. Sinu laps kuulab suurema tõenäosusega sind, võtab vastutust ja on valmis muutuma, kuna sa ei süüdista, ei sildista ega ründa teda. Sa lihtsalt kirjeldad olukorda, väljendad oma tundeid ja palud nende abi probleemide lahendamisel.

Kui sa aga määratled, et see on sinu poeg, kes on otseselt mõjutatud, kuna tema on see, kes sai koolis halva hinde või su tütar, kes on murtud südamega, kuna ta poisssõber jättis ta maha, siis see kuulub kategooriasse „Lapse probleem“.

Teades, et see on sinu lapse probleem, on sul võimalik valida õiged tööriistad: sa saad kasutada oma aktiivse kuulamise ja abistamise oskusi, et aidata neil võtta vastutust ja lahendada nende endi probleeme, selle asemel, et õpetada neid sõltuvaks sellest, et sina kõik nende probleemid lahendad.

Määratledes, kelle oma on probleem, vähendad sa oluliselt vanemlikku stressi. Teadmine, et kõik sinu probleemid ei ole üldse sinu probleemid ja et paljud tegelikult kuuluvad sinu lapsele, partnerile või teistele, võib võtta sinult maha suure pinge. Kui probleem kuulub kellelegi teisele, siis on sul kaks valikut: sa võid valida, kas jätta see probleem neile sellega tegelemiseks või kui see on keegi, kellest sa hoolid ja oled päriselt mures, saad sa olla kõige abistavam kuulates ja andes abi, aga sa ei pea ka sel juhul olema see, kes probleemi lahendab.

Kaks küsimust võib jääda praegu õhku: täpselt kuidas ma aktiivselt kuulan ja kuidas moodustan ja saadan minasõnumeid? Need on põhitähtsusega oskused, mida õpetame Gordoni perekoolis.

Artikkel ilmus Gordon Training Internationali uudiskirjas "P.E.T. Family Connection" aprillis 2013 

Steve Emmons
Rahvusvaheline treener Gordon Training International’is