Mõttetera

"Pole olemas täiuslikke vanemaid ega täiuslikke lapsi, kuid on piisavalt täiuslikke hetki sel teel." - Dave Willis


Miks tulla Gordoni Perekooli

Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Kontaktandmed

MTÜ Perekoolitusühing
Sina ja Mina

Lastekodu 6a (III korrus)
(kollane 3-kordne maja,
fonolukk nr.19)
Tallinn 10113
Tel: 6 816 570
perekeskus at sinamina dot ee 
Reg.nr: 80208192
Koolitusluba: 5850 HTM
a/a: SEB IBAN
EE571010220039801011 

 

Kas lapsed peavad läbima nn kohutavate kaheaastaste etapi?

4. juuni 2014 | Jesper Juul

Enamus vanemaid küsib endalt: „Miks peavad minu lapsed läbima nn kohutavate kaheaastaste etapi?“ Vastus on: "Ei peagi!" See, mille nad läbivad, on loomulik areng. Kaheaastased lapsed arenevad täielikust sõltuvusest suurema iseseisvuse ja eraldunud isiksuse poole. Selle arengu eriliselt intensiivne periood on teise ja kolmanda eluaasta vahele ja järgmisena puberteedieas.

 


                                                                                                                             Allikas: Internet


„Iseseisvad aastad“

Juba nimetus „kohutavad kahesed“ ei aita kogu asjale üldse kaasa. Ilmselt pärineb see mõne täiskasvanu vajadusest selgitada iga konflikti, mis esile kerkib, millegagi, mis toimub lapse sees. Asi pole siiski nii lihtne. Mängu tulevad näiteks järgmised mõjutegurid: Lapse areng esimesel kahel aastal, tema vanemate oskus ja valmisolek kohaneda ning lapse ja vanema vahelise suhtluse kvaliteet. Family lab’is viitame sellele etapile hoopis kui „Iseseisvatele aastatele“.

Sel perioodil areneb lapses soov proovida paljusid erinevaid asju: hammaste pesemine, kingapaelade sidumine, kummikute jalgapanemine, külmkapist toidu välja võtmine, riietumine ja nõnda edasi.

Selline areng on lastele täiesti loomulik. Ja tegelikult on lapsevanemad need, kellel võib olla raskusi selle üleminekuga toimetulemisel. See tuleneb sellest, et lapse esimesel kahel aastal on vanem teinud kõik, mida laps vajab. See on suur vastutus ja annab vanemale väärtustatuse tunde – tema teab kõike ja on täiesti asendamatu. Mõnele vanemale tuleb „kohutava kaheaastase“ periood kergendusena, samas kui teistel on keeruline lasta lahti täielikust võimutundest.

Vanemate võimest kohaneda sõltub see, milline on lapse ja vanema suhe sel perioodil. Kui nad loovutavad oma täieliku võimu vastumeelselt ja ei suuda hinnata laste soovi ise enda eest hoolitseda, siis saab selles suhtes peamiseks võimuvõitlus:
 

„Mina tahan valada piima!“

„Sa ei saa seda teha. Sa ajad piima laua peale, las ma ise teen!“

„Mina tahan!!“

„Ma teen seda ise.. Oi! Vaata, nüüd mul läks sinu pärast piim maha. Sa oled liiga väike veel selleks, ma ju ütlesin!“


Nende vanemate hinnang on suure tõenäosusega väga õige. 50-l korral 100-st ei ole laps võimeline piima õigesti valama ja see läheb maha. Sellegipoolest ei ole vanema ja lapse suhtluses oluline see, kellel on õigus ja kellel mitte. On oluline luua lapsele õppimiseks ruumi ja toetada tema õppimisprotsessi. Nii peavad vanemad lubama oma lastel teha asju, mida nad veel ei oska ja mitte abistama enne, kui lapsed seda on palunud.

Mis puudutab õppimist, siis lapsed on siinkohal väikesed geeniused: nad katsetavad pidevalt erinevaid asju, mis on just natukene keerulisemad sellest, millega nad hakkama saaksid. Alles aastate pärast on nad võimelised teadvustama, omaks võtma ja austama oma oskuste piire, aga selleks ajaks on nad juba kodust lahkunud.

Tee lapsega koostööd, mitte ära tööta talle vastu

Kui lapsed ütlevad sulle äkitselt, et nad tahavad teha midagi iseseisvalt, siis ole piisavalt tark, et neid toetada ja pakkuda oma abi – juhul, kui nad peaksid seda küsima.
 

„Ma tahan ise oma piima valada“

„Olgu! Olekski huvitav näha, kuidas sul see välja tuleb.“

Kui lapsel läheb piim maha:

„Oih! Peaaegu said hakkama. Kas vajaksid veidi abi?“

„Ei, ma oskan ise!“

„Jah, ma näen, et sa õpid, kuidas seda teha.“


Mis puutub ise riietumisse enne kodust väljumist, siis paljud vanemad õigustavad oma „abivalmidust“ sellega, et hetkel pole eksperimenteerimiseks aega. „Me peame bussi peale jõudma“ või et „Issi peab õigeks ajaks tööle jõudma“.

See pole eriti hea vabandus. Kui sul pole piisavalt aega, et lasta oma lapsel areneda, siis sa peaksid võtma rohkem aega. Mõtle sarnasele olukorrale, kui su laps on 8-aastane ja tal on raskused koolitööga.
 

„Ma ei taha enam matemaatika ülesandeid teha, mul ei tule see üldse välja!“

„Muidugi tuleb, uue asja ära õppimine võtab lihtsalt aega. Ole kannatlik, muidu ei õpi sa kunagi midagi uut."


On kasulik kuulata sinu enda poolt antavaid soovitusi juba siis, kui su laps on kaheaastane. Me ei saa sinna midagi parata, et vahel ei lähe asjad nii nagu oleme planeerinud ja peame kiirustama. Aga mida sa sellisel juhul teed? Sellisel juhul sa tunnistad oma lapse soovi õppida ja siis sa vabandad, et pead kiirustama.

„Ma tean, et sa tahad seda ise teha ja see valmistab mulle heameelt... aga täna on mul nii kiire, et sa pead lubama mul teha seda sinu eest. Kas sobib?“

Üheksal juhul kümnest on seejärel vastuseks vastumeelne „No olgu peale“. Sul tuleb see hääletoon ja hoiak välja kannatada, sest sa oled jätnud teise inimese ilma tema sõltumatusest ja seganud vahele olulistele õppimisprotsessidele.

Vanemad ei kaota ei mõjuvõimu ega olulisust oma laste eludes, andes neile ruumi elutähtsaks õppimiseks. Pikas perspektiivis saad sa aga juurde veidike rohkem aega ja ruumi endale ja oma lastele.

Jesper Juul

Artikkel pärineb the Family Lab International kodulehelt 
http://www.family-lab.com/