Jesper Juul: Agressioonist ja empaatiast

Jesper Juuli videoloeng agressiooni ja empaatia teemal. Kokkuvõtvalt võib öelda, et selles loengus räägib Jesper Juul agressioonist kui millestki meile omasest, mida aga sageli liiga kergesti sildistatakse ebasobivaks käitumiseks. Ühed sagedased sildistajad, kellega Jesper Juul oma töös kokku puutub, on naissoost õpetajad, kes on pidanud õppima oma agressiooni alla suruma. Parim ravim agressiivsusele on aga empaatia.

Videoloengut saab inglise keeles kuulata järgmisel aadressil: http://vimeo.com/55093210

Agressiivsus lapse käitumises on teatud vanuses täiesti normaalne nähtus. Selle näiteks on 2-aastased, kes frustreeruvad, kuna nad mõtlevad sadu kordi kiiremini kui suudavad end väljendada. Jesper Juul räägib, kuidas tema poole pöörduvad täiskasvanud sageli probleemiga, mille keskmes on agressiivne laps. Ja ta on enda sõnul üllatunud, et mitte ükski nendest täiskasvanutest pole tulnud selle peale, et küsida lapselt, miks ta nii vihane on ja kelle peale ta vihane on. Kui süveneda nende laste pereloosse, siis tuleb tihti ilmsiks, et neil on põhjust olla vihane. Lapsed jõuavad agressiivsuse ja vihani ühel või teisel põhjusel, sellega väljendavad nad lihtsalt oma eksistentsi nii hästi, kui nad oskavad. Ja nende võime oma viha talitseda on tegelikult hämmastav.

Juuli arvates levib lastekasvatusasutustes murettekitav hoiak, mille kohaselt agressiivsust ei tohiks eksisteerida ja selle vastu tuleb võidelda. Lastele saadetakse sõnum, et siin selles keskkonnas ei tohi teisi lüüa ja kui sa lööd, siis ei kuulu sa meie hulka. See on aga inimese ühe fundamentaalse vajaduse – vajaduse kuuluda – karm rikkumine.

Juul ütleb, et on ka teisi viise, kuidas agressiooni vaadelda ning selgitab seda alljärgnevalt.

Empaatia seos agressiiivsusega

Empaatia ja agressiivsus on seotud ja empaatia areng inimeses vähendab agressiooni.

Mida on vaja selleks, et kujundada lapses empaatiat? Juul ütleb, et selleks on vaja 4 eeltingimust:

• Laps peab olema osa empaatilisest keskkonnast.
• Ajuteadlased on öelnud, et empaatia arengu jaoks on oluline, et lapsel on lubatud esimese 5-6 aasta jooksul kogeda frustratsiooni. Frustratsiooni kogemine on seotud õppimisega. Selle asemel, et frustratsiooni maha suruda, on oluline lasta seda tunda ja väljendada. Vanemad ei talu tihti lapse frustratsiooni ja seetõttu piiravad selle väljendamist.
• Kõige tähtsam eeldus empaatia arenguks on lapse terve enesehinnang. Terve enesehinnang on kaine, nüansirikas ja eelarvamustevaba (unbiased) suhe endaga. Olulisim siin just sõna eelarvamustevabadus enda suhtes, millele vastandub pidev süütunne, häbi ja enesekriitika, mis on õpetamise ja moraliseerimise tulemus. Enesehinnangul on kaks tahku:
  • kui hästi ma ennast tean (seda ei peeta tihti oluliseks, vaid olulisemaks peetakse lapse puhul teada, kes on täiskasvanu);
  • kuidas ma suhestun sellesse, mida enda kohta tean (lapsed on siin väga haavatavad, kuna jäljendavad suhtumises oma vanemaid: nad hakkavad kritiseerima enda agressiivset käitumist, kui seda teeb täiskasvanu). Kui vanem kritiseerib lapse agressiooni, siis saadab see lapsele sõnumi „kui olen vihane, olen halb ja mitteväärtuslik“.

• Lapsed peavad olema „elusate“ täiskasvanute seltskonnas, kes lubavad endale autentset emotsionaalsust. Juul ütleb, et kohtab oma töös palju lapsevanemaid, kes püüavad igas olukorras olla kenad ja head ning kes pole oma tunnetega kontaktis. See tähendab, et lapsed elavad tunnete vaakumis ning tulemusena ei õpi laps midagi teiste inimeste tunnete kohta, näiteks, kuidas nad reageerivad, mis neid kurvastab või rõõmustab. Nad ei saa arendada endas empaatiat. Siia alla kuuluvad pered, kus vanematele ei meeldi konfliktid või kus on levinud hoiak, et kui mul on konflikt oma lapsega, siis ma olen halb lapsevanem. Seega väldivad vanemad seda, mis tegelikult aitab lapsel areneda: see on autentne verbaalne ja mitteverbaalne tagasiside lapsele tema käitumise kohta.

Lapsed õpivad läbi kogemuse, mitte läbi õpetamise või moraliseerivate loengute. Nad õpivad kogedes, kes on inimesed mu ümber, kes on mu ema, kes isa ja kuidas see õpetaja erineb teisest. Lapse empaatia arengule aitab kaasa see, kui ollakse täiskasvanute seas, kel on julgust olla haavatav.

Moraalses mõttes on lihtne olla vägivalla vastu. Kuna aga agressioonil on eksistentsiaalsed juured, siis kritiseerides inimesi, kes on agressiivsed, magame maha selle mõtte, mida nad tahavad oma käitumisega meile öelda, kas teadlikult või alateadlikult.

Lapsi saadetakse tänapäeval paljude terapeutide juurde, olles täiskasvanute poolt sildistatud kui „probleemsed“, eemaldades neid nende keskkonnast: lasteaiast, koolist jne. Jesper Juul on tõsiselt selle vastu. Ta toob võrdluseks tõsiasja ajaloost mitte enam kui 100 aastat tagasi, mida paljud tema sõnul enam ei pruugi mäletada, kui naisi raviti samal moel: kui naine näitas välja rohkem kui üht emotsiooni korraga, sildistati teda hüsteerikuks ja saadeti ravile.

Agressiooni juured on universaalses vajadustes, mis on kõigis inimestes – see on kultuuriülene nähtus. See on vajadus olla väärtustatud kellegi poolt. See ei tähenda vajadust olla parim, see on Juuli sõnul pigem enesehüpnoos. Kasvades on lapsel enese väärtuslikkuse kogemust vaja. Paljudel lastel seda varem ei olnud, kuna kasvatusmaailmas levis arvamus, et lapsed on loomult ekslikud.

Me kaotame oma elus tihti selle väärtustuse tunde ja reageerime sellele agressiivsusega. See on Juuli jaoks mõistetamatu – miks ei muutu me kurvaks, vaid saame vihaseks? Miks me ei istu maha ega ütle: „Ma ei tunne end sinu elus väga väärtuslikult ja see muudab mind kurvaks.“ Me väljendame seevastu hoopis mõtet „ära arva, et sina oled väga väärtuslik“. Pooled meist elavad oma agressiooni välja, seda on näha inimese kehakeeles, tema hääles. Teine pool pöörab agressiooni enda sisse ja muutub enesehävituslikuks: siit saavad alguse sõltuvused, söömishäired, enesetapumõtted. Enesehävituslik käitumine on samaväärselt agressiivne kui väljapoole käitumine ja ka sama hävituslik. Me teame, et vägivaldsetest kodudest pärit lapsed muutuvad kas väljapoole agressiivseteks või enesehävituslikeks. Erinevus lähenemistes on selles, et oleme hoolivad, kui puutume kokku enesehävituslike käitumistega, aga kui kohtume agressiivsete käitumistega, siis me muutume... ise agressiivseteks. Paljud õpetajad ei mõista, et nad muutuvad sellistes olukordades agressiivseteks, kuna nad on hästi treenitud oma agressiooni alla suruma ja muundama seda pedagoogikaks, korraks, moralisatsiooniks, diagnoosiks...

Agressioon leiab aset ajus, see pole geneetiline. Seega on see osa suhetest. Täiskasvanud tihti ei vastuta oma osa eest selles suhtes, vaid lihtsalt sildistavad lapsi. Nad ei taju agressiivsust endas. Minevikus ei tohtinud naised olla välispidiselt agressiivsed. Enamus haridustöötajatest on praegu naised.

Kuidas mõista agressiooni?

Näide. Laps elab kodus, tema vanemad vaidlevad palju selle üle, kuidas last on kasvatatud ja kuidas peaks kasvatama. Laps süüdistab tülides ennast ja ta võib seeläbi muutuda agressiivseks. Kui nüüd vaadata seda olukorda eksistentiaalsest vaatepunktist, siis see on kutse 4-aastaselt inimeselt, kes ütleb: „Tere, kas keegi saaks tulla mulle minu maailma külla, kuna ma ei tea, mida selles olukorras üksi peale hakata.  Aidake mind.“ Kui see laps kohtub õpetajaga, keda ei huvita see, kes nad on, siis on selle tõsiseks tagajärjeks lapse hülgamine ja veel rohkem agressiooni. Nüüd näeb see laps, et ta ei ole lisaks kodule soositud ka lasteaias ja tema väärtusetusetunne kasvab veelgi.

Mida saame teha agressiivsusega?

Vastus on ühtaegu lihtne ja keeruline, kuna me oleme erinevad. Võtame näiteks 2,5-aastase tüdruku, kes lööb oma ema. Kui emale see ei meeldi, siis saab öelda: „Lõpeta kohe, mulle ei meeldi, et sa mind lööd.“ Ema vajab selle ütlemiseks, piiri seadmiseks mingil määral agressiooni. Ja isa võib reageerida hoopis nii: „Ahhaa, löö mind veel, löö vastu õlga, nii kõvasti kui jaksad!“ Nii saab see väike tüdruk kogemuse, et erinevad inimesed reageerivad erinevalt ja see on normaalne. Kui ema seab lapse jaoks piirid, siis sel juhul on tegemist konstruktiivse agressiooniga.

Agressioon on väärtuslik emotsioon: me ei saaks nautida head seksi, saada lapsi, seada piire, nõuda austust enda vastu, järgida oma eesmärke, kui meil ei oleks kontakti oma agressiivsete emotsioonidega. Läheb vaja tervet lapsepõlve, et laps integreeruks ühiskonda nii, et 17-20-aastaselt on temas alles konstruktiivne ja kadunud destruktiivne.

Agressiivsusevastased hoiakud tulenevad osalt ideoloogiast või analüüsist, mis pole tihti korrektne. Me ütleme, arutledes, et me ei taha sõda. Ja seetõttu ei taha me ka vägivalda. Ja kuna me ei taha vägivalda, siis ka mitte agressiooni, kuna see viib vägivallani. Ehk siis justkui agressioon viiks välja sõjani. See pole tõene. Agressioon ei too endaga kaasa sõda. Sõja algatamise eelduseks on ahnus, poliitiline mõtlemine ja tegutsemine, ja kuigi on tõsi, et agressiivsus ja vägivald on sõjas olemas, ei põhjusta need sõdu. Seda vigast analüüsi peab parandama. Vahel on agressiivsuse vastu seismise põhjuseks romantiline eluvaade: kui kõik on harmoonias, siis oleks kõik paremini. See on raske unistus, millele midagi vastu väita. Juul ütleb, et isegi, kui see on võimalik, siis võtab see lapsel aega ligikaudu kogu lapsepõlve, et kogeda ja integreerida neid emotsioone ja reaktsioone käitumiseks, mis on võimalikult empaatiline. See on võimatu ülesanne 4-aastasele. Kui nad just pole väga erilised.

Mida laps vajab, et agressiooni integreerida, et leida mõistlikumaid lahendusi, kui hävitav, vägivaldne käitumine?

Ausat, autentset tagasiside täiskasvantutelt. Kui laps lööb kedagi, siis ütle talle seda nii, nagu sa seda tunnetad. Kas „Ma vihkan seda! Lõpeta!“ või „Hei, tahad mängida? Tule!“. Lapsed vajavad neid erinevaid emotsioone.

Laps ei vaja, et keegi ütleb talle, et sinu tunded on valed. Ja kui sul need tunded on, siis sa oled halb. Kui me tahame terveid ja tugevaid lapsi, siis eeldab see seda, et nad on arendanud terve enesehinnangu, et nad on intergeerinud oma emotsioonid tervel viisil. Et neil on psühhosotsiaalsed oskused, olles iseendaga ja teistega. Selleks peame muutma oma suhtumist, kui nad on frustreeritud või vastu meie autoriteedile või püüavad öeda, et nad on raskustes.

Juul ütleb, et ta loodab, et see suhtumine muutub peagi, kuna moralistliku suhtumise ohvreid kasvab üles iga päev.