Vitsaga ei aja läbi

Kui üks laps lööb teist, siis me peame teda kiusajaks. Kui nooruk klaarib arveid rusikaid kasutades, siis me peame teda pätiks. Kui see sama nooruk võtab naise ja avaldab talle „armastust“ teda lüües, siis peetakse teda vägivallatsejaks. Aga kui sellest samast noorukist saab lapsevanem ja ta kasutab oma lapse kasvatamisel karistamist, siis peetakse seda sageli normaalseks. Nagu laps ei olekski inimene, kellel on tunded ja vajadused.

Seoses lastekaitseseaduse muutmisega on viimasel ajal hakatud üha enam rääkima laste karistamise keelustamisest. Seaduse muutmist ei võeta ette mitte selleks, et omakorda lapsevanemaid ja seeläbi ka lapsi karistada, vaid peamine eesmärk on muuta suhtumist. Kuid ainult seadus ei tee imesid. Vaja on mõista, miks vanemad üldse karistamist kasutavad, kuidas see lapsele mõjub ja mis on  karistamise alternatiivid.
 

Mis viib vanema lapse karistamiseni?

Arusaam, et last tuleb kontrolli all hoida ja tõhusaim viis selleks on kasutada jõudu ning võimu, on üsna sügavalt juurdunud. Mitmed põlvkonnad on ju üles kasvanud karistusi kogedes ja seetõttu võib olla ka keeruline oma laste puhul mõnda muud lähenemist eelistada. Mõni vanem võib suisa marru minna, kui laps ei kuuletu. Viha taga on aga enamasti hirm kaotada lapse üle kontroll või ka abituse tunne, mida enamasti ei teadvustata.

Karistuste negatiivsetest mõjudest rääkides kuuleb sageli kritiseerivaid kommentaare. Vanemad asuvad meenutama oma kogemusi ja enda keretäisi õigustama. Usutakse, et need saadi asja eest ja muidu oleks elu hukka läinud ning kuna kõik näib toimivat, siis ei tee väike vitsahirm ka oma lastele kahju. Paraku puudub ju kogemus, kuidas oleks elu läinud siis, kui lapsepõlv oleks möödunud  inimväärikamate kasvatusmeetodite toel. Ehk oleks südames suurem rahu ja elu oleks õnnelikum? Kuna endal puudub teistsugune kogemus, siis ei osata oma lastelegi muud pakkuda ja karistuste traditsioon kandub põlvest põlve.

Karistamise usku oleva vanema jaoks võib vägivalla kasutamine tunduda mugava kasvatusviisina. Enda uskumuste muutmine on suuresti töö iseendaga. Nii mõnigi vanem ei pruugigi sellega üksi  hakkama saada, sest enda lapsepõlve traumad ei lase teisiti mõelda ja tegutseda või isegi aru saada, et midagi on valesti. Oma laste kergema ja rõõmsama tuleviku nimel aga tasub siiski proovida teisiti käituda.


                                                                                                        Allikas: Internet

Oskamatus midagi muud lapsega peale hakata on ilmselt üks väga levinud põhjus, miks karistuste tee valitakse. Lapsed suudavad ju vanemaid viia seisundisse, kus tahaks peaga vastu seina joosta, sest igasugune jutt mõjub nagu hane selga vesi. Korra ikka sakutad või ähvardad, siis on kohe lapsed rivis ja kuulavad sõna. Lapsele halvasti ütlemine, tutistamine, laksu andmine, vitsaga ähvardamine jm tekitab lapses hirmu. Seetõttu võib tunduda, et karistus toimib. Mida ei märgata on aga see, et karistades satutakse nõiaringi. Paljud lapsed hakkavad aina hullemini käituma, on riskivalmimad ja üritavad võimalikult palju vanemate eest varjata. Vanem aga arvab, et asi on lapses – laps on üleannetu, kangekaelne, halb. Vanema ja lapse suhe saab aga järjest enam kahjustada ja vahel on seda hiljem väga keeruline heastada.

Karistusi kasutavate vanemate teadmised lapse arengust ja vajadustest on enamasti kesised. Ei teata näiteks, et jonn pole kiusu ajamine, vaid viis kuidas laps oma vajadusi väljendab või et tigeda teismelise käitumine võib olla pigem soov saada tähelepanu ja toetust. Vanemad võivad asuda lapsi karistama ka näiteks siis, kui peale paari keelamist lapse käitumine ei muutu. Ei teata, et tegelikult mida väiksem laps, seda rohkem tuleb kehtivaid reegleid ning maailmas toimuvat selgitada. Vahel isegi nii palju, et tekib tunne nagu suu vahutaks peas. Lapse arengut teades saab nõuda lapselt eakohaseid asju ja paljud tülid jäävad olemata. Näiteks võiks iga väikelapse vanem teada, et lapsed ei suuda käitumist hästi juhtida, mistõttu võiks kergesti purunevad või lapsele keelatud asjad panna laste käeulatusest kaugemale. Veel vähem teatakse aga karistamise mõjude kohta. Rohkemate teadmiste korral vaevalt et sellist kasvatusstiili õigeks peetaks. On leitud,  et nii füüsiline kui ka vaimne vägivald, sealhulgas karistamine, jätavad lapse arengule negatiivse jälje.

Karistamise hind

Karistamise tegelikke tagajärgi ei pruugi paljud vanemad osata näha. Näiliselt ju kõik toimib, vähemalt kuni järgmise pahateoni. Seda, kuidas iga karistus võtab väikese tüki lapse eneseväärikusest ja tekitab temas aina enam süütunnet ja kujundab negatiivset mina-pilti, enamik vanemaid ei märka. Karistamise tagajärgi märgatakse pigem täiskasvanueas, sest need takistavad kas midagi tegemast või lihtsalt õnnelik olemast. Jah, elus saadakse hakkama, kuid pidevalt närib hinge mingi rahulolematus, süü- ja alaväärsustunne. Ei osata enda vajaduste eest seista. Vanemad, kes seda mõistavad, loobuvad karistamisest ja otsivad muid võimalusi lapse kasvatamiseks.

Mida teha karistamise asemel?

Sellest, mida on võimalik lapsevanemana ette võtta karistamise asemel ja mis oskusi selleks vaja läheb, on teil võimalik lugeda meie peatselt ilmuvast e-koolitusest, mis keskendub piiride seadmisele ning samuti T. Gordoni raamatust „Millist last tahate teie“. Küsimuste korral on võimalik pöörduda perekeskuse nõustamiskeskkonda või otsida abi perenõustajalt. Tark vanem otsib lahendusi ja julgeb enda kasvatusviiside õigsuses ka aeg-ajalt kahelda. Keegi meist ei sünni ju lapsevanemaks. Selleks kasvatakse koos lapsega.

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskus Sina ja Mina koolitaja, psühholoog