Aktiivse kuulamise komistuskohad

Iga värskelt omandatud oskus vajab palju harjutamist, enne kui see muutub nii loomulikuks, et inimene seda tehes enam ei märkagi, et ta seda teeb. Olgu siin näiteks kasvõi autojuhtimine: kogenud juht lihtsalt sõidab, tehes seda sujuvalt, ennast ja teisi liiklejaid ohustamata.  Hea suhtlejagi liikleb erinevates suhtlemisolukordades sarnasel moel, valides kohase käitumisviisi vastavalt olukorrale, hoides iseennast ja oma suhteid.

Ka aktiivse kuulamise oskus võib muutuda sama pingutusvabaks ja loomulikuks nagu iga teine harjunud tegevus. Oma käitumisviiside jälgimine ja arenguruumi märkamine on läbi elu vajalik, ent eriti läheb seda vaja uut oskust omandades. Õppimise käigus kerkib koolitusgruppides ikka sarnaseid küsimusi, ka komistuskohad ja ebarealistlikud ootused on tihti sarnased. Peatun neljal küsimusel.

Ma kuulan küll, aga miks me ei jõua lahenduseni?

Aktiivse kuulamise suurim idee on anda teisele, ükskõik kas lapsele või täiskasvanule teada: ma soovin sind sinu probleemis mõista, ma soovin sind toetada, ma olen nõus oma mõtted ja tegevused ajutiselt kõrvale jätma, et siiralt pühenduda sinu kuulamisele.

On suurepärane, kui aktiivse kuulamise käigus jõutakse ka lahenduseni. Ent probleemile lahenduse leidmine pole kuulaja ülesanne, kuulaja ülesanne on kuulata, ja mitte ainult sõnu, vaid ka sõnade taha jäävat. Teise inimese ümbersõnastused ja peegeldused aitavad probleemis siplejal oma muret paremini mõista, need võivad laiendada tema vaatepunkti ning endast paremini aru saada. Ja kõik see kokku võib viia lahenduseni, mis on vaba välisest survest.

Kui me heade kuulajatena soodustame seesuguste isiklike lahenduste esilekerkimist, soodustame ühtlasi ka teise isiksuse kasvu, sest toetame tema enesetoetusvõimet ning seega ka eneseväärikust.    

                                                                                                                     Allikas: Shutterstock

Kui ma kohtun oma lapse või partneri tugevate tunnetega, siis tundub loomulik teist rahustada ja lohutada. Tunnen ennast halvasti, kui ma seda ei tee.

Rahulolematuse, kurbuse, pahameele, ärrituse jt rahuldamata vajadusest märku andvate tunnete esilekerkimine on ikka viide probleemile. Aktiivse kuulamise oluline osa on tundeid mõista püüdvate peegelduste andmine. See on tõesti keerukas koht aktiivses kuulamises – kuulaja peab teise tunnetega kohtudes oma tunnetega toime tulema, vahet tegema iseenda ja teise tunnete vahel, mitte laskma end teise tunnetest nakatada.

Empaatia, st teisesse sisseelamise võime kohta öeldakse vahel, et see on kui teise sussidesse astumine. See ajutine teise sussides olemine annab võimaluse teise tundeid aktsepteerida, aru saada, et võib tõesti tunda end sel moel. Tunnetele ei ole vaja anda hinnangut. Tunnete-teemas on väga oluline mõista, et tunded lihtsalt ON, seega on kohane iga tunne.

Tugevate tunnete mõjuvallas olija vajab kinnitust, et temaga on kõik korras – see annab toetust ja rahustab. Tundepeegeldus teeb just seda: ma saan aru... (et sa oled kurb, pahane, ärritunud, vm) ja ma mõistan, et selles olukorras saab end niimoodi tunda ja et minu kui kuulaja jaoks ei ole see probleem. Rahustamise ja lohutamise (ning kõigi teiste probleemolukorras suhtlemistõketena mõjuvate käitumiste) sõnum on hoopis muu: sinu tunne pole tähtis, mina tean paremini, mida sa võiksid tunda. See pole probleemis olijale abistav.

Aktiivse kuulamise juurde kuulub aktsepteeriv hoiak. Kuidas ma saan aktsepteerida midagi sellist, mida ma õigeks ei pea?

Aktsepteerimise mõiste võib tõesti tekitada segadust. Üks asi on mõistmine, teine – heakskiit. Ma võin mõista, et laps väljendab oma tundeid asjade loopimise või pikaliviskamisega mänguasjariiuli ees, ma saan aru, et see käitumine on seotud pettumuse, kurbuse, pahameele ja kindlasti ka mingite katmata vajadustega. Ma mõistan oma partneri tundeid, kui ta ukse oma selja taga pauguga kinni lööb. Mul on võimalik aktsepteerida, et inimene (ükskõik, kas suur või väike), kes tunneb ennast halvasti, ka käitub halvasti. See ei tähenda, et ma kiidan käitumise heaks, ma lihtsalt saan aru, et nii võib tunda – see pole minu tunne, mina olen teine inimene.

Aktsepteerides teise tundeid annan ma sellele, kes tunneb end hullusti (sest tal on probleem) võimaluse rahuneda. Silt ei aita kedagi, vastupidi, sildistamine ja hinnangulisus keerukas olukorras katkestab kontakti, probleemi omaja tunneb ennast veel halvemini: tal tekib tunne, et keegi ei saa temast aru. Aktiivse kuulamise mõte on olla abistav sel viisil, et probleemi kütkes olija suudab jälle kasutada oma isiklikku ressurssi probleemi lahendamiseks, aga selleks on vaja rahuneda, rahunemise tähtis eeldus on tunda mõistmist.   

Kuidas ma saan tundeid peegeldada, kui ma ei saa aru, mida teine tunneb ja kardan eksida?

Aktiivse kuulamise kaudu saame mõistmist suurendada, kontrollides peegelduste ja ümbersõnastuste kaudu, kas see, kuidas mina aru sain, on ikka see, mida teine mõtles ja tundis. Eksimine kuulub asja juurde: kui ma ei saanud õigesti aru, siis teine saab täpsustada, ja selle täpsustuse käigus võib tema enda mõte selgemaks muutuda ja arusaam oma tunnetest suureneda.

Eeldamine teeb suhted segaseks. Me arvame sageli, et ju teine mõtleb nagu mina ja et me saame asjadest sarnaselt aru. See on harva nii. Juhtub, et me ei julge teise mõtteid enda sõnadega väljendada, sest kardame kas jääda rumalaks või pelgame teist oma vääritimõistmisega riivata. Hirm on mõistetav, ent selgus suhetes on alati parem kui segadus. Aktiivse kuulamise juurde kuuluvad tähendusi kontrollivad täpsustused suurendavad mõistmise määra, eksimishirmu ületamine aitab kindlasti kaasa mõistvuse ja seega ka toetuse suurenemisele.

Meelike Saarna
Perekeskuse Sina ja Mina nõustaja ja koolitaja, pereterapeut