Tel: 6 816 570 perekeskus@sinamina.ee

6 asja, mida sa ei tohiks oma lapsele öelda

6 asja, mida sa ei tohiks oma lapsele öelda

Millised ütlused tuleks lapsevanemal omasõnavarast üldse ära kustutada ja kuidas rääkida lapsega nii, et ta sind kuulaks?

 

„Jäta mind rahule!“

Vanem, kes ei igatse vahel puhkust, on kas pühak, märter või keegi, kes on unustanud, mida tähendab aeg iseendale ning milleks seda vaja on. Probleem on selles, et kui vanem ütleb oma lapsele pidevalt „Jäta mind rahule“ või „Mul on kiire“, siis mõistavad lapsed, et vanemaga polegi võimalik rääkida, kuna vanem ei leia nende jaoks aega.

Nendel hetkedel, mil sa oled tõesti hõivatud, räägi juba ennetavalt lapsele konkreetsetest ajapiiridest. Näiteks võid öelda: „Ma pean ühe asja ära lõpetama ning mul on vaja, et sa joonistad vaikselt paar minutit. Kui ma olen lõpetanud, siis läheme koos õue.“ Lihtsalt ole realistlik, väikelaps ja eelkooliealine ei suuda ilmselt tervet tundi iseseisvalt sisustada.

 

„Sa oled nii…“

Laste käitumisele pandud sildid muudavad lapsi. Isegi sildid, mis tunduvad esmapilgul neutraalsed või positiivsed – nagu „häbelik“ või „tark“ – piiravad last ja panevad talle peale ebavajalikud ja ebasobivad ootused.

Parem viis oleks rääkida hoopis lapse konkreetsest käitumisest ja jätta omadussõnad lapse isiksuse kohta ütlemata. Näiteks: „Mari tundis ennast kõrvalejäetuna, kui sa ütlesid teistele, et nad temaga ei mängiks. Kuidas me saaksime aidata tal ennast jälle paremini tunda?

 

„Ära nuta.“

See on normaalne tahta lapsi nende tunnete eest kaitsta, aga kui vanem ütleb „Ära…“, siis ei pane see last ennast paremini tundma, vaid pigem saadab sõnumi, et lapse tunded ei ole lubatud – et ei tohi olla kurb või hirmunud.

Selle asemel, et keelata oma lapsel tunda ennast teatud viisil (kui ta seda niikuinii teeb),sõnasta talle tema tunnet juba ette. „See teeb sind tõesti väga kurvaks, kui Kristjan ütleb, et ta ei taha enam sinu sõber olla.“ „Jah, lained võivad tõesti olla väga hirmutavad, kui sa pole nendega harjunud. Aga seisame lihtsalt siin ja laseme neil oma varbaid puudutada. Ma luban, et ei lase su käest lahti.“ Nimetades oma lapse päris tundeid, annad sa lapsele sõnad, millega ennast väljeldada ja lisaks sellele annad sa lapsele ka hea empaatilise kogemuse. Suur tõenäosus on, et tulevikus ta ka nutab vähem ja selle asemel pigem kirjeldab oma tundeid.

 

„Oota ainult, kuni isa koju jõuab!“

See tuttav lause ei ole mitte ainult ähvardus, vaid mõjub ka distsipliini nõrgestavalt. Selleks, et olla vanemana tõhus, tuleb olukord koheselt lahendada. Selleks ajaks, kui teine vanem koju jõuab, on tõenäoline, et laps on tegelikult juba unustanud, mida ta valesti tegi.

Kui jätad olukorra lahendamise oma partnerile, siis vähendab see ka sinu autoriteeti vanemana. „Miks ma peaksin ema kuulama, kui ta ei tee niikuinii midagi“, võib su laps mõelda. Lisaks sellele paned sa oma partneri sunnitud olukorda, kus ta peab võtma endale karmi lapsevanema rolli.

 

„Tee kiiremini“

Kes poleks meist selles pidevas kohtumiste, ajagraafikute, unevõlgade ja liiklusummikute maailmas neid sõnu öelnud? Siinkohal tasub aga mõelda oma hääletoonile, kui palud oma lapsel kiirustada ja ka sellele, kui tihti seda oma lastele ütled.

Pereterapeut Paul Coleman räägib oma raamatus „How to say it to your kids“ järgmist: „Hommikud meie majas kujunesid täiesti heitlikuks. Mulle ei meeldinud sugugi, et lastele jäi terveks päevaks kujutluspilt minust maruvihasena. Nii ma siis tegingi endaga kokuleppe, et mis iganes ka parasjagu ei toimuks, ma ei pöörita silmi ega karju, isegi siis, kui keegi ajab oma hommikuhelbed maha või palub mul leida üles midagi hetk enne uksest väljumist. Selle asemel, et karjuda „Ma palusin sul juba viis minutit tagasi televiisori välja lülitada!“, püüan ma pigem leida viise, kuidas rahulikult asjade kulgu kiirendada (nt lähen ja lülitan televiisori ise välja).

 

„Tubli!“

Miks ma siis ometi ei võiks oma last kiita? Probleemid algavad siis, kui kiitus on ebamäärane või juhuslik. Öeldes „Tubli!“ iga väikese asja peale, mida su laps teeb, alates piima lõpuni joomisest kuni pildi joonistamiseni, muutub see väärtusetuks. Lapsed ei pane seda enam tähele. Samuti suudavad lapsed ära tunda kiituse, mis on tehtud päris pingutuse eest.

  • Kiida ainult neid tegevusi, mis nõuavad pingutust. Klaasi piima ära joomine see ei ole ja mitte ka pildi joonistamine, kui su laps teeb neid tosinate viisi iga päev.
  • Ole täpne. Selles asemel, et öelda „Hästi tehtud!“, ütle näiteks „Millised värvilised, rõõmsad värvid sa oled valinud koera laikudeks.“ Või „Ma näen, et sa joonistasid pildi sellest muinasjutust, mida me täna hommikul lugesime.“
  • Kiida käitumist, mitte last: „Sa panid nii vaikselt oma puslet kokku, just nagu ma sinult palusin, kuni oma oma toimetusi lõpetasin.“

 

Pikemat eestikeelset versiooni koos selgitustega saad lugeda siit.

Täispikkuses originaalartikkel pärineb lehelt www.parenting.com.

Jaga seda postitust

Leave a Reply