Kas oled tundnud vahel et ei jaksa enam?!Et kõigest on kõrini jne..
Nimelt olen pea-aegu 4 kuuse pisipõnni ema..Mul on elukaaslane,keda armastan!
Viimased kuu aega tunnen,et ei jaksa enam..Et olen väsinud kõigest..Ma tujutsen ja solvun pisi asjade pärast..Raske on..
Tunnen,et olen koos pisikesega üksinda..Minu elukaaslane on ELUAEGNE autofriik..
Tõepoolest..Nädalas -4 päeva tööl,ja ülejäänud aja veedab kas autot remontides või uusi otsides..Otsib endale tegevust,et mitte minu ja pojaga olla..See et olen olemas Mina ja meie laps jääb alati taha plaanile..Alati kui pisike nutab(st Kui tema magab) läheb ta närvi ja karjub minu peale,selle asemel et lapsele lutt suhu panna Rääkida ma temaga ei saa..Sest alati kui talle minu jutt ei meeldi astub ta minema..Ta ei talu kriitikat..
Eile läksime jälle tülli Sellegi poolest ärkasin mina hommikul varem üles ja tegin talle nii kohvi,kui süüa..Teda äratama minnes oli kell natuke üle poole 6-e..Ja mis ta mulle siis ütles,umbes,et : Kuna Sa nii hilja mu üles ajad,siis ärkan 5 minutit enne minekut..
Ma olin niiii vihane,et ma asjata vaeva näen..Seda Igal hommikul,kui ta tööle läheb ja tema vastab mulle nii Mul on siiralt hea meel,et pisikesel sel ajal veel sügav uni on ja ta ei kuule mida me räägime.. Mõne aja pärast ajas ta end voodist välja ja hakkas minu kallal õiendama..Ta ajas mu nii keema ,et lubasin koos pojaga ära minna...Selle peale ütles ta vaid,et ongi parem..
Miks ta mulle nii teeb?!Ma ei saa aru..Ma ei palu ju palju..Ma tahan vaid,et ta mind rohkem toetaks ja mõistaks..Ma ei ole ju mingi imeinimene,kes kõigega üksi toime tuleb..
Mida ma tegema peaksin?!Ma tean,et ta ei ole selline tüüp,kes Oma vigu tunnistaks ja meid tagasi paluks..
Kui kõigest on kõrini ja enam ei jaksa , siis on tõesti viimane aeg midagi ette võtta. Õnneks suudate rõõmu tunda pisipõnnist. Praeguseks pingeliseks kujunenud olukord aitab Teil mõista, mis on tõeliselt oluline, millised on Teie vajadused, et end naisena ja emana hästi tunda ja lapsele parimat pakkuda. Nüüd siis olete teinud samme olukorra muutmiseks ja iseenda aitamiseks.
Kahju on sellest, et mehega rääkimine on osutunud raskeks. Isegi, kui olete kodunt lahkunud ja näete tulevikku eraldi elades, jääte te ikka vanemateks oma ühisele lapsele. Praegu on ilmselt vara öelda, millised on mehe reaktsioonid teie lahkumisele ja kuidas ta võiks osaleda lapse elus.
Nagu oma kirjast tõdete, on pere ja omavahelise suhte püsimiseks vajalik teie mõlema soovi ja valmisolekut üksteist ära kuulata ja mõista.
Toetan igati mõtet keeruliseks läinud suhte korral, kui omavahel rääkimine raske on, pöörduda koos spetsialisti poole. Mida te ka ei otsustaks, vajate mõlemad iseendas selgust. Ühise pereelu jätkamisel on vaja muutusi omavahelistes suhetes, et samad probleemid ei korduks. Samuti on oluline suhte lõpetamisel kuidas see toimub ja seda omakorda nii teie enda heaks, kui ka lapse huvides. Rahumeelseid rääkimisi ja häid otsuseid teile.
