Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Suhted erinevate põlvkondade vahel :: Tütre sõpruskond

otiver
Külaline
Postitatud 02.02.2006 kell 15:17
Mures olen oma 15.a tütre pärast. Tal on sõbranna, sai just 18 ja õpib täiskasvanute keskkooli 8.klassis Sad õigemini peaks õppima, kuid kooli jõuab vaid paar korda kuus. Küll pole tal ega tema emal raha et ta saaks kooli minna, küll on vaja omavanuste tuttavate lapsi valvata või tuleb tingimatta koolipäeval teise linna minna kui endal pole 25.- et kooli minna. Senini kannatasin enamvähem selle sõbranna välja, kuid dets algusest on tekkinud suured jamad ka minu 15a. tütrel kes õpib kümnendas klassis, põhjuseta puudumised, kodust mitu päeva ära olemine(tahtis ja läks) ning nüüd on asi juba nii kaugel et tema ei taha enam üldse seda klassi lõpeteda, tema tahab tööle minna ja teda ei huvitagi see kool. Loomulikult ma ei ole sellega nõus, meie kohus tema vanematena on ju aidata tal see klass ära lõpetada ja siis leida uus kool ja uus algus. Tema aga sellest aru saada ei taha ja väidab, et see ei ole kuidagi tema sõbrannaga seotud, talle lihtsalt ei meeldi enam selles koolis , õpetajad on kõik närvihaiged ning kõik klassiõed tibid või roosad mimpsud või vee ja seebi vihkajad ning klassivennad on lihtsalt jobud või ka roosad ! Pea on tal tegelikult hea kuid õppimine on praegu väga kehv, olen rääkinud klassijuhatajag, direktoriga, õppealajuhatajaga jne. ka nemad on tema pärast mures ning me tahame teda aidata kuid ta ei võta kedagi kuulda ainult sõbranna on hea ja mõistab teda, ning teda saab usaldada. Täna hommikul tuli minu juurde jutuga et kui ma tahan, et ta üleüldse selle klassi kuidagi lõpetab, pean ma ennast tema tegevustest eemal hoidma ning tema käib koolis niipalju kui ise tahab ja oma vaba aja üle otsustab ise kus käib või mida teeb ! Vaba aja all pidas ta silmas seda aega kui ta peaks koolis olema. Olin pikka aega sõnatu ja siis ütlesin talle vastu, et tema meile veel tingimusi ei esita vaid teeb siiski seda mis meie soov on st. korrapärane koolis käimise st. viis päeva nädalas ja miinimum rahuldavad hinded. Selle peale ei vastanud ta midagi ja oli tervelt Surprised viis tundi koolis. Jutt pikk ning vist ka keeruline kuid kas tundub ainult minule et see 8.klassi haridusega inimesehakatis mõjub talle halvasti !? tõsiselt ära pahandatud ema kellel lisaks temale veel neli väiksemat last kodus
Palun andke mulle nõu mida ja kuidas edasi teha. Selle nn sõbrannaga olen rääkinud ilusti ja halvasti ning ei ole ma küll tavaliselt halva ütlemisega, kuid see tüdruk on tõsiselt loll ja rääkida oskab meiega ainult karjudes. Ma vihkan seda tüdrukut nii kõvasti et oma koduuksest ma teda enam sisse ei luba ja ka meie ukse taha tuleku tee soovitasin tal ära unustada. Arvake mida tahate kuid ma lihtsalt ei jõua oma viha varjata.
Ly Kasvandik
Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 03.02.2006 kell 17:01
Ütled oma kirjas, et see olukord sinu tütrega ajab sind vihale ja sa ei jõua oma viha varjata. Instinktiivselt me talitamegi viha tundes nii, et astume "ohule" agressiivselt vastu. On hea, kui suudame oma viha väljendada ennast kehtestaval viisil (mitte agressiivselt). Selleks, et ennast kehtestada, pead sa kõigepealt selgeks tegema oma vajadused ja kuidas neid saavutada nii, et see oleks sobiv ja vastuvõetav ka teistele. Ennast kehtestada ei tähenda veel, et sa pead olema ründav ja esitama oma nõudmisi. See peaks sisaldama endas eelkõige lugupidamist nii iseenda kui teiste vastu.
Püüa mõelda esmalt millised on sinu vajadused selle olukorraga seoses ja mida see tähendab sinule, kui su tütar ei käi korralikult koolis - st. millist kahju see toob isiklikult sinule. Proovi tütrega veel rääkida ja tee seda nii, et tütar saaks sulle põhjalikult rääkida oma murest seoses kooliga. Püüa mõista, mis täpselt on lapse sellise käitumise põhjustanud. Ära siinjuures esita niivõrd küsimusi, kui proovi rohkem tütre öeldut nagu kajana korrata. Sel viisil saad sa üle kontrollida, et kas mõistad tütart õigesti. Tunneterohke ja häiriva jutuajamise korral kipume oma arvamust peale suruma. Hakkame oma peaga välja mõtlema, mis on selle põhjuseks, et see olukord on tekkinud. Selle tulemuseks ongi sageli, et meie lapsed ei kuula enam meid ega taha meiega enam jagada oma muresid. Nii ei saagi me aru, miks ühel heal päeval laps enam koolis ei taha käia.
Aitab kui vestlustes lapsega oleme kogu oma tähelepanu suunanud lapse jutule, ¹estidele ning püüame igati mõista, mis on tema ühe või teise otsuse põhjustanud. Võibolla see siiski ei olegi sõbranna süü, et tütar enam koolis käia ei taha. Sellisel juhul - tõrjudes seda sõbrannat oma tütrest eemale, teeme oma suhtele lapsega ainult "karuteene".
Üldiselt on raske lahendada probleeme, mis tulenevad erinevate põlvkondade vahelisest üksteise mittemõistmisest. Antud probleem (koolis käimine või mitte käimine) aga ei ole minu arvates olnud põlvkonniti erinev. Meie emadel oli kooliskäimine kohustus, meil samuti ja sama peaks olema ka meie lastel. Kuid vaatamata sellele on probleeme selles vallas tekkinud läbi aegade. Ja mõned ongi oma koolitee pooleli jätnud ning võibolla rahuldunudki tulevikus väga väikeste valikutega tööjõuturul. Aga positiivne või siis negatiivne suhtumine sellesse saab alguse siiski kodust, kui on hea kontakt oma lastega ning mõlemapoolne soov tekkinud probleeme koos arutada ja lahendusi leida. Lahendusi, mis mõlemale sobiksid.
Head kontakti sulle tütrega ja kannatlikkust tekkinud olukorras!

1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.

Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (6)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!