Poiss (13) mängib kogu aeg arvutit. Muidu hea laps, istub kodus, aga kogu aeg arvuti taga (mingid sõjamängud). Ei taha talle seda päris ära ka keelata, ausalt lihtsalt ei tea, mida teha. Ahastuses mõtlen, et viskan arvuti välja. Samas ei taha tõesti seda teha, aga muud ei oska ka.
Tulemus on see, et kui ta varem mind aitas, siis nüüd üritab teha kõik tööd nii kiiresti kui võimalik (üle nurga või hoopis tegemata) ja viriseb ka selle juures. Et jälle tormata arvuti taha.
Arvutid tõmbavad juba koolieelikuidki. Sealne maailm on põnev ja täpselt nagu Maarit ütles - seal pole reaalse elu muresid ja arvuti teeb enamasti seda mida me tahame.
Arvuti kodust äraviimine või karistuseks keelu kehtestamine ei aita. Selle peale on laps trotsis ja teismelised võivad hakata isegi asendustegevusi otsima.
Kogemustest tean, et juba pisematelegi lastele, kes arvuti "küljes kinni", tasub rääkida arvutist sõltuvusse jäämisest (mitte ähvardava õudusjutuna muidugi). Lasta lapsel võrrelda aega enne arvuti ilmumist ja peale seda. Koolilastel on sageli siis ka hinded kehvemad, sest ei õpita enam. Seda teemat saab ka arutellu tuua ja küsida, mida laps sellest arvab.
Koos arutades võib teha plaani, et kui palju ja millal arvuti taga ollakse. Toimib ainult konkreetne kokkulepe (mitte"kui ära õpid, siis saad alles arvuti taha"). Asi toimib pikemas perspektiivis ka ainult siis, kui neist kokkulepetest kinni peetakse.
Tegelikult oleks tore, kui lapsevanemad ise ka suudaksid arvutimängudega veedetud aega piirata, sest lapsele oluline eeskuju. Seega võiks enda mängude piiramised kokkulepetesse kirja panna
Tähelepanuta ei maksa jätta ka seda, et lapsed varjuvad arvutimängude maailma sageli ka murede tõttu reaalses elus. Sellisel juhul toimib hästi lapsele tähelepanu ja toetuse jagamine.
