Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: söögitegemisest

reet
Külaline
Postitatud 22.03.2005 kell 23:09
Kutsun neid sööma ja nad ei tule. Muudkui käi ja palu kõiki ühekaupa. Ja siis kui lõpuks laua taga istuvad, siis üks ei söö üldse, ei maitsegi. See ajab mind lihtsalt hulluks. Kui maitseks ja jätaks järele, siis ma saaks veel aru. Aga ta ei maitsegi.
Ruti Einpalu
Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 22.03.2005 kell 23:24
Usun, et see valmistab tõeliselt meelehärmi kui oled söögi valmis teinud ja kõik jahtub laual ja sööjaid pole kusagil. Samuti ka see, kui laps ei maitsegi ja lihtsalt niisamuti söögist loobub.
Selle lapsega/pereliikmega, kes ei maitsegi, võiks proovida nii: “Ma olen palju vaeva näinud ja tervele perele söögi teinud. See tõesti kurvastab mind kui sa seda isegi ei maitse.” See on mina-sõnum, ei süüdista last, vaid räägib sinust endast. Proovi, kas mõjub!
Tervele perele võiksid öelda samalaadse sõnumi (ja kindlasti ilma süüdistuseta hääletoonis): “Ma olen söögi teinud ja see on mulle väga oluline, et see teile maitseks. Kui te tulete sööma siis, kui toit on jahtunud, siis häirib see mind väga, sest mul tekib tunne, et te ei hooli minu pingutusest.”

Ruti Einpalu
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (3)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!