Tere!
Olen hädas on 3,4 aastase pojakesega. Sooviksin mõnda head nõuannet, kuidas last maha rahustada. Ta vihastab päris tihti, kui ei saa oma tahtmist või teine kord ka lihtsalt ilma põhjuseta. Hakkab asju loopima ja lööma. Kui palume või keelame tal midagi teha, siis võib sellele järgneda päris korralik sõda. Seletamisest ei ole üldse kasu. Kui viime ta tema tuppa voodile rahunema, siis läheb veel hullemaks ja üritab toast iga hinna eest välja tulla. Kõik asjad, mis ette jäävad lendavad laiali. Paludes tal mitte visata, siis vaatab ta otsa ja viskab veel meelega. Olen saanud päris suure asjaga vastu nägu. Samuti lööb ta päris tugevalt. Kahju teistest lastest lasteaias, kui ta peaks sama moodi nendega käituma. Õnneks tuleb lasteaias sellist vägivalda harva ette.
Kahjuks on minu närvikava juba suht korrast ära. Proovin küll mingi aja rahulikult seletada ja olukorda lahendada. Siis hakkan juba häält tõstma, ning lõpuks juba karjun lapse peale. On tulnud ette ka tutistamist ning laksu andmist. Siis palun nuttes lapselt vabandust ja nii nagu temal oli valus, on ka minul, kui ta mind lööb.
Tihti olen ma nii endast välja viidud, et tekib paanikahoog ja ma hakkan hüsteeriliselt nutma (nii et lausa hing kinni). See mõjub aga lapsele rahustavalt. Siis tuleb ta mind lohutama ja tema märatsemine on lõppenud.
Mees ütleb, et teinekord tundubki, et laps lausa üritabki mind sellisesse seisu viia.
Kuidas jääda rahulikuks, kui ta mind peksab või asjadega loobib?
Teie 3-aastane poeg on hakanud järjest enam oma tahtmisi väljendama agressiivsel moel. Ühest küljest on loomulik, et laps seisab enda eest, ta teab, mida tahab ja mida ei taha, kuid on ka mõistetav, et oma piiride väljendamine ei peaks toimuma löömisega. Paljud vanemad on kogenud sama, mida teiegi kirjeldate. Nii seda, et 3-aastased on vahel tujukad, provotseerivad, käituvad vahel agressiivselt ja sedagi, et seletamised ja teise tuppa rahunema saatmised jms võtted tegelikult ei mõju rahustavalt. Kindlasti ei ole kasu ka karistamisest ega lapsega kurjustamisest. Niisiis, esimene soovitus on neist meetmetest täielikult loobuda – need ei aita kuidagi lapsel oma tunnetega paremini toime tulla, probleeme lahendada ega teiste vajadustega arvestama õppida.
Kirjeldate üht olulist korduvust teie lapse käitumises. Vahel püüate pingelisi olukordi vältida, kuid sageli siiski ärritute, tõstate häält või annate laksu, mispeale hiljem palute vabandust. Või näib, et laps provotseeriks teie ärritumist, mis samuti lõpeb läbi hüsteeria ja nutu koos lohutuse otsimisega ja rahunemisega. Isal on omamoodi õigus, sest see on teie muster, kuidas vabanete pingetest ja kogete emotsionaalset lähedust. J.Juul (paljude vanematele mõeldud raamatute autor, taani pereterapeut) ütleks, et laps teeb teiega koostööd.
Teie võimalus on see soovimatu muster muuta nii, et muudate oma reaktsioone ja käitumisi. Esmalt aga tahan öelda, et lapse üks olulisemaid ja baasilisi vajadusi on tunda end turvaliselt ja kogeda oma vanematega füüsilist ja emotsionaalset lähedust. Pakkuge lapsele piisvalt koosolemise aega, üks-ühele, nii teie ja laps kui ka isa ja laps kahekesi. See peaks olema igapäevane ja loomulik, et laps saab tunda, et ta on teile tõeliselt oluline ja kallis, et ta saab sülle ja kallistada lihtsalt niisama, mitte vaid siis kui on ära teeninud või ainult siis, kui on enne miskit hullu juhtunud. Võib ju olla, et praegu saab ta seda peamiselt siis, kui on eelnevalt olnud pahandus või hüsteeriahoog. Lisan veel, et isegi kui see näib, et laps teid provotseerib, siis see on mitteteadlik, st ta ei ole kaval ega pahatahtlik manipulaator, vaid ta ei tea, kuidas rahuldada vajadust olla teile tõeliselt lähedal ja maandada kuhjunud pingeid.
Need olukorrad, mis kutsuvad esile lapse agressiivseid reaktsioone, vajavad kindlasti ka senisest teistsugust lahendamist. Hea oleks, kui tunnete ära need märgid, mis viitavad lapse raskusele oma tunnetega toime tulla (ja ka teie enda esmised märgid, et ennetada paanikat) ja saaksite talle pakkuda küpsemaid viise kui seni. Üks viis on sõnastada lapse eest sõnaliselt, kuidas te aru saate sellest, mis lapsega toimub, mis teda pahandab ja vihastab (see on aktiivne kuulamine, tema tunnete peegeldamine). Kui teie ise ärritute, kui lapse käitumine on teie jaoks häiriv (nt loobib või lööb), siis kasutage selget ja konkreetset eneseväljendust (so mina-keel: nt ma ei salli löömist, mul on valus) ja seejärel keskenduge lapse empaatilisele kuulamisele (ma tahan aru saada, mis sind sedavõrd pahandab, et mind lööd). Muidugi ei muutu juba praegu tuttavaks saanud muster kohe ja vaid paari mina-sõnumi ja lapse kuulamisega – senise mustri muutmine on pikk protsess, mille edu oleneb suuresti sellest, kuivõrd järjekindlalt laps kogeb turvalisust, et nüüd on teisiti ja et ka teie ise mõjute talle rahustavalt ja kindlameelselt, st teiega on ka kõik hästi. Lapsed on ju ülitundlikud emaga toimuva suhtes.
Veel lisan, et kui tunnete, et olete liialt sageli pinges ja ärritunud ning see omakorda mõjub provotseerivalt lapse käitumisele, siis tasub mõelda laiemalt, mis teie elus üldiselt teid ärevaks teeb ja mida vajate (mis teie "tassi" tühjendab ja mis seda täidaks). Kas on midagi, mis muret teeb ja mida vajaksite, et end rõõmsana ja rahulolevana tunda. Arutage mehega, kuidas võiksite toimida, kui olete mõni päev rohkem pinges ja kuidas mees võiks olla kaastud lapsega tegelemisse. Teie poeg on just sellises vanuses, kus isaga toimetamised muutuvad järjest olulisemaks. Arutage mehe, kuidas saaksite piisavalt puhkust ja mida võiksite koos teha sellist, et end õnnelikuna tunda. Seda kõike vajab ka teie poeg – õnnelikke vanemaid.
