Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Kiitmine ja karistamine :: hädas 7 aastasega

muretsev ema
Külaline
Postitatud 25.08.2016 kell 10:55
Tere! Minu mure on, et lapsel on poeskäimine saanud nagu kinnisideeks. Nagu kuskilt raha saab, läheb poodi. Ostab kommi vm. Probleem selles, et viimasel ajal on hakanud raha ise võtma. Ükspäev võttis salaja juba minu rahakotist. Sain õnneks õigel ajal jaole ja ta ei jõudnud seda ära raisata. ( võttis 20 eurose). Raha käis ta toas võtmas siis kui ma väiksemal vennal lasteaias järel käisin. Tuli mulle trepil vastu koos sõbrannaga ja ise ütles, et käis toas söömas. Nii et valetas ka veel. Karistasin teda õuemineku keeluga ja poeskäigu keeluga ka ja rääkisin, miks ei tohi võtta raha ja kuidas raha tuleb jne. Seda olen ennegi palju kordi rääkinud, aga ta nagu ei saa aru või ei taha aru saada. Järgmisel päeval läks ta salaja õue ja "leidis" õuest 20 senti ja läks jälle poodi. Pärast pinnisin teda ja tuli välja, et ta võttis raha siiski kassast, mis kodus oli. Ma ei oska enam midagi teha. Astub karistustest üle ja nagu ei tee väljagi, mis talle räägitakse. Kahjuks pole võimaluk tal kogu aeg silma peal ka hoida. Ja minu arvates peaks ta ikka jutust ka aru saama. Mis ma olen valesti teinud, et ta absoluutselt ei kuula ja lihtsalt ignoreerib minu nõudmisi? Kas peaksin pöörduma kellegi poole või saan ise kuidagi asju parandada? Aitäh.
Agne Vilt
Perenõustaja
Postitatud 26.08.2016 kell 23:46
Teile valmistab peavalu teie 7-aastane, kes tahab iga hinna eest poes käia, olles selle nimel valmis ka raha näppama, teile luiskama, kavaldama.
Arusaadavalt olete mure, kuid teadke, et taolisi probleeme, tagasilööke, muresid lastega tuleb eri vormides ette kõige „paremateski“ peredes. Piiride katsetamine, uue proovimine, põnevuse otsimine käib normaalse kasvamise ja arenemise juurde. Seetõttu ei oleks mõistlik olukorda üledramatiseerida, nt ka sõnades – selles vanuses laps veel otseselt ei valeta, vaid moonutab fakte, ilustab, luiskab, varjab, ta ei varasta selle sõna rängas tähenduses, vaid pigem võtab ilma luba küsimata. Teadlikkus moraalist kogu selle spektris saabub märksa hiljem, alles koos täiskasvanueaga.
Mis kõige olulisem – eristada tuleb lapse soov ja vajadus. Poodi minemine ja asjade ostmine on tema soov, kuid selle taga on kindlasti mingi (katmata) vajadus. Oluline ongi aru saada, mis see on. Pahatihti käituvad lapsed problemaatiliselt siis, kui nad vajavad, et vanemad nendega rohkem tegeleksid. Sisuliselt on lapse alateadlik motiiv selline – kui ma muudmoodi ei saa ema/isa tähelepanu, siis ma käitun halvasti, tekitan probleemi, küll siis mind märgatakse ja minuga tegeldakse. Kui lapsel on katmata vajadus, siis on tarvis teda mõista ja aidata, mitte karistada. Analüüsige, kas veedate piisavalt aega koos lapsega, kas teete koos midagi huvitavat, kas lapsel on päeva jooksul piisavalt tegevust, vaheldust, põnevust. Kui selgub, et lapsele tõesti väga meeldib poes käia, siis kaasake ta pere ostude tegemisel, kus ta saab oma panuse anda – asju korvi tõsta, midagi valida. Kui peamine stiimul poeskäikudeks on need konkreetsed asjad, mida ta ostab, siis leppige kokku, mis maiustused, mänguasjad, missuguse sagedusega te olete nõus talle ostma. Lapsele on tähtis, et teda kaasatakse probleemi lahendamisse, mitte ei otsustata „üle tema pea“. Öelge rahulikult ja selgelt, et teile teeb tema käitumine muret ja et soovite koos temaga leida lahendust. Las laps pakub ka ise välja, mida saaks teha, et olukord muutuks, arutage eri variante omavahel, leppige kokku. Sel juhul on laps tunduvalt motiveeritum kokkulepitud tegevuskavast kinni pidama. Kuidas last arvestaval moel elus ikka ette tulevaid probleeme ja konflikte lahendada, saate lugeda Thomas Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“ või saate liituda mõne Gordoni perekooli grupiga, kus täpselt sama temaatikat käsitletakse.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
-->

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!