Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Kiitmine ja karistamine :: Laps ei taha riidesse panna, pirtsutab toidu ja riietega ning lööb

Liis
Külaline
Postitatud 28.06.2016 kell 19:52
Mul on probleemid 3 a. ja 3k. vanuse lapsega. Mõni kuu tagasi on laps õppinud minuga manipuleerima. Talle on jõudnud kohale, et kui ta midagi teha ei taha, siis ega lapsevanem teda selleks sundida ka ei saa. Mina ei saa aru, kas peaksin talle järgi andama, kuid see omakorda innustab teda veelgi rohkem oma tahtmist saama. Näiteks ei taha ta riidesse panna. Mõned kuud tagasi ta pirtsutas mõne üksiku riide kallal, et nt. jänesega kleiti ei taha jne. Tegin vea ja andsin lapsele järgi. Nüüd ei taha enam peaaegu mitte midagi selga panna, eriti peale vannis käiku. Kas peaksin talle riided vägisi selga panema, sest lõppude lõpuks kas meeldib või ei, riided tuleb selga panna. Saan küll aru, et laps on isiksus, kuid nii väike laps ei tohiks minu meelest veel oma riideid valida ja pirtsutada, kui nt. värv ei meeldi. Nüüd ongi läinud asi nii kaugele, et käib pirtustamine ka söögiga. Teen valmis sooja toidu, nt. liha või kala ja juurviljad, mis varem oli lapse lemmiktoit,kuid ta ei söö seda enam. Tema tahab ise külmkapist valida. Tavaliselt ta võtabki siis sealt kas jogurtit või kodujuustu või muud sellist valmistoitu. Kas peaksin talle andma valikuvabaduse või külmikust võetud toidu käest ära võtma?
Probleeme on ka magama minekuga ja isegi löömisega. Laps ütleb, et tema ei taha magama minna. Kui unejutud on juba loetud, on tal komme hakata erinevaid asju nõudma. Näiteks: tahab veel kööki minna ja midagi süüa (mis tähendab, et jälle tuleb hambad ära pesta), tahab mingeid mänguasju voodisse, pean talle tekki sättima küll ühtemoodi, siis teistmoodi. Selline tembutamine võib tal aega võtta umbes tund kuni poolteist. Ometi oleme käinud enne mitu tundi õues mänguväljakul ja laps peaks füüsiliselt väsinud olema. Täna oli lapse käitumine eriti väljakannatamatu. Seoses jaanipäevaga läksime oma tavapärasest rutiinist välja: viimastel päevadel oleme hiljem magama läinud ja hiljem üles tõusnud. Tänase vihmase ilma tõttu sai laps vähe õues joosta ja päevaunne ei tahtnud jääda. Olin väsinud ja tahtsin ka ise natukene magada, kuid laps hakkas mind lööma, ise naeris. Ütlesin, et nii ei tohi teha, kuid tema ei teinud väljagi. Katsusin talle küll igatpidi sõnadega seletada, et mul on valus ja ma olen kurb, kuid laps ei kuulanud mind. Tegin ka väga kurja häält, mis tavaliselt on ikkagi aidanud, kuid laps justkui sai sellest indu juurde ja lõi mind veelgi rohkem. Lõpuks olin juba nii vihane, et andsin lapsele ühe tugeva laksu tagumiku peale. Ma ei poolda üldse vägivalda ega laste füüsilist karistamist, kuid sel hetkel käsi tegutses kiiremini kui mõte. Peale laksu andmist hakkas küll laps väga ägedalt nutma ning oli ehmatanud ja solvunud, kuid enam ei löönud mind. Kuna ma olin ka ise ehmatanud, siis ruttu palusin lapse käest andeks ja ütlesin, et emal kogemata juhtus, kuid minu sõna peab ikkagi kuulama. Rõhutasin lapsele, et kedagi ei tohi lüüa: ema ei tohi last lüüa ja laps ei tohi ema lüüa.
Nüüd olengi hädas, sest sõnadega ei oska lapsele selgeks teha, et lüüa ei tohi, kuid füüsilist karistamist ka ei poolda. Lisan veel, et lapsel on probleeme tistsipliiniga, kuna ta ei käi lasteaias (õdesi ja vendi tal ka ei ole). Seetõttu on lapsel rohkem aega tegeleda sellega, millega tema ise tahab, kollektiivis (laste liikumis ja mängurühmas) ta eriti hakkama veel ei saa. Ainult valikuliselt teeb kaasa juhendaja poolt pakutud tegevusi: teeb rohkem seda,mis talle meeldib, kui seda, mida teised teevad. Sügisel läheb lastehoidu neljaks tunniks päevas.
Marge Vainre
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 30.06.2016 kell 16:48
Olete kokku puutunud lapse iseseisvumise just selle poolega, mis sageli vanematele ka peavalu valmistab. Ühest küljest on ju tore, et laps oskab väljendada, mida tahab ja mis meeldib, ise asju teha ja toimetada, kuid samas on päris keeruline, kui ta pidevalt tahab midagi muud, mis pakutakse, kaupleb ja eirab nõudmisi.
Te olete kogenud, et kui midagi lubada, siis ei muutu laps mitte leplikumaks ega ole tänulik, vaid muutub järjest pretensioonikamaks. Näib, nagu oleks tegemist osava manipulaatoriga. See kahtlemata ajab vanema varem või hiljem vihale, pinged kuhjuvad ning siis juhtub, et karikas saab täis, hääl valjeneb ja käed lähevad käiku. Nagu teie ise, ei taha minagi selle jutuga kuidagi õigustada löömist ja ei poole üldse läbi karistamise lapsele piiride seadmist. Aga piire vaja on ja teiegi lugu räägib sellest.
Kui nüüd lühidalt kokku võtta, mida tasub proovida, siis alustage sellest, et teil endal oleks selgus, mis on lapsele lubatav ja mis mitte. Näiteks kuivõrd oluline on kindlal kellaajal magamaminek ja teised rutiinsed tegevust. Loomulikult peaks olema ka teatud paindlikkus (nt pidupäevad) ja lapse kasvades muutuvad paljud asjad samuti, kuid tähtis on see, et teil endal oleks pidepunktid ja te teate miks neid reegleid ja nõudmisi vaja on. Enamasti nad ju on millekski head ja selle läbimõtlemine aitab teil endal ka neist kinni pidada. Mõnel juhul võite aga avastada, et võitegi olla paindlik ja vastavalt olukorrale lubada midagi (nt et laps võib ise ühe asja kapist võtta; või järgmine toidukord saab ise valida kapist, mida soovib). Peamine on see, et nõudmised lapsele ei kujuneks omaette eesmärgiks laps kuuletuma sundida, oma võimu tunda või last trillida ja te ei läheks ise kaasa temaga alatasa kembeldes. Sel juhul jääks vanem pidevasse võimuvõitluse lõksu, sest lapse kasvades on üha raskem leida viise teda kuuletuma panna ja suhted muutuvad ühe tülide rohkemaks ja vihasemaks.
Kui teil on endal selgus, siis edasi on peamine, et mõjuksite piiride ja nõudmiste seadmisel lapsele veenvalt, kuid heatahtlikult. See tähendaks rääkimist kindlas kõneviisis, soovitavalt mina-keeles, olles väga selge ja konkreetne, samas lapse suhtes sõbralikult. Kui tõesti saate pahaseks, siis on aga loomulik öelda, et olete pahane.
Kuid kõik olukorrad ei lahenda sugugi vaid paari mina-sõnumiga, seda enam kui olukorrad korduvad ja probleemseid käitumisi tuleb üha juurde. Siis tasub mõelda sellele, millest lapse käitumine veel võiks märku anda, millest ta puudust tunneb, mida vajab. Ei oska ju 3-aastane muud, kui tüütuks muutuvalt pidevalt teisi segada ja trotslik olla, laseb käiku need võtted, milleks ta suuteline on. Palju raskem on mõista aga, mida ta tegelikult vajab. On see vähene emotsionaalne kontakt, füüsiline lähendus, tunnustuse puudus või hoopis mure väsinud ja ärrituva ema pärast, hirm tema tähelepanust ilma jääda vms. Neid lapse vajadusi ongi vahel raske näha probleemse käitumise taga. Kuid aitaks ehk teie suhtumine, et teie laps ei ole kurikaval manipulaator ega türann, vaid ta on teie armas laps, kes teid ja lähedust teiega vajab. Selles vanuses ei oska laps teadlikult teiega manipuleerida, trikitada, et oma tahtmist saada, vaid ta püüab seista oma vajaduste eest, kuidas oskab ja mida teistelt õppinud on.
Lisaks mina-keelele, kasutage olukordades, kus on oluline mõista, millest lapse käitumine räägib, tema aktiivset kuulamist. Siinkohal soovitan veel neil teemal lugeda (vt meie kodulehel kirjanduse soovitusi), nt J.Juuli raamatuid, Th. Gordoni jt., samuti Suhtlemisoskuste KKK.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!