Küsin abi, sest oleme abikaasaga eri meelt laste lohutamise osas. Mina toimin nii, et kui lapsel tuleb jonnihoog, võtan teda sülle, lohutan ja kui jonn ja nutt on möödas, siis räägime lapsega juhtunust ja leiame juhtunule lahendit. Abikaasa tunneb, et jonni puhul nii käitudes see just tekitabki jonni ja nuttu juurde, sest minu käitumine premeerib last. Eriti häirib see teda siis, kui jonnima on hakanud see laps, kes tegelikult just teisele liiga tegi. Siis saab lohutust ja tähelepanu see, kes ise tegi valesti. Me peale jonni lõppu küll arutame kõik läbi, vabandame ja leiame lahenduse, kuid abikaasa tunneb, et lapsele jääb siisi mulje et laps ei saa sel juhul aru, et ta tegi midagi valesti. (nt, lõi teist, hakkas siis sie nutma ja teda lohutati). Mina aga olen lähtunud sellest, et lohutan seda last kes on parasjagu endast väljas. Kas teen õigesti, ei oska ma öelda, seepärast küsingi nõu. Lapsed on hakanud abikaasale ka nii tegema, et kui nutma purskuvad, lähevad tema juurde ja nutavad talle: "lohuta mind".
Mees sooviks vahel lahendada laste omavahelistest tülidest tekkinud nuttu/jonni nii, et saadab kisava lapse teise tuppa nutma. Laps enamasti küll ei lähe, vaid kipub hoopis nutma: "lohuta mind". See tekitab abikaasas lisaks tunnet, et jonnid on minu oskamatu käitumise tekitatud.
Teist tüüpi jonnid meie majas on need, kus laps jonnib temast tulenevast soovist, nt: tahan sülle. Kui abikaasa teda sülle võtta ei soovi, läheb jonn pauguga väga suureks ja võib kesta suure intensiivsusega väga kaua. Ma olen püüdnud teda suunata jonni lõppu ära ootama, et siis lõpuks lapsega rääkida, miks hetkel sülle ei saanud (tegi kuuma putu, vajas käsi pudru segamiseks), kuid enamasti lõppeb olukord enne jonni lõppu siiski sellega, et laps saab sülle. Sel kohal olen jälle mina mures, et kas see panebki last nutma/jonnima, sest sellest on "kasu" - jonnin hästi kõvasti ja kaua ja siis saan, mida soovin. Ise oleksin sama asja lahendanud nii et ootan ja lohutan ta jonni ära, lõpuks laps rahuneb, siis vestleme sellest mis juhtus ja läheme päevaga edasi.
Kokkuvõtvalt: oleme lahendustes täiesti eri meelt ja see segab meie igapäevaste probleemide lahendamist. Kuidas oleks mõistlik toimida?
Olete abikaasaga eri meelt selles osas, kuidas on õige toimida nutva ja jonniva lapsega. Teie peate õigeks last lohutada ja rahustada, ning seejärel arutada lapsega juhtunu üle. Teie abikaasa kardab, et selline käitumine võib kujundada lapsel harjumust oma tahtmise saamiseks jonnida. Te küsite nõu, kas nutva/jonniva lapse süles maha rahustamine ja pärast toimunu üle arutamine on õige kasvatusvõte. Lisaks avaldate muret selle üle, et abikaasa on ebajärjekindel ning võtab lapse sülle alles siis, kui laps püüab oma tahtmist saavutada suure jonni abil.
Lapsed nutavad ja jonnivad tavaliselt siis, kui mingi nende vajadus on katmata. Teie kirjas on näited sellest, et lapsed soovivad isa tähelepanu ja lähedust, küsides sülle. Kui isa neid sülle ei võta, siis paisub jonn veel suuremaks. Seejärel annab isa järele, ning lastel ongi õnnestunud jonnihoo abil oma vajaduse eest seista. Lisaks püüavad teie lapsed teinekord oma vajadusest isale ka sõnade abil märku anda, öeldes: “Lohuta mind”. See näitab, et nad on osaliselt õppinud oma vajadusi sõnades väljendama, mis on väga kasulik oskus.
Nutva lapse teise tuppa saatmine ei ole lapse heaolule ja arengule mõeldes otstarbekas meetod – see ei aita lapsel õppida tundeid ära tundma ning sõnades väljendama, ega anna lapsele vajalikku teadmist, et vanem suudab tema negatiivete tunnetega toime tulla. Väga soovitatav on lapsega juhtunud põhjuste üle arutada, siis kui ta on rahunenud. Teie nii teetegi ning julgustan kindlasti seda ka edaspidi jätkama.
Lapse nutu ja jonniga toimetulemisest on väga põhjalikult kirjutatud raamatus „Nutt ja jonnihood“ (autor Aletha J. Solter).
Väga hea lugemine on ka Thomas Gordoni „Tark lapsevanem“ või veelgi kasulikum oleks osaleda koos abikaasaga Gordoni perekoolis (http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/), kus saate nippe ja meetodeid, kuidas kodune suhtlus lastega oleks pingevabam. Lisaks annaks koos partneriga osalemine teile tõenäoliselt rohkem omavahelist üksmeelt lastekasvatuse osas.
Teie kirjas on välja toodud kaks jonnimise põhjust: laps tahab isa sülle saada või on laste vahel olnud tüli. Kui laste vahel on tüli, ning peate vajalikuks sekkuda, siis on kasulik lastelt küsida: “Mis siin juhtus?” Seejuures tasuks esimesena küsida just vanema lapse käest. Olukorra üle järele mõtlemine aitab lastel suurema tõenäosusega rahuneda. Seejärel tasub kuulata ära mõlema lapse nägemus olukorrast.
Ma lisan igaks juhuks juurde, et lapsekasvatuslikke erimeelsusi arutage omavahel nii, et lapsi ei ole juures. Seejuures pange tähele, et oma soovidest rääkimine toimuks ilma teist süüdistamata ja ilma etteheideteta. Abiks on see, kui kirjeldate abikaasale, mis tundeid teile põhjustab see, kui ta teile kasvatusviiside osas etteheiteid teeb/ kui ta ei ole oma nõudmistes järjekindel /kui ta ei võta last sülle / kui ta saadab nutva lapse teise tuppa. Ma lisan siia lingi selle kohta, kuidas rääkida oma tunnetest ja vajadustest mina-keeles, ilma teist süüdistamata: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
