Olen hädas oma 2,9 aastase pojaga. Ma lihtsalt ei saa temast jagu. Ta ei kuula minu, ega eriti ka teiste, sõna. Kui teda keelata, siis ta ei tee sellest väljagi. Kuigi ma üritan rahulikult rääkida ja seletada, on tunne, et räägid seinaga. Lõpuks olen juba endast väljas ja karjun lapse peale. Sageli tundubki, et ta saab ainult sellisest suhtlusviisist aru. Kui juba karjud, siis vähemalt kuulab natukenegi. Väga suur probleem on temaga kuskil käia. Kuna ta ei püsi üldse paigal ja jookseb ainult ringi. Kui ta jälle minu juurest minema jookseb, ning talle järgi lähen, siis teeb see temale nalja ja jookseb eest ära.
Kuidas last panna oma sõna kuulama?
Olete hädas oma 2,9 aastae poja käitumisega. Teile tundub, et laps kuuletub vaid hääle tõstmise peale.
Teie laps on vanuses, kus on tema mina areneb suure hooga. Ta tahab paljudes asjades ise oma sõna sekka öelda, ise valida ja otsustada. Mõnikord teeb ta oma valiku ja siis avastab, et ta valitud variant ikkagi ei taha ja siis on hoopis väga pettunud. Lisaks on pea kolmeseks saav laps varmas üha uuesti ja uuesti täiskasvanute poolt seatud piire katsetama. Nagu seda teeb ka teie poeg. Põhireegel, mis määrab tausta olukorra hindamiseks on see, et laps ei ole väiksemõõduline täiskasvanu. Iga päev tekib väikeses ajus suurel hulgal uusi ühendusi. Laps õpib kõike tundma ja tõlgendama, siis jälle uuesti ja uuesti ümbertõlgendama jne. See tekitab vastuolulise käitumise, mis piltlikult öeldes vanemad mõnikord päris nõutuks teeb. Lapse maailm ei ole täiskasvanu omega eriti sarnane. Kuna laps ei ole arenguliselt võimeline olukordi täiskasvanuga sarnaselt nägema, siis on täiskasvanul vastutus püüda mõista oma last, mõista olukordi ja lapse käitumist. Seda on võimalik teha siis, kui natuke uurida, mis on eakohane ja mis mitte. Kindlasti leiab eakohase käitumise kohta infot meie foorumi teistest lastekasvatust puudutavatest kirjadest, nõustajat külastades või raamatuid uurides. Toon siinkohal ära ühe raamatu, mida kindlalt soovitan ja kus on väga lihtsalt lahti kirjutatud võimalikud probleemid lähtuvalt lapse vanusest: Isabelle Filliozat, “Minu mõistus on otsas! Kuidas tulla toime, lapse, jonni, nutu ja vihapursetega vanuses 1-5 aastat” Raamat on vahvate illustreerivate piltidega ja kergesti loetav.
Mainin, et üks olulisemaid lapse turvalisusetunde tekitajaid on paindlikud, kuid vanemate poolt siiski kindlalt seatud piirid. Omamoodi vastuoluline on, et lapsel on arenguliselt, alates väikelapseeast, kalduvus ja vajadus n.ö. võidelda vanemate poolt seatud piiridega. Oluline on siinkohal teada, et laps tahab neid piire tunda. Kui laps tajub piire/ raame, siis ta tunneb, et ta ei pea maailmas kõige eest ise vastutama. Tal on vanemad, kes kannavad hoolt ja kes on piisavalt tugevad, et nendele loota. Kui laps ei taju piire, siis ta hakkab neid piire ise looma ehk siis pidevalt katsetama üha kaugemale ja kaugemale astumist.. See muudab lapse meeleheitlikuks ja vihaseks. Tema turvalisus on kadunud. Kindlasti ei tohiks piiride seadmist segi ajada karistamisega. Piiride seadmise all mõtlen ma ennetavat tegevust. Karistus on pigem ebasoovitud käitumisele järgnev tegevus. Piirid peavad olema kindlasti eakohased. Laps peaks saama teha eakohaseid valikuid ja katsetusi, kuid just täpselt teatud raamideni. Kui see raam tuleb ette, siis sealt kaugemale ei minda. Lapsevanem peab lapsele sellest teada andma nii, et see ei ole kaheti mõistetav ja vaieldav. Seega on oluline, et laps juba justkui natuke aimaks ette, mida vanemad aktsepteerivad ja mida mitte. Lapsevanem peaks hoolitsema selle eest, et tema kehakeel, ilme, sõnad on lapsele edastatava sõnumiga kooskõlas. Kui piire seada häält tõstes, siis on üsna kindel, et laps võtab selle käitumise üle ja reageeribki vaid kõrgendatud häälele. Lisaks on tõenäoline, et laps tõstab peagi ka ise häält.
Lisaks eelnevala ja soovitatud kirjandusele mainin hästi lühidalt, mida võiksite teie poolt kirjeldatud olukorras jälgida:
• Jälgige, et lapse ja ka teie enda läheduses ei ole liiga palju vilkuvaid ekraane nagu arvuti, telefon, televiisor. Lapse jaoks on need väga atraktiivsed, kuid kindlasti ei soodusta need rahunemist ja kontakti lapsevanemaga. Kui te ise aga olete lapsega koos olemise ajal näiteks telefonis, siis tekitab see lapses tunde, et te olete oma mõtetes kusagil mujal.
• Jälgige, et lapse uneaeg oleks piisav. See on lapse arengu üks olulisimaid eeldusi. Puhanud lapsega on võimalik saada kontakti, tema keha ja aju tuleb stressisituatsioonidega paremini toime.
• Leidke võimalusi, et enda stressitaset alandada. Lastel on imepärane võime tunnetada ema/ isa murelikku meelt isegi varem, kui lapsevanem seda ise endale teadvustab.
• Igasuguste reeglite seadmise eelduseks ja käitumise muutmiseks on alati vaja, et laps tunneks. et ta on piisavalt armastatud ja et tal on piisavalt emotsionaalset ja füüsilist kontakti vanemate poolt.
• Reeglite seadmisega olge järjepidev, kannatlik, ettearvatav ja veenev. Kriitilistes situatsioonides tuleb loomulikult öelda “Ei!” või “Stop!”, kuid muidu võiksite kasutada pigem tähelepanu kõrvalejuhtimist või alternatiivsete valikute pakkumist. Juhtige vajadusel lapse keha. Situatsioonis, kus lapse kogu tähelepanu on hõivatud mingi tegevusega, näiteks ära jooksmisega, ei pruugi sõnad lihtsalt kohale jõuda.
• Kui olete otsustanud oma kasvatusmeetodis muudatusi teha, siis varuge kannatust, sest muutus ei tule kohe ja kiiresti. Ikka on vaja teatavat üleminekuaega. Hooltsege selle eest, et teie enda energiavarud oleksid täidetud, sest kui teil ei jätku piisavalt jõudu, tajubki laps teid jõuetuna ja olukorrad päädivad veelgi suurema “mürgeldamisega”.
• Muutus ja mõistmine, kuidas käituda, tekib siis, kui lapse kaha ja aju on rahunenud.
• Alati on kasulik konsulteerida pereterapeudiga, sest nii saaksite arutada kodus toimuvat konkreetsetest situatsioonidest lähtuvalt, mis on kindlasti efektiivsem kui netinõustamine.
