Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Kiitmine ja karistamine :: Kahe aastase lapse jonn ja hüsteeria

Triin
Külaline
Postitatud 30.12.2015 kell 18:39
Tere!
Ma ei tea, kas ma käitun oma kahe aasta ja nelja kuu vanuse tütre jonni ja hüsteeriahoogude ajal õigesti. Viimastel nädalatel muutub lihtsalt jonn väga kiiresti hüsteeriaks.
Tavaliselt nutab ta mu kõrval või süles kuigi vahel puikleb vastu ronib ta peagi mu sülle tagasi. Rääkida püüan rahulikult, lüüa ei luba. Sageli teeb rääkimine asja hullemaks. Muutkui karjub ja nõuab asja, mille pärast jonn tuli (võtsin paela kaelast ära, peale kahte korda rahuliku seletamist, et see on ohtlik). Kui rahuneb, siis räägime rahulikult ja kumbki pole vihane.
Viimasel ajal, aga võtab rahunemine järjest kauem aega ja hüsteeriat järjest rohkem. Mehe ema räägib, et ma rikun lapse närvisüsteemi ära. Mina aga ei pea õigeks, et laps saab oma tahtmise karjumisega. Kui maha rahuneb, siis saab.
Tänane olukord: mehe vanemad tahtsid lapsega veekeskusesse minna. Laps keeldub riideid vahetamast, tahab ujumisriietega minna. Ma räägin, et sinna on vaja autoga minna ja ujumisriietega minnes hakkab väga külm. Tema hakkab lollitama ja riideid loopima. Seepeale ütlen, et enne alla ei saa, kui riided seljas. Seepeale tuleb hüsteeriline kisa, mis kestab mitukümend minutit. Mis lõpeb, kui lapse isa tuleb.
Kas ma oleks pidanud ise palja lapsega alla minema, kui ta seda nõudis ja ta seal riidesse panema või üleval ta rahunemist ootama ja siis alla tulema.
Eestis olles, elame mehe vanemate juures. Enamasti olen lapsega kahekesi. Laps on muidu hästi terane ja rõõmus. Enese väljendamisega probleeme pole, räägip paremini kui mõni nelja aastane.
Õnne Aas-Udam
Psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 01.01.2016 kell 13:43
Kirja järgi tundub, et kodus käib teil praegu üks paras võimuvõitlus oma nö esimesse "murdeikka" jõudnud tütrega.
Nutt, jonn ja hüsteeriahood on selles vanuses lapse arengu mõneti paratamatu kaasnähtus- minatunde arengu faasis proovib laps oma mõjukust, võimet mõjustada inimesi ja maailma enda ümber- mis on igati loomulik soov. Samas kogeb ta ka palju pettumust ja frustratsiooni, sest kõik, mida ta ihkab/soovib/tahab- ei ole alati kohane ja mõistlik ning täiskasvanute poolt öeldakse talle "ei". Seda on lapsel raske taluda ning loomulikult väljendab ta oma pahameelt nutuga.
Kirjutate, et taolises olukorras lubate oma tütrel nutta, hoiate teda enda süles või olete koos temaga- see on väga mõistlik ja last toetav ning annab talle selge ettekujutuse täiskasvanu seatud piiridest. See, et ta nutt võib kesta paarkümmend minutit, on kindlasti paras väljakutse, ent hea on teada, et see ei ole midagi ebatavalist. Lubage tal ka edaspidi oma frustratsiooni väljendada, olge koos temaga, peegeldage talle tagasi tema kogetavaid tundeid. Ja lapse rahunedes rääkige, miks jääte vanemana enda poolt öeldu juurde kindlaks.
Nimetate, et kisaga ta oma tahtmist ei saa, küll aga rahunedes- teie olete täiskasvanu ja vastutate oma lapse heaolu (tervise) eest, teie teate, mis on talle hea- see lihtsalt on praeguses lapse vanuses nii ja lapsel tuleb seda aktsepteerida.
Kindlat retsepti teile siinkohal ei saa anda, kuidas oma tütrega toimetada, julgustan teid usaldama oma sisetunnet ja jätkama kohast käitumismustrit lapse nutu ja jonnihoogude ajal ja järel. Enamasti ongi lapsel erinev suhe oma vanematega, kui tunnete, et isaga olles on laps rahulikum, kasutage seda ressurssi- isa võibki siis last riietada jne.
Lisan siia kaks raamatut, mis võiksid olla teile lapsevanemana toetavad: Solter, A.J., „Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla“, Väike Vanker 2007, 2012.; Filliozat, I. "Minu mõistus on otsas! Kuidas tulla toime lapse jonni, nutu ja vihapursetega vanuses 1-5 aastat", 2014.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!