Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Kiitmine ja karistamine :: 3a4k lapse reageering noomimisele

Anna
Külaline
Postitatud 28.12.2015 kell 23:43
Tere!

Sooviksin uurida oma poja reageeringu kohta, kui mina või ta isa teda noomime. Nimelt, iga kord, kui talle ütleme, et ta on pätti teinud, siis tuleb ta jooksuga kohe vabandama, ta kallistab (enamasti jalga, sest ta on ju lühike ja meie oleme pikad) ja teeb musi ja tundub, et ta on tõepoolest siiralt mures. Ise samal ajal pobiseb "Vabandust! Ma enam ei tee niimoodi!" Jutt käib siis hetkel pisikestest pättustest. Täna nt, kui panin pesu kuivama, siis virutas paar märga pluusi masinast ja pani jooksu. Ma hüüdsin talle ainult "Kuule...!" (ise samal ajal muiates, sest meil on puhas kodu, nii et mis selle pluusikesega siis ikka juhtub niiväga) ja juba ta jooksiski kallistama ja vabandama. Samalaadne reageering on siis iga kord, kui anname talle märku, et ta tegi midagi, mis pole just kiiduväärt tegu. Mu mees juba pikemat aega proovib talle seletada, et iga asja eest pole ka tarvis vabandada ja nii hinge võtta kõike. Me pole teda eluilmaski füüsiliselt karistanud. Mingisugune kord on meil ikkagi majas, nii et loomulikult kõik pole lubatud, vahest teeb ta ka suuremaid pahandusi ja saab tõepoolest pahandada. Kuid me lahendame oma asjad ikka tsiviilselt ära- vb korra tõstame häält emotsiooni ajel, kuid siis seletame, et milles pahandus seisnes, miks nii teha ei tohi ja siis teeme kalli ja musi. Kuid kas tema selline siiralt kahetsev ja vabandav reageering ka kõige väiksemale noomimisele on eakohane ja normaale? Meil endal tekib ikka juba kohutavalt halb tunne, sest iga pisitillukese pättuse pärast palub ta vabandust, nagu midagi kohutavat oleks juhtunud.
Marge Vainre
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 30.12.2015 kell 13:08
Tundub nii, et teie poeg, tehes mõnd pättust ja seejärel on kiirel valmis vabandama, mis tähendab kallistamist ja musi, võib võtta seda kõike kui omamoodi mängu. Usun, et ta on selles juures siiras ja ka mures, et saate pahaseks, kuid seejuures võib see olla ka tema viis saada oodatud reageeringut teilt ja seejärel lähedust pakkuvat leppimiserituaali.
3-4.a. lapsed ei pruugi veel mõista vabandamise ja andestamise olemust samamoodi nagu täiskasvanud. Loomulikult tuleb vanematel ka väikelastele eeskuju näidata ja ise vabandada, kui on eksitud, haiget või kuidagi liiga on tehtud, ebaõiglane oldud vm. Kui vanemad ise nii teevad võtavad lapsedki selle omaks. Nõuda andeks palumist ei anna soovitud tulemust, sest see ei tule vabandaja seest ega pole siiras ega paku edaspidiseks võimalust oma vastutust näha.
Nüüd siis teie loo juurde tagasi tulles, võiks mõnda aega jälgida seda, et laps saaks kallisid-musisid piisavalt, lihtsalt niisama ja ka siis, kui on mõni tore ühine liigutav hetk, kui laps näib seda vajavat. Mõnd aega võiks jälgida nö pahanduste rituaali. On loomulik kui vanemad saavad vahel laste peale pahaseks ja näitavad seda välja, ka hääletõstmine võib olla kooskõlas emotsiooniga ja see ei ole iseenesest ohtlik. Last võib kahjustada see, kui teda alandada igasuguste „siltidega“, noomida teda ennast, halvustada tema suutlikkust jms. Kui aga ütlete pahase ja veidi valjema häälega, et olete pettunud, et peate kolm korda sama asja ütlema või et olete kuri, kui laps kellelegi liiga teeb – siis see on elu loomulik osa ja annab edasi just seda ja sellise intensiivsusega, mida tahate, et lapseni jõuaks. Kui näiteks ütlete mulle ei meeldi kui märja pesu võtad, siis laps peab aru saama ka teie näoilmest ja häälest, et mõtlete seda tõsiselt ja see pole mäng.
Kui pahandus tehtud, siis teie reageering võikski olla vastavuses tunnetega (kasutage mina-sõnumit). Kui on tegemist mõne sellise pahandusega, kui on vaja asi selgeks rääkida, siis paluge, et ka laps omalt poolt saaks väljendada, kuidas tema poolt asjad paistavad (siis kasutage aktiivset kuulamist). Kui on midagi, mis kipub korduma, siis on eriti oluline, et laps annaks teile tagasisidet, kuidas te teist aru sai, mis teile ei meeldi ja pahandab ja mida võiks teisiti teha.
Ma usun, et kui toimite nii nagu näib loomulik, klaarite pisipahandusi peamiselt mina-sõnumitega, mängite koos toredaid mänge, jagate piisavalt nii emotsionaalset kui füüsilist lähedust, siis küllap taandub vabandamise „mäng“ ning vabandamine ja andestamine omandab ajapikku oma tõelise sisu.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!