Tere!
Olen mures oma käitumise pärast. Nimelt ei suuda ma oma lapsele rahulikult asju selgeks teha ja ärritun tema peale väga kergesti. Laps ise on muidugi äärmiselt elav ning kohati jääb mulje, et teeb nimelt asju, millest oleme rääkinud või siis eirab täielikult mind, kui teda keelan. Tegemist on 2a ja 10k lapsega.
Võin ärritudes öelda talle mõnikord väga pahasti või tõsta häält rohkem, kui oleks vaja. Palun küll alati tema käest vabandust ja ütlen talle, et ma armastan teda väga ja ei taha temaga pahandada, aga et tema peab ka emmet kuulama ja aru saama, mida tohib ja mida mitte.
Saan aru, et selles osas teengi ehk kõik õigesti- tunnistan endale oma vigu ja näitan seda ka lapsele välja, aga tahakski jõuda nii kaugele, et ma suudaks oma lapsele asju rahulikult selgeks teha. Mulle on ka öeldud, et tahan olla liiga autoritaarne ema.
Lisaksin siia ka veel selle, et kasvatan last koos tema isaga ning isa osalus lapsega tegelemises ja tema kasvatamises on igati normaalne, tema ehk tegeleb veel rohkem lapsega ning käitub lapsega ka rahumeelsemalt, kui mina.
Lapsel on ka veel super vanaema ning vanaisa, kes meid väga palju aitavad ning minu õpingute ajal last hoiavad. Järeldan sellest, et mul on piisavalt aega olla lapsest eemal ning puhata nö lapsest ja tegeleda oma asjadega, samas tunnen, et kool on kohutavalt väsitav ning iga ebaõnnestunud arvestusliktöö viib tuju nulli ning olen kõigi ja kõige peale pahane. Muidugi pole kool alati ainus põhjus..
Ehk saaksin head nõu, kuidas jääda rahulikuks.
Lapse see käitumine, mis tundub nimelt tehtuna, kiusu ja trotsina või vanema eiramisena on enamasti märk sellest, et laps ei tule oma tunnetega toime ja vajab enda kõrvale rahulikku, mõistvat ja kannatlikku emmet - ja just sellest on ta puudu, nagu ma teie kirjast aru saan.
Teie armas laps on praegu just sellises eas, kus ta tahabki, et asjad oleksid tema juhtida, sest tal on juba natuke kogemust ja edu ses osas, nii et ta katsetab pidevalt. Põhiline, mida ta teeb: ta püüab maailmast aru saada, ta püüab oma taju klappima saada tegelikkusega, ja tema EI ja EI TAHA ei tähenda tingimata ei'd, seda võib võtta ka kui kommentaari või arvamust: ahah, sa arvad, et sa ei taha, ah soo, sulle see ei meeldi, nii-nii, sa tahaksid, et see oleks teisiti. Laps seisab oma arengu ja mina eest teinekord päris raevukalt, ja ta ei taha mitte niivõrd seda asja, mida ta väljendab end tahtvat, vaid tahab olla kuulda võetud. Ja see on tema arengule väga tähtis. Selles eas lapsele ei jää veel reeglid meelde, neid tulebki pidevalt rahulikult üle korrata.
Samuti on sellele eale omane, et last teeb pahuraks tema enda toimetulematus sellega, millega juba tahaks toime tulla: võib-olla ei tule sõnad nii kiiresti suust välja, kui tahaks ja käsi ei ole veel nii osav, kui tahaks, ja emme ei saa aru, kuigi tahaks ja ei oska ju seletada ka... See kokku on lapse jaoks stressitekitav olukord, sellega kaasneb palju tundeid: pettumus, rahulolematus, ärevus, kurbus... aga laps ei tea, et see paha olemine, mis ajab nutma ja jalgu trampima, on tunne, millel on nimi. Lapse tunded vajavad peegeldust ja normaliseerimist, ema kõrval, kes lapse tundeid mõistab ja nende taha kiikab, on lapsel hea rahuneda. Kui laps saab oma pettumuse ja pahameele teie süles ja teie rahule toetudes välja nutta, siis on kohe kergem olla.
Kõik see, mil moel me lapse ümber toimetame, muutub lapse jaoks harjumuseks, ning see, kuidas me temasse suhtume, muutub aluseks tema enda suhtumisele iseendasse. Usun küll, et soovite, et laps saaks hoolivusest aru nii, et ka halvas olukorras jäädakse rahulikuks ja püütakse leida lahendusi; samuti ei kahtle ma selles, et tahate, et lapsest kasvaks inimene, kes peab endast lugu ja seega ka teistest. Nagu te isegi aru saate – seesugused käitumisviisid, mida te kirjas kirjeldate, harjutavad hoopis teistsuguseid harjumusi ja põhimõtteid.
Loomulikult ei pea lapse igat soovi täitma ja laps peab saama turvaliselt oma pettumusnutu ära nutta. Keeruks olukorras on kindlasti võimalik leida koostöölahendusi. Alati on vastutajaks vanem, mitte laps, laps veel ei tea, mismoodi lahendused käivad. Loodan küll, et tulevikus saate rõõmustada oma hea suhte üle lapsega, tema arengu ja õppimisvõime üle ning frustreerivaid olukordi jääb palju vähemaks.
Laps peab küll emmet kuulama ja aru saama, mida tohib ja mida mitte, aga enne seda peab emme aru saama lapse vajadusest, tema ea eripäradest ja kohase käitumise valikust väikelapsega.
Tore, et teie ümber on nii palju toetavaid ja lahkeid inimesi. Samas oleks teil kindlasti vaja uurida iseenda vajadusi ja väärtusi, et aru saada, mis sunnib teid käituma sel moel. On arusaadav, et teie elus on hetkel palju pinget, kuid samal ajal kirjutate, et saate ka piisavalt hõlpu. Kui endal on iseend raske mõista, siis ehk võiks abi olla kohtumisest psühholoogiga, kellega kõike seda arutada. Eneseregulatsioonivõtted peaksid olema igale inimesele käepärased – just sellised, mis sobivad ja aitavad, need on vaja igaühel leida. (on see siis 10ni lugemine, klaasi vee joomine, korrutustabeli meelde tuletamine, emotsionaalsest olukorrast eemaldumine vms) Ent ainult tehnikast on vähe abi, kui puudub sügavam arusaam omaenda vajadustest ja sellest, mis on elus tõeliselt tähtis.
Soovitan lugeda raamatut "Minu mõistus on otsas", seal on palju häid nõuandeid.
