Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Kiitmine ja karistamine :: 7.aastase poisi raevuhood.

Lapsevanem
Külaline
Postitatud 12.07.2015 kell 22:56
Tere

Sooviks teada, mida teha kui 7. aastane poiss ärritub näiteks:
1.mänguasjade peale. Kui Legodest midagi ehitab ja ei saa hakkama siis ägestub ja võib hakata neid taguma. Või kui näiteks mänguauto kukkus jala peale, siis tahab minna autot taguma.
2.kui ei saa seda mida tema tahab (poodi kaasa tulla, ei saa arvutit siis kui tahab) - hakkab hüsteeritsema, karjuma, ähvardab aknast välja hüpata, ähvardab taguda pead vastu seina. Autos olles hakkab taguma ust või akent ja jalgadega vastu esimest istet. (Kusjuures näiteks teised jäävad ka temaga autosse, ainult ema või isa läheb poodi)
3. Ei taha kuulata sõna - kui tema on otsustanud kuskile minna, siis tema lihtsalt läheb. Ei suvatse luba küsida ja hakkab tegutsema. Helistab näiteks vanaemale ja kui vanaema lubab külla tulla, siis emalt-isalt enam ei küsi lihtsalt hakkab minema. Ja kui teda siis takistada on jälle hüsteeria lahti.

Palun andke nõu, kuidas peaksime käituma, et neist hüsteeriahoogudest lahti saada?
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 15.07.2015 kell 23:49
Olete mures poja raevuhoogude pärast.
Selles vanuses lapsed (nagu paljud alla 10aastased) ei saa veel kuigi hästi toime oma tunnetega. Pettumus seoses mängu ebaõnnestumisega, soovitu mittesaamine - need on tavapärased olukorrad, kus lapse käitumise järgi võib aru saada, kui võimsad on teda parajasti vallanud emotsioonid. Tihti on neis olukordades tegu keeruka tundeseguga, lapsel on selles olukorras raske iseendaga toime tulla, psüühiline pinge on väga suur. Vanemad näevad neis olukordades tihti, justkui probleemi ei olekski, või nagu oleks probleem võrreldes reageeringu suurusega vähene. Siin on mõistlik püüda probleemi suurus/väiksus hindamata jätta ja pigem püüda mõelda, et kui laps sel moel reageerib, siis ju on selleks põhjust. Samuti on tihti ilmne, et probleemi algne käivitus on kuskil mujal, ja lapse äge reageerimine on pinge kogumise tagajärg. See, millele laps lõpuks reageerib, võib olla n-ö viimane piisk karikas.
Neis olukordades on vaja rahulikku vanemat, kes lapse tundeid mõista püüab ja samas on kindel lapse piiritlemises. See tähendab, et laps peab saama tunda, et tema tundeid võetakse tõsiselt. Sellest annab märku näiteks lause: jah, ma mõistan: teeb ikka pahaseks küll, kui auto, mis sa legodest teha tahtsid, selline välja ei kukkunud, nagu sa plaanisid. Ei maksa loota, et lapse emotsioon kohe pärast taolist peegeldust vaibub - tunnete vaibumine võib võtta aega ja vajada mitmeid mõistvaid peegeldusi. Kui laps on nõus ebaõnnestumisest rääkima, öeldes näiteks, et jah, ma tahtsi teha sellist, aga see klots ei sobinud ja seda ma ei leidnud üles vms, siis saab lapse juurde maha istuda ja koos asja arutada. Kui aga lapse pettumustunne ja sellest tulenev pinge on väga suured, ja selle leevenduseks asub ta loopima või lõhkuma, siis seda tuleb konkreetselt ja otsustavalt takistada. Hüsteeritsev laps tuleb peatada, hoida tal ümbert kinni. Ta alguses rabeleb ja võib tahta ka vanemale haiget teha, kuid tasapisi kas rahuneb või siis hakkab nuuksuma-nutma. Nutmist tuleks igati soodustada, sest nii saab laps pinge enda seest välja.
Asi on selles, et last tuleb õpetada oma pingega-tunnetega toime tulema. Kui me laseme lapsel lõhkuda või karistame teda lõhkumise eest, siis kumbki viis ei ole hea, sest ta ei õpi midagi. Õpetades talle tundesõnavara ja ka ise oma tundeid väljendades õpib laps oma tundeid ära tundma ja neid sõnades väljendama (mitte käitumuslikult reageerima). Koos saab arutleda selle üle, mida oleks hea teha vihasena, kurvana, pettununa jne. Võtab päris palju aega, et laps õpiks oma viha ja pettumust väljendama sotsiaalselt aktsepteeritaval moel - ometi on meie kohus vanematena lastele seda õpetada.
Oluline on ka õppida piire panema sel moel, et laps tunneks, et vanem on see, kes paneb piiri. Ei tohiks olla nii, et laps otsustab. Ei - vanem otsustab. Mõneti kutsub laps oma käitumisega teid korrale, et teie võtaksite juhtimise ja vastutamise enda peale, lapse jaoks on see liiga suur koorem. Laps ei tea, kus piir on - seda teate teie. Mingil juhul ei tohi lasta lapsel lõhkuda ennast, ümbrust, asju - laps tuleb peatada iga kord, kui ta seda hakkab tegema. Vanem ei tohi takistades olla kuri ega endast väljas. Laps peab saama talle raskes olukorras toetuda vanema rahulikkusele ja kindlusele ning mis eriti tähtis - järjekindlusele. Järjekindel EI vanema poolt tekitab lapses tunde, et maailm toimib ettearvatavalt ja see on lapse jaoks oluline rahunemise põhjus.
Kui teie vanemlikud piirid on paigas, läheb kogu pere elu lihtsamaks.
Oma vastuses ei käsitlenud ma hea kontakti ja kvaliteetse koosaja vajalikkust lapsele, kuna see ei olnud kirja teema. Kuid ka siin võib olla mõtlemisainet.
Igal juhul soovin teile rahulikkust ja kannatlikkust laste kasvatamisel. Inimeseks õppimine võtab ikka terve lapsepõlve, vahel natuke kauem ka.

8 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.

1 lugeja arvab, et see vastus ei olnud abistav.

Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (5)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!