Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Kiitmine ja karistamine :: Laps ei kuula.

kirsike
Külaline
Postitatud 24.03.2005 kell 16:04
Mul on 4,5-ne poeg ja 2-ne tütar. Poiss on hästi rahulik ja asjalik tegelane, tüdruk jälle kõva jonniga ja suur kisaja.
Viimasel ajal on poiss, aga täiesti sõnakuulmatuks muutunud. Ütle talle üht ja sama asja 10* ja ikka ei kuula, kuni asi läheb karjumiseni välja. Või siis lööb õde, kui see mõne asja võtab, olen keeland tal korduvalt seda teha ja isegi talle sama teinud nagu tema õele, aga miski ei aita. Mina kaitsen tüdrukut, tema muutub sellest veelgi enam sõnakuulmatumaks. Tegelen poisiga rohkem, hakkab tüdruk tüli norima. Ma tahaks kõigest väest lastesse suhtuda võrdselt, aga see on võimatu, kui üks on hea läheb teine torkima ja jälle on kisa ja ega väiksemgi tülides süütu ei ole. Nüüd on poiss mõned kuud lasteaias käinud ja talle väga meeldib seal ja alati, kui tahab on saanud koju jääda. Sellest alates on aga jutud muutunud. Kui midagi ei saa, ütleb, et sa ei ole enam minu armas emme või siis et panen kõik põlema või lööb katki. Oleme selgitanud talle, et need jutud on rumalad ja mõelgu, mis siis saab, kui tal enam ei ole emmet ja kodu on põlenud jne., aga ei aita.
Mõnel teisel hetkel on nad aga jälle inglikesed.
Ene Raudla
Kliiniline lapsepsühholoog, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 25.05.2005 kell 11:20
Konfliktid laste vahel on paratamatud. Selles loos tundub aga konflikt olema seotud laste varasemate emotsioonidega teine-teise suhtes. Kui teine laps sündis, siis poeg ei olnud ju enam esimene. Sellest võivad tekkida armukadeduse reaktsioonid, vaatamata sellele, et tegite kõik, et tema ei jääks tahaplaanile.
Kui poeg ütleb, et temast ei hoolita, siis sellega ta tegelikult otsib kinnitust, kas mind ikka piisavalt armastatakse. Kindlasti armastate mõlemaid lapsi ja ei tee nende vahel vahet. Kui konfliktid tekivad, siis olge konflikti vahendaja, mitte lahendaja. Vajalik on mõlema lapse kuulamine nii, et üks räägib ja teine kuulab ning vastupidi.
Nendel on jäänud varasemad emotsionaalsed reaktsioonid, mis ei ole täiskasvanupoolset mõistmist leidnud. Piisab, kui vanem kuulab ja mõistab, et lapsel võib olla ka kurb või raske. See tülitsemise põhjus, mis esialgu välja paistab, ei tarvitse sugugi olla tegelik tunnete põhjus.
Lapsed suudavad täiskavanute abiga jõuda probleemi põhjuseni.
Pojal näib selles olukorras olevat probleem. Aitab aktiivne kuulamine ja probleemile koos lahenduse otsimine.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (9)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!