Kuidas end kehtestada? Mul 9 aastane poiss juba mitmendat korda astub üle minu keelust. Üks kord küsis mult luba osta endale üks arvutimäng. Ma siis põhjendasin talle, miks antud hetkel ei ole võimalik seda osta (meil ei olnud lihtsalt selle jaoks parasjagu raha), ta siis ostis talle antud kooli söögiraha eest ikkagi selle mängu. See tuli mõni aeg hiljem välja. Ta ütleb alguses, et ja-jah ja siis seljataga teeb ikkagi seda mida tahab. Mida ma saaksin teha, et poiss kuulaks mind. Tunnen end nagu tühi koht.
Tere!
Võtke aeg maha ja rääkige poisiga. Püüdke vältida süüdistamist ja hinnanguid. Näiteks „Mul on mure, millest ma tahaksin rääkida. Viimasel ajal on paar korda nii juhtunud, et oleme sinuga milleski kokku leppinud (nt söögiraha ja arvutimängu lugu ja see… ja sa ei ole meie kokkuleppest kinni pidanud. See teeb mind hästi kurvaks, kuna mul on tunne, et sa ei arvesta minuga. Suure tõenäosusega võis laps tõesti tunda näiteks, et teie otsus mitte lubada arvutimängu osta, oli kõige ebaõiglasem asi maailmas ning vastata teile näiteks sa ju ise ei arvesta minuga, mina ei ole selles kokkuleppinud.... Sellisel juhul on hästi oluline peegeldada lapsele tema tundeid tagasi. (nt Sulle tundub, et ma olin sinu vastu ebaõiglane…Tunnete peegeldamine aitab tugevaid emotsioone maandada ja liikuda probleemi lahenduse suunas. Eesmärk on selgitada välja, mis on lapse käitumise taga (nt tal tahaks väga isiklikku taskuraha, mida ta saaks vahel oma äranägemise järgi kulutada; tema jaoks oli mäng oluline, kuna tema pinginaabril oli ka see mäng ja nad võistlesid kumb on selles parem ja selleks oli vaja harjutada... põhjuseid võib olla sadu) ja kuulata ära TEMA LUGU. Sageli sõlmime kokkuleppeid nii, et meie ütleme oma seisukoha ja eeldame, et laps nendest vastuvaidlemata kinni peab. Meie põhjendused tunduvad ju igati selged ja loogilised (meil ei ole praegu raha ja me ei saa seda osta!). Lapse jaoks aga ei pruugi meie selgitused olla sugugi piisavad. Mulle alati meenub üks tore lugu, mille rääkis mulle üks vanem. Iga kord kui ta oma 3-aastase lapsega oli poes oli ta püsti hädas, kuna laps haaras riiulitelt kõiksugu asju ja pani need ostukorvi. Ema rääkis iga kord, kuidas ta tütrekesele selgitas, me ei saa seda osta, emmel pole nii palju raha, pane riiulisse tagasi. Nii nad võitlesid keset marketi vahekäike, kuni tüdruk lohutamatult nutma puhkes karjudes MA TAHAAAAN! Ükskord oli ema jälle selles situatsioonis ja proovis saata mina-sõnumit ja last aktiivselt kuulata. Vestluse tulemusel selgus, et tüdruk tahtis emmet aidata ostude tegemisel ja panna kõiki KA asju korvi, asjade ostmine ei olnud üldse tema eesmärk.
Antud olukord on loomulikult hoopis teine, kuid minu arust on see lihtsalt väga ilmekas lugu sellest, kuidas teeme sageli omad järeldused, teadmata tegelikult teise käitumise põhjuseid (ja vajadusi).
Selleks, et kehtestamine oleks efektiivne, peab valmis olema ka teist osapoolt vajadusel ära kuulama ning üheskoos leidma probleemile lahendus. Soovitan lugeda Th.Gordoni raamatut „Tark lapsevanem”, seal selgitatakse pikemalt, kuidas saata mina-teateid ja last aktiivselt kuulata, kuidas reegleid seada nii, et teine osapool neid ka täidaks jne.
Parimat!
ja sa ei ole meie kokkuleppest kinni pidanud. See teeb mind hästi kurvaks, kuna mul on tunne, et sa ei arvesta minuga. Suure tõenäosusega võis laps tõesti tunda näiteks, et teie otsus mitte lubada arvutimängu osta, oli kõige ebaõiglasem asi maailmas ning vastata teile näiteks sa ju ise ei arvesta minuga, mina ei ole selles kokkuleppinud.... Sellisel juhul on hästi oluline peegeldada lapsele tema tundeid tagasi. (nt Sulle tundub, et ma olin sinu vastu ebaõiglane…