selline mure, et poiss mul varsti 8aastane ja absoluutselt köik tema jaoks uus tegevus on talle vastumeelt. Näiteks käisime Riias kus sai proovida rullluiskudega söitmist. Me polnud seda varem proovinud ja lapse poolt tuli kohe sönum: ma ei taha, ma ei oska ju jne. Oli korra nöus proovima (suure ärgitamise peale) aga kui kohe ei önnestunud, siis vöttis uisud alt ja istus niisama. Selline asi kordub IGA uue tegevuse puhul.(ka rattasöit oli samasugune-kui asi KOHE ei önnestu, siis asi nurka ja kogu lugu) Mida küll teha et sellist last julgustada uuesti asju proovima-katsetama ja et ta ei vajaks kogu aeg seda "önnestumise" hetke?
Usun, et antud juhul on tegevusest loobumiseks muu põhjus kui kannatamatus. Pigem on laps ebakindel ja kardab, et ebaõnnestumine kasvõi tegevuse alguses, mõjub talle halvasti. See hirm läbikukkumise ees ei pea olema teadvustatud protsess. Soovitan teil poega kannatlikult kuulata ja anda tagasisidet. Näiteks selle rulluisutamise juures: Ma saan sinust nii aru, et sulle tundub, et sa ei saa seda kunagi selgeks?" või midagi taolist. See annab lapsele võimaluse teie arvamust kinnitada või siis ümber lükata. Nii saate ehk teada, miks teie laps tegelikult kõike uut pelgab. Lapsevanemana on meil tavaliselt ettekujutus, milline meie laps olema peaks. Kasvatades püüame siis seda tegelikku last sellesse mudelisse sobitada. Sageli on aga laps ja mudel täiesti ühitamatud. Võimalik, et uuemeelse inimesena on teil raske mõista, et teie poeg vajab harjumuspärast rutiini, et ennast hästi ja turvaliselt tunda. Ehk võiks leppida sellega, et ta ei proovigi midagi uut või siis teeb seda siis kui ise tahab. Võib olla vajab ta uue õppimiseks üksindust, et asju katsetada ja proovida. Teiste nähes aga tunneb end läbikukkununa. Oleme inimestena väga erinevad ja lapsed ei oska ega julge alati oma tõelisi soove väljendada. Soovitan siiski alustada lapse aktiivse kuulamisega ja teda võimalikult vähe tagant sundida. Aktiivse kuulamise oskust saate õppida perekoolis või siis Gordoni raamatute abil. Jõudu!
