Tüdruk tuli nüüd kolmandat korda koju nii et juukseklambrid, patsikumm lännu. Küsisin, et kuhu sa neid kaotada, kuid tema sõnade kohaselt üks tüdruk rühmast võtab talt need ära ja ei anna enam tagasi. Väga tobe olukord. Juuksekumm/klmber ju iseenesest tühiasi, aga asi on põhimõttes. Rääkisin eile kasvatajale ka aga too ei uskunud. Arvas, et ah küll tüdruk kaotas ise kuhugi klambrid ära ja nüüd ei julge öelda. Samas on see kordunud juba kolm korda...
Tere!
Teie tütre patsikumm ja klamber tunduvad meile, täiskasvanutele olema tühiasi, aga tegelikult võib selles loos olla mitmeid probleeme.
Kui laps räägib oma murest, siis on temal probleem. Meie, täiskasvanud võtame lapse probleemi lahendamisel abistamise rolli, et aidata tal endal sellega edaspidi toime tulla.
Eelkõige on vaja last aktiivselt kuulata, et olukorrast selgust saada.
Samas on vaja last mõista, et tal on kahju äravõetud asjadest.
Esimene asi, mida vanemad teha tahavad, on minna kohe selle lapse juurde, kes väidetavalt tema tütre kummid ja klambrid ära võttis. Selline kaitsev tormanine on küll lapse kaitse, aga eesmärk on tegelikult koos lapsega püüda jõuda lahenduseni: mis me siis nüüd teeme?
Kui laps leiab, et ema võiks minna selle tüdruku juurde ja küsida, siis on see lapse poolt küsitud abi oma vanemalt.
Kui selgub, et tõepoolest on rühmas laps, kes võtab teiste asju, siis edastab vanem probleemi kasvatajale või probleemi tekitanud lapse vanemale.
Sellised olukorrad on delikaatsed, sest me ei või kindlad olla, et teine laps seda tõesti on teinud. Põhjendamatu süüdistamine tekitab täiendavaid probleeme laste omavahelistele suhetele ja pingestab lapse arengut üldiselt.
Probleemiga on vaja tegeleda.
Jõudu!
