Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Tööelu :: kadusin ära

kriisis
Külaline
Postitatud 28.01.2015 kell 16:10
Elu oli ilus, töökoht, lapsed suured, mina 36, uus mees, planeeritud pesamuna. Ja siis läks mees ära, mina vastsündinuga üksi. Emotsionaalselt kohutavalt raske. Ei pidanud ju nii minema!!! Kolisin Tln-st maale, et materiaalselt toime tulla. Kõik varises kokku, eelkõige mina ise. Elasin ainult lapsele, sest armastasin teda meeletult. Nüüd saab laps 5.a. Mina ikka "maoli" maas. Ei ole veel töökohta, ei eluisu, ei mind ennast. Laps on lasteaias, istun ja vaatan aknast välja ega taha isegi nõusid pesta. Raha ei ole. Haridus on hea. Aga ma ei taha midagi teha. Näen ennast kõrvalt ja piinlik on tunnistada oma olukorda. Ega ei tunnistagi. Elan nagu unes. Kuhu poole minna???
Õnne Aas-Udam
Psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 28.01.2015 kell 20:02
Olete paari aasta eest üle elanud ootamatu suhte purunemise, kogedes sügavat kaotusvalu, traumat, millest te siimaani pole ülesaanud/välja tulnud.
See, et teie eluisu on kadunud, viitab võimalikule meeleoluhäirele- depressioonile.
Soovitan teil rääkida võimalikult kiiresti nendest sümptomitest oma perearstile. Võimalik, et teid peab uurima ka psühhiaater, et selgeks teha/diagnoosida võimalik meeleoluhäire. Vajadusel saaksite ravimeid, mis teie ajukeemiat korrastavad ning parima tulemuse saate, kui lisaks ravimitele käite ka individuaalteraapias.
Süütunnetel ja piinlikkustundel pole teie loos kohta, need vaid õõnestavad teie enesehinnangut. Lubage endale asjakohast medikamentoosset ja psühholoogilist abi, loodetavasti aitavad need aegamööda taastada võime rõõmu tunda nii iseendast, kui emarollist ja loomulikult oma juba viieaastasest pesamunast, - teie laps vajab õnnelikku ema.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!