Olen 17-aastane tütarlaps. Minu peres on ema, kasuisa, ema ja poolõde (8 a). Kodus on alati olnud probleemid- isa on petnud ema, rahaprobleemid, vaidlemised, mis ei vii kuhugi peale tülide jne. Ema ei ole eriti hea kuulaja, tal on alati midagi vastu öelda ehk tema sõna peab lõpetama vaidluse. Kui aga tuleb välja, et ta on järjekordse tüli kaotanud, karjub ta vastu "Ole lihtsalt vait!" ja nii asi jääbki. Tähtkujult skorpion ning usub ja tegutseb täpselt nii, nagu ta arvab olevat skorpionidele kohane- sõbrale sõber, vaenlasele hirmutav vastane. Isa (kasuisa, samuti skorpioni tähtkuju) on mind kasvatanud nii kaua, kui end mäletada suudan, olin vist 1-2 aastane, kui ta minu ja ema ellu tuli. Ta kasvatas mind, õpetas viisakusi ja elutarkusi ja oli hea isa eeskuju. Kui aga kolisime korterist majja elama, said alguse paljud probleemid (nt raha, nendevahelised suhted jms), vaikselt kogunes neid, kuni keegi enam ei viitsinud nendega tegeleda. Kodus on õhkkond pidevalt pingeline, eks muidugi on tõusud ja mõõnad elu osa, kuid meil on teisi rohkem kui esimesi. Näiteks töölt või koolist koju tulles hakatakse virisema pisiasjade üle, näiteks miks on köök koristamata või miks elamine on segi. Sellega rikutakse kõigi tuju ja motivatsioon peresuhteid korras hoida. Käin gümnaasiumis 10.klassis ning ka minu õppimine on alates 5ndast klassist leidnud allakäigu tee, suurelt osalt küll minu laiskuse tõttu, kuid ega motivatsiooni just ei ole, elades sellises peresuhete segaduses. Üks psühholoog ütles selle kohta kunagi, et "Õppimine ei saa korda enne, kui stress kodus kaob" (või midagi sarnast).
Nn "terror" sai alguse, kui minult hakati ära võtma telefone (ja ma ei räägi siin vaid nutitelefonist, vaid ka täiesti tavalisest vanast nuppudega Nokiast. Vahel lubati mulle ka puutetundlik telefon, kuid see võeti ära üsna pea) vaba aega ja raha. Kuna mu bioloogiline isa elab teises riigis, ei kohtu me just eriti tihti. Ka alimente ei ole ta viimastel aastatel korralikult emale maksnud. Seetõttu hoiab ema mind temast võimalikult eemale, väites, et see mees pole isana minu jaoks kunagi midagi teinud ja justkui poleks isal õigust mind näha. Kontakti mu isaga ta väldib ning samas kurdab, et ta ei saa kunagi isaga rahadest rääkida, sest nad ei saa suhelda, ABSURD! Ehk kuna mu bio. isa alimente ei maksa ning on kaelani võlgades, ei saa ka mina hüvesid. Kui mul midagi vaja on või midagi osta soovin, saan vastuse "Küsi oma kalli "isa" käest raha". Kui isa mu pangakontole raha saatis, võttis mu ema minult ära pangakaardi, salaja minu teadmata. Seepeale tekkis emaga suur tüli, kuna tal ei leidnud põhjust ning ilmselt tundis end kaotajana- ta hakkas karjuma ja umbmäärast juttu ajama, ütles et ei tea kus see on ja ei mäleta miks ta kaardi võttis. Samas üritasin mina rahuneda ning rahuliku, viisaka tooniga rääkida. Vaatamata sellele ärritus ta mu jutu peale. Ta tuli minu juurde ning tahtis ilmselgelt mulle korraliku kõrvakiilu ära virutada. Ma ei lasknud end lüüa, põikasin eest ära ja võtsin ema käest kinni, küsisin mis õigusega ta mind lööb. Ta karjus mulle tulivihasena "Paki oma asjad ja mine siis isa uurde või tädi juurde ära, kui sulle siin ei sobi!". Ilmselgelt ta minu juttu ei kuulanud, milles seletasin, et tema tegu oli lihtsalt inetu ja minu kohtlemine ebavõrdne minu väikese õega võrreldes, keda poputatakse, lastakse karistusteta hilisõhtutel väljas olla, käia kus tahab, ilma et vanemaid teavitanud oleks, lisaks õpib ta halvemini kui mina selles vanuses jne. Ema läks kodust ära ning jäin väikese õega üksi koju. Mu isapoolne tädi elab mulle üsna lähedal. Pakkisin asjad ning mu noormees (19 a) viis mu tädi juurde. Tädi teab mu kodusest olukorrast ning kaitseb mind selle eest ja lubas mul tema kodus viibida nii kaua, kuni kodused suhted korda saan. Vanemad otsisid mind ja said üsna pea teada kus olen. Kasuisa tuli mulle järgi, aga tädi perega tegime talle lõpuks selgeks, et mina ei lähe veel niipea koju. Mitte enne, kui ema maha rahuneb.
Olen 1 korra varemgi kodust nn ära jooksnud, tookord aga vaid noormehega ning võtsime toa üheks ööks hostelis. Vanemad ei teadnud minust midagi ja muidugi paanitsesid. Selle loo saime lahendatud rääkides kasuisaga asjad selgeks, kuid keegi siiski peale seda intsidenti pikas perspektiivis end muutnud ei ole.
Kuidas muuta vanemate suhtumist minusse? Soovin, et mind ei hoitaks oma kodus vangis ilma telefonita, internetita ja võimalusteta väljas käia. Mida peaksin ise tegema? Olen proovinud nendega hästi läbi saada, probleemideta, aga ema ikka peab elu pingeliseks muutma. Kõik tuttavad, sõbrad, sugulased, kes mu olukorraga kursis on, mõistavad mind ning ei saa samuti aru, miks mu vanemad nii käituvad tütrega, kes saab vähem kui aasta pärast täisealiseks, ehk miks mind koheldakse kui väikest last. Ema ja kasuisa toovad põhjenduseks selle, et nende elu noorena oli samasugune, AGA nemad olid väidetavalt nii head ja kuulekad lapsed. Kui seletan, et nemad ju siiski kasvatasid mind, viga peab olema nende tehtud minu kasvatamisel, saadavad nemad mu jutu kus see ja teine ning imestavad isegi, miks nende, kui kunagiste musterlaste kasvatatud tütar nii halvasti õpib ja nendega käituda ei oska.
Mida teen edasi? Kas ootan selle pool aastat ära, kuni saan 18-aastaseks või saab neid suhteid parandada? Keeldun nende vangistusest ja järjekordsest terrorist.
Juba see, et kirjutate siia e-foorumisse oma murekirja, näitab, et tõesti hoolite oma vanematest ning sellest, et suhted saaksid paremaks! See näitab teie kui noore inimese küpsust- otsida abi väljastpoolt, kui oma jõududega enam hakkama ei saa.
Kodus on teie sõnul alati olnud palju pingeid- vanematevahelised tülid, teie ja ema pingelised suhted, segadused raha, probleemid õpimotivatsiooniga jne.
Kõige enam tunnete end aga häirituna vanematepoolsest käitumisest, mis väljendub selles, et vanemad "terroriseerivad" teid, püüdes teid kasvatuada/mõjutada preemiate ja karistustega (telefonide andmine ja äravõtmine, liikumisvabaduse piiramine ja kontroll). Kõik see on kerinud nii kaugele, et lahkusite kodust.
Olete juba hilisteismeeas ning teie arenguülesanne on individueerumine, st saavutada iseseisvus ja autonoomia. See nõuab distantseerumist vanematest. Liikumine autonoomia suunas võib väljenduda mitmeti: vähem väljendatakse kiindumust vanematesse, rohkem aega veedetakse koos sõpradega, esineb palju vaidlusi, vanemate autoriteet seatakse küsimärgi alla, nihutatakse kokkulepitud piire jne. Kogetakse vastuolulisi tundeid vanemate ja kodu osas. Samas- kuigi on loomulik ja arenguliselt vajalik eemalduda oma vanematest, vajate käesoleval arenguperioodil siiski toetavaid suhteid täiskasvanutega. Vanemad saavad pakkuda turvalist eraldumist (piiride/kokkulepete lõdvendamisega, usalduse ja vastutuse üleandmisega) samm-sammult. Peamiselt ainus, mida vanematelt soovite ja vajate, on teadmine, et “vähemalt teie kaks usute minusse, et ma olen okei”.
Kahjuks see sageli nii ei ole, sest lapsevanematel on enamasti selline õpetajalik, vigu otsiv ja märkav hoiak…, kui tahetakse noorega rääkida, läheb enamasti loenguks või moraalijutluseks.
Julgustan teid, ärge jätke asju lihtsalt sellesse kehva seisu, nagu nad praegu on,- muutuste toimumiseks vajate abi väljastpoolt. Selleks soovitan kogu teie perele pereteraapiat, kus terapeut suunab teie omavahelist vestlust, aitab esile tuua valupunkte ja suunab lahenduste leidmisel. Kui teie koolis on koolipsühholoog, võiks olla esimeseks sammuks, et võtate ühendust just temaga ja räägite oma murest, abi võib tulla juba sealtpoolt, või oskab tema teid edasi suunata. Nii Tallinnas kui Tartus on ka tasuta pereteraapia/nõustamise võimalusi.
Soovin teile julget pealehakkamist, - head suhted vanematega ja teie hingerahu on väärt, et aastatega kogunenud pingepundart harutama hakata!
