Oleme mehega nüüd peaaegu aasta koos olnud ja oleme lähedased. Mina räägin talle kõike, mida tunnen ja mõtlen (eelmiste suhete puhul pole ma seda teinud).võibolla ma kujutan seda omale ette, aga minuarust Ka tema räägib mulle suht palju. Igaljuhul juhtub alati nii, et kui tülli lähme, siis ta ei ütle enam mitte ühtegi sõna. Ma teen talle kõik ette ära, moodustan kas küsimusi, et ta saaks vastata ei või ja, annan vastusevariante kuna praktika on näidanud, et suudan inimesi lugeda. Mängin isegi "ise küsin, ise vastan" mängu, et ta saaks öelda, kas ma olen ilma rääkimata temast õigesti aru saanud (enamasti olen). teen kõik lihtsaks, aga talle tuleb nagu mingi plokk peale ja mitte ühtegi sõna. Nüüd kui mõtleme oma pere peale, siis ütlesin talle tüliväliselt, et ta peab rääkima hakkama, siis ühe korra rääkis peaaegu kõik ära, lõpuks ikka ei suutnud seda plokki ära hoida, kuid sellegi poolest ütlesin talle aitähh rääkimise eest, et ta oli tubli. Oli näha, et ta hindad seda.
Ta ei räägi mitte kellelegi oma muredest. Tean, et see ei pea ju mina olema kellega ta räägib, samas ma tean ka seda, et kui see mina pole, siis pole see keegi. Ma tahan aidata, ma tahan niiväga aidata teda, ennast ja meie suhet. Ma teen talle kõik lihtsaks, aga kuna tal enne pole normaalset suhet olnud.siis ta ei oska seda hinnata. Mõtlesin, et kas on võimalus näiteks viia ta kuhugi teadlikult minuga rääkima, kuhugi kodust eemale kus oleme kahekesi. Kas sellest oleks abi?
Ma tahan ise ka psühholoogiks saada ja oskan seda teemat keskmiselt paremini, kuid nagu ikka kingsepp käib ikka sokkis
Mu mees on 21 aastane
Olete mures oma suhtluse pärast mehega: teil endal on lihtne rääkida, kuid mees on pigem kinnine.
Inimesed on erinevad ja selle erinevuse tagamaad on samuti erinevad. Oma mõju on kindlasti temperamenditüübil ja sotsiaalsusel, samuti on suur mõju päritoluperel, kust igaüks saab kaasa esmased mudelid nii selle kohta, kuidas suhelda, kuidas lähedane olla, keda ja kas üldse usaldada jne. Kõike oma isiksuses muuta ei saa, kuid siiski on väga palju võimalik, kui inimene ise tahab.
On hea viis rääkida kõigest sellest, mis teile teie suhetes muret teeb just sel ajal, kui suhe on heas seisus, mõlemad olete rahulikud ja on piisavalt aega kuulamiseks ning rääkimiseks. Keegi ei saa kedagi muuta, ent lähisuhetes on teineteise aktsepteerimise kõrval väga oluline toetada ka teineteise isiksuslikku arengut, mis tähendab, et partnerid saavad teineteisele anda soovitusi arenguks, tulevikusuundadeks, paremaks toimetulekuks suhtes ja elus üldse jne. Teiegi saate mehele kirjeldada seda, mil moel näete tema isiksuslikku arengut, mis teid tema käitumises-kommetes segab-häirib, kuidas te tahaksite, et oleks, mille poolest oleks hea, kui see areng toimuks.
See on teie panus partneri muutusesse, kuid selle üle, kas tema soovib muutuda, otsustab ainut tema. Teinekord läheb aega, enne kui sõpra või lähisuhte partnerit ses osas kuulda võetakse, käsu peale ju ei muutu keegi. Ent samas on suur tõenäosus, et mida suurem surve, seda suurem on ka vastusurve. Andke oma partnerile aega ja ruumi.
Igapäevases suhtlemises oleks ehk mõistlik samuti aega ja ruumi anda. Mulle tundub "ise küsin - ise vastan" harjumus suhtele ohtlik. See, kes seda teeb, räägibki varsti üksinda.
Kui temal pole enne normaalset suhet olnud, nagu te kirjutate, siis saate ju hea mudeli ette teha: ja rääkida ning kuulata on vaja kindlasti mõlemal. Heade muutuste väljatoomine ja partneri tunnustamine on igati suhet ja isiksuslikku arengut toetavad.
Mõistagi saate te soodustada usalduslikke rääkimisi võimaldava õhkkonna tekkimist ja säilimist; aga kindlasti saate koos püüda ühiste kokkulepete poole. Kasvõi sessamas konfliktilahenduse strateegias, mis tunduvad olevat erinevad. Kui kaua peab tema pärast tüli saama vait olla? Kui kaua olete teie nõus olema rääkimata? Kui kumbki kummale vastu tuleb, on ehk võimalik teha kokkuleppeid, mis kindlasti aitavad suhet tugevamaks muuta.
