Tere, Minu mureks on õige lähenemile lapsele, kelle isa on hüljanud. Läsime mehega lahku 1,5 aastat tagasi. Pool aastat mees suhles oma lapsega, kuid nüüd lõikas ta lapse oma elust täielikult välja. Laps ei ole oma isa näinud terve aasta, telefon on blokeeritud üle poole aasta, lapse sõnumitele ta ei vasta, sünnipäevaks õnne ei soovinud, isadepäeva sõnimile vastust ei tulnud. Laps on kurb, sest ta ei tea, mis isa temaga suhelda ei soovi. Mis oleks minu õige käitumine? Kas tohin küsida lapselt isa kohta? Kas on mõtet isa poolsetele vanavanematele edasi saata jõulu- ja sünnikaarte? Oleme siiani seda teinud, kuid ka nemad eriti ei hooli, nad pole kunagi eriti sellest lapselapsest hoolinud. Äkki teen lapsel haiget, kui ütlen, et ta võiks isale või vanaemale kaardi joonistada? Või teen sellega haiget, kui ma seda ei ütle? Kui laps nutab isa pärast, siis lohutan ja nutan koos temaga, vahel nutan isegi rohkem, kui laps ise. Aga näen, et see teeb talle haiget, et isa ta nii hülgas ja vastused puuduvad. Öeldi vaid, et kui laps saab 18 siis ise otsustab, kas soovib oma isaga suhelda, või ei!!! Kui suure jälje selline olukord võib jätta lapse tulevikku- suhlemisel meestega? Saab selle olukorra leevendamiseks midagi teha?
Teie laps on siiralt õnnetu, et tema isa ei reageeri juba terve aasta lapsepoolsetele kontaktipüüetele. Olete emana nõutu, kuidas oma last kujunenud olukorras toetada - kas julgustada edasi ühepoolselt panustama või loobuda ning kuidas lapsega rääkida.
Kahjuks juhtub seda sageli, et peale lahkuminekut välja kolinud vanem (enamasti on see isa) kaotab mingi aja möödudes sideme oma lapse/lastega. Ühelt poolt võibki olla keeruline kohtuda, - kui elatakse näiteks teineteisest kaugel, - või on töö iseloom selline, et kohtumisi pole võimalik regulaarselt ellu viia, - või puuduvad selged kokkulepped lapse külastuskorra osas; teisalt võib lahutanud vanemate läbitöötamata suhe, st. pettumus ja klaarimata/lõpetamata konfliktid endise kaasaga tekitada situatsiooni, kus lõpetades suhte endise elukaaslasega, lõpetatakse suhtlemine/suhe kahjuks ka oma lastega. Olgu see siis pettumusest, tagasitegemissoovist või millestki kolmandast tingitud, - kannatajaks jääb taolise käitumise puhul alati kõige nõrgem osapool, ehk laps.
Küsiksin, et kuidas sai teie lahkumineku jõustudes tehtud kokkulepped lapse hooldusõiguse osas? Kas määratleti isa külastuskord? Kui te seda ei teinud, saab teid ehk aidata kohaliku omavalitsuse lastekaitsespetsialist.
Kui teil õnnestub saada endal kontakt endise elukaaslasega, võiksite mureteema üles võtta. Kindlasti tuleks teil rääkida rahulikult ja süüdistusi esitamata, edastada lapse tundeid ja vajadusi ning kutsuda meest kui lapsevanemat panustama enam oma aega ja energiat oma järeltulijasse.
Kummaliselt kõlas lause, et laps saab ise otsustada, kui saab täisealiseks, kas tahab isaga suhelda,- seda olukorras, kus laps on poolteist aastat avaldanud soovi jätkata ja hoida sidet oma isaga! Kui isa ignoreerib lapse soovi ja vajadust olla kontaktis oma vanemaga, siis aegamööda, lapse vanuse kasvades (ja kindlasti täisealiseks saades) on üpris tõenäoline, et laps seda enam ei soovi.
On eemalelava täiskasvanu, lapsevanema vastutus hoida oma järetulijaga kontakti!
Kui teie laps on õnnetu ja nutab, et ta ei saa isaga kontakti, siis parim, mida saate selles olukorras oma lapse heaks teha,- on teda kuulata. See tähendab, et sõnastage ümber lapse poolt öeldu, või peegeldage tagasi tema kehakeeles või öeldus kõlav tugev tunne. Tunde peegeldus (näiteks: "Näen, et see teeb sind väga kurvaks, et isa sinu isadepäevatervitusele ei vastanud. See ajab sind täitsa nutma.") aitab lapsel emotsiooni seest välja tulla, aitab rahuneda. Lapse jutu ümbersõnastamine aitab tal ennast paremini mõista ja laps kogeb, et ema saab temast päriselt aru.
Saate lapsele rääkida, et te mõistate tema pettumust, et isa ei soovi temaga läbi käia, see kurvastab ka teid. Ei pea välja mõtlema mingeid õigustusi ega valesid, asjad on, nagu nad on. Kindlasti püüdke vältida isa halvustamist,- isegi kui tema käitumine on teie jaoks täiesti vastuvõetamatu, on laps ikkagi oma vanemale (mõlemale!) lojaalne.
Mõtlen, et ise ei peaks te vast sundima, innustama oma last isaga kontakti otsima, - aga kui laps ise avaldab selleks soovi, siis lubage tal seda loomulikult teha, jätkata niikaua, kui soovi on.
Loodan väga, et saate ise lapse isaga suhelda sellel valusal teemal, sest head lahendused sünnivad selles loos ainult läbi avatud ja süüdistusteta suhtlemise ja lapse vajadusi esikohale tõstes. Soovin teile selleks jõudu ja palju head tahet!
