Tere
Mure selline et kardan koguaeg et mõne lähedasega (eelkõige siis abikaasaga) juhtub midagi. See ei ole enam lihtsalt niisama kartmine, vaid juba haiglane. Näiteks kui mees läheb isegi korraks poodi, kardan et juhtub õnnetus vms. Võin täiesti tarduda niikaua kui kuulen auto häält ja ta tagasi. Pean alati helistama ja küsima kas jõudis tööle. Kui ta on pikemalt ära, siis ise tööl olles suudan veel toime tulla, kuid kodus olen töövõimetu jälle. Lapsi ka kaks ja kuigi nad on minu jaoks alati kontrollitud keskkonnas, siis tunnen kuidas see hakkab vaikselt ka lastega tekkima.
Selline olukord on aastatega süvenenud ning lõplikult mõjus see, kui kaotasin kahe aastaga neli lähedast, neist kolm ootamatult. Olen käinud ka psühholoogi juures, kuid aidanud see ei ole ning tunnen kuidas olukord muudkui süveneb.
Kirja järgi saan aru, et teile on olnud omane, et kardate/muretsete palju, st et olete ärev. Aastatega on see ainult süvenenud ning tõdete ise, et kõige suurema tõuke andis mitme lähedase inimese ootamatu kaotus lühikese ajaperioodi vältel.
Ärevus on täiesti normaalne emotsioon positiivsete ja negatiivsete sündmuste toimumisel. Kui inimene kogeb aga liigset ärevust, muretsemist, mis juba tema igapäevast elu, normaalset toimimist takistab- võib rääkida ärevushäirest. Teie olukord, kus muretsemine abikaasa elu/tervise pärast on võtnud kõikehõlmavad mõõtmed ning sama hakkab toimuma ka teie laste puhul - tundub (generaliseerunud?) ärevushäirena. Ärevushäire korral tekivad ärevustunne ja kehalised reaktsioonid ka ohututes olukordades või ei lähe need ohu möödudes üle, inimene ei suuda lõdvestuda.
Sageli diagnoositakse ärevushäired inimestel, kelle põhihoiakutes on tähtis kord ja etteaimatavus (ootamatud kaotused seda aga pole) ning kõigel peab olema seletus. Nad on sageli korralikud, täpsed ja vastutustundlikud inimesed. Maailm pole aga väga etteaimatav ja kontrollitav, sest palju on juhuslikku ning seletamatut.
Kuigi nimetate, et varasem koostöö psühholoogiga ei olnud teie puhul edukas, julgustan teid siiski pöörduma abi saamiseks spetsialisti(de) poole. Iseenesest ärevushäire ei taandu, pigem süveneb. Alustuseks võite kasvõi oma perearstiga konsulteerida ravi saamise võimaluste osas. Kui ärevusseisund on väga kinnistunud, siis kasutatakse ravis nii ravimeid (antidepressandid) kui psühhoteraapiat. Kindlasti annab häid tulemusi kognitiiv-käitumuslik teraapia. Vaadake lähemalt: www.sensus.ee
