Juhtus siin hiljuti selline asi. Minu 2,5aastane poeg hakkas üks õhtu jonnima. Tulime õuest tuppa ja siis hakkaski kõik pihta. Tegin süüa, tema süüa ei tahtnud ainult nuttis ja karjus. Ütlesin et sööma peab, tema aga korrutas ei ei ei. Siis läks teise tuppa loopis pusled laiali. Ütlesin et paneme pusled nüüd uuesti kokku. Siis hakkas uus nutt puhta. Küsisin et mile pärast sa kül nutad. Natuke pahane olin ka
Ütlesin et nüüd lähme vanni. Natuke ka hääke toon tõusis mul. Karjumist ei olnud. Vahel nähvasin et noh lähme nüüd vanni. Ja olin pahase näoga. Laps ikka nuttis ja karjus. Tõstsin ta siis pool vägisi vanni .pesemine oli vajalik. Vannis muudkui siples. Pesin ruttu lapse enamvähem puhtaks. Laps aina nuttis ja siples hoidsin teda tugevamini kinni et ta vannis ei kukuks. Vannist välja tõstes hoidsin ka tugevamalt kinni tema ainult siples ja nuttis. Küsisin et mis on pahasti kas said haiget, miks sa nutad. Siis tema et jah haiget emme nagu oleks teinud. Siis hakkasin ise ka nutma. Kas tõesti tegin lapsele haiget. Kui ma ise nutma hakkasin hakkas laps ka nutma. Siis me istusime ja tema oli süles ja nutsime koos. Kallistasime ja nutsime.Rääkisin et emmel ka on nutu tuji ja kurb tuju nagu sullgi. Laps ainult noogutas ja kallistas. Palusin andeks et hääletoon oli kõvem ja et kogematta haiget võibolla tegin. Heitsin kogu õhtu endale ette et ei suutnud rahulikult olukorda lahendada ja sellepärast pidi laps kannatama närvilist ema. Jälle kui mul pisarad tulid hakkas laps ka nutma. Tavaliselt ikka sain sellised olukorrad rahulikukt lahendada. Tavaliselt istub süles ja nutab kui vaja.
Nüüd on sellest olukorrast paar päeva möödas. Aga ikka mõten kui valesti ma käitusin ja mida laps tundma pidi. Pidi nägema ema kes oli närvis ärritatud ja pahane. . Kuigi ühtegi halba sõna ma lapse kohta ei öelnud ala halb laps oled või nii. Ma ei tea kas on minus veel kinni see olukord aga tunnen et laps on hakanud minust eemale hoidma. Samas riidesse tohin ainult mina panna, musi ja kalli teeb nagu ennegi. Kõik on ikka nii nagu enne.
Ma ei tea kardan et kuidas see võis lapsele mõjuda. Paar juhust on veel sellist olnud et olen pahandanud võ ärritunud aga pole kunagi last löönud ega kuidagi lapsele öelnud et ala halb paha laps oled.
Mida arvata sellest et lapse ees nutmisest.
Me lapsega enamusajast kahekesi ka. Lapse isa tööl ha vahel ka nädalavahetustel. Kui lapse isa kodus on ka kaos siis pigem minuga kui isaga. Nad toimetavad küll koos aga mina pean juures olema. Kui isa kodus pole küsib laps tihti isa järele.
Ütlen lapsele kui hea laps ta on ja kui väga emme issi teda armastavad. Õhtul enne magama minekut loeme ja räägime olnud päevast. Mis me tegime ja mis eriti meeldis. Päeval ka teeme kõike koos. Laulame mängime teeme süüa koristame jne.
Loodan et see mis oli ei rikkund meie usaldust ja turvatunnet et emme on alati olemad isegi kui on halb päev. Loodan et mu lsps teab ja tunneb et ema armastab teda. Ja et meie laps armastab meid.
Kirjeldate olukorda, kus teie 2,5 aastane poeg jonnis ja teie ei suutnud selles olukorras rahulikku meelt säilitada. Tunnete muret, kuidas sellised hetked lapsele mõjuvad.
Loomulikult on lapse jaoks parim, kui teda ümbritsevad täiskasvanud saavad oma tunnetega hakkama ja suudavad ka lapse erinevates arenguetappides tavapäraselt kõikuvaid emotsioone konteinerdada. Laps armastab oma vanemaid ikka ja alati ja seda isegi siis, kui ta mingil põhjusel ütleb, et emme on kuri või paha. Oluline on see, et laps võtab vanemate käitumist kui mudelit, mille järgi õppida. Laps ei õpi sõnade põhjal vaid vaatab, kuidas ema või isa toimetab ja salvestab selle siis enda tarvis.
Seepärast soovitan teil eelkõige otsida üles enda muretu ja tasakaalukas pool. Hoolitsege selle eest, et teie enda vajadused oleksid rahuldatud, et saaksite piisavalt puhata. Kui teie enda emotsioonid kipuvad üle keema, siis on see märk, et teie elus on midagi justkui puudu või vastupidi ülemäära palju. Rääkige kindlasti lapse isaga ning pidage nõu, millised muudatusi saaks elukorralduses ette võtta.
Lapsed ei vaja liiga häid (ideaalseid) vanemaid vaid ainult piisavalt häid vanemaid. Lapse psühholoogiline paindlikkus kasvab, kui ta mõistab, et vanematel on ka omad vajadused ja elus tuleb ette nii häid kui halbu hetki, nii rõõmu kui kurbust ja isegi viha. Neid tundeid tuleb nimetada õigete nimedega, sest nii saab laps oma mõistetamatute tunnete väljendamiseks sõnad. Kui on olemas sõnad, siis on tunnet ka kergem taluda ja ei ole vaja alati jonnini minna.
