Kuidas tuleks käituda introvertse stressis mehega?
Minu mees on introvert ja vahetevahel melanhoolia poole kalduv. Mina olen mõnede introvertsete joontega, aga mitte üleni introvert. On selge, et me oleme erinevad.
Minul oleks vaja igapäevaselt küllaltki palju tema füüsilist lähedust (kallistusi, suudlusi, silitamist, kaisus magamist jne) - et ma füüsiliselt tunneks, et minust hoolitakse. Tema paistab ka ilma selleta hakkama saavat. Ei saa aru, kas see on mingisugune introvertide eripära, et füüsiline kontakt on justkui koormaks, või on asi minus ja näiteks selles, et ta minust enam ei hooli.
Praegu on tal küllaltki palju stressi töö juures ja ka varasemast kooselust pärit järeltulijatega. Introvert pole kuigi jutukas, seda ma tean. Ega kunagi (ka nö normaalolekus) pole olnud lihtne teada saada, mis teda parasjagu vaevab. Nüüd aga tundub asi veel hullem olevat. Paistab nagu iga minu sõnaline (ja tegelikult ka füüsiline) kontaktiotsimine oleks ka nagu stressiallikas. Ja tihti võin ma vastust ootama jäädagi.
Kuidas ma peaksin käituma ja olema, et ei tekitaks mehele veel rohkem stressi ja et ta mustast august varsti välja saaks? Kas tal on siis parem (lihtsam?), kui ma ei kallista teda, ei küsi, kuidas tal päev läks, ei poe talle öösel külje alla? Kas kusagil on mingi “Juhend introverdi elukaaslasele”, mille abil ma saaksin ennast harida?
Olete mehega erinevad, tema isiksuse tüübilt rohkem sissepoole pööratud kui teie. Soovite mehega rohkem intiimsust, tahate tal aidata tema muredest üle saada, talle oma hoolimise ja füüsilise kontaktiga toeks olla, kuid tunnete, et teie vahel on justkui sein ja ta ei näi teie lähedust vajavat.
Olete mõlemad täiskasvanud ja terviklikud inimesed ja peaksite suutma enda eest vastutada ja oma vajaduste eest seista. Püüdke oma mehele selgeks teha, et tahate temaga neil teemadel rääkida. Mehe käest saate kõige adekvaatsema info, mida ta vajab ja mis moel. Vahest on karmi koore all hell hing, mis vajab väga lähedust, aga ta ei julge/oska seda välja näidata. Samas, mõnikord ongi perioode, kus ongi vaja rohkem üksiolemist ja enesega tegelemist ja see on täiesti normaalne. Ehk on teie mehe armastus endiselt alles, kuid on ajas muutunud. Suhte alguses näitab mees oma hoolimist, kiindumust, armastust välja pigem füüsiliselt, hiljem pigem hoolitsusega pere, laste, kodu eest. Kui saate usalduslikult vestelda neil teemadel, siis saate teada mehe ootused ja vajadused. Pidage silmas, et saate küll oma mehele olla toeks, teda mõistes, aktsepteerides ja toetades sel moel nagu tema seda vajab, kuid tema probleeme ja muresid teie lahendada ei saa, ta peab nendega ise tegelema ja toime tulema.
Teisest küljest - on väga oluline, et ka teie seisaksite enda eest, kehtestaksite ja kaitseksite oma piire. See tähendab oma vajadustest ja tunnetest teadlik olemist ja nende tunnustamist ning nende selget väljendamist partnerile. Kui ka partner ei ole mingil ajal võimeline teie vajadustega arvestama, siis vähemalt on teie kohus need välja öelda. End alla suruv ja kibestuv inimene kahjustab ennast ja ei saa ka kuidagi abiks olla teisele enda kõrval.
