Tere! Minu tütar käib teises klassis, koolis talle väga meeldib. Aga mind paneb muretsema see, et ta unustab alatasa ja on oma asjade suhtes hooletu. Pidevalt unustab nt peale trenni kas sokid või isegi sukapüksid jalga panemata (külma ilmaga käib siis poolpaljalt tänaval), bussis unustab sõidukaarti piiksutada, kindad kukuvad pidevalt taskutest välja, vahetusjalatsid jäävad kaasa võtmata, võtme unustas kuhugi, prillid unustas kuhugi jne. Vaatan, et tema eakaaslastel ei ole selliseid probleeme. Räägin oma lapsega neil teemadel iga paari päeva tagant, vastavalt vajadusele, tegime koju "vajalike asjade riiuli", et paneb iga kord koolist tulles sinna oma 3 vajalikku asja. See ei toimi, riiulile tekkis hoopis nukutuba. Kui ma otseselt juures ei valva, siis ta ise ka asju enamasti meeles ei pea. Koolitöödes on siiski õnneks enamasti hoolikas. Aga just enesega toimetulek on mulle emana peavalu, sest ma ei saa ega pea vajalikukski nii suure lapse toimetusi pidevalt kontrollida, tahan, et tal oleks iseseisvust ja ta majandaks oma asju ise, niipalju kui see talle jõukohane on. Ta lubab iga kord ennast parandada ja vabandab, aga siiani pole suurt midagi muutunud. Mul on temast kahju, et ma pean kogu aeg temaga sellistel teemadel rääkima ja ta ilmselt ka tunneb endal süüd. Võib-olla ma ootangi lapselt rohkem, kui selles eas kohane?
Teie 2. klassis käiv tütar on hoolikas koolitööde osas, kuid hajameelne paljude teiste asjade suhtes. Sooviksite, et laps oleks iseseisvam.
Kui lähtuda arengulistest eripäradest, siis 8- aastasel lapsel on suur soov ja vajadus teha kõike hästi. Reeglid on tähtsad ja neid isegi armastatakse, kuid korraldused, keelamised juhivad tähelepanu probleemsele käitumisele ja tekitavad vastupanu, Selles vanuses meeldib lapsele täita konkreetseid ülesandeid, midagi organiseerida või korraldada. Paraku, 8- aastane ei suuda hoida fookust paljudel erinevatel asjadel. Kui stiimulite osas on ülekoormus, siis tekib kergesti segadus ja hajameelsus, kus reageeritaksegi esimesele asjale, kuhu tähelepanu liigub. Näiteks, kui püüad jõuda õigeks ajaks, siis ununevad kindad maha, kui sõber räägib oma huvitavast mõttest, siis ei tule pähegi sõidukaarti piiksutada jne. Lisaks ei ole 8- aastase inimese aju võimeline kasutama negatiivset tagasisidet, kriitikat jms. konstruktiivselt. Arvatakse, et negatiivne tagasiside ei aktiveeri aju sel kombel, et tekiks õppimismoment. Laps küll tunneb süüd ja lubab teha mis iganes, et vanemad rahul oleksid, kuid keskendudes ebaõnnestumisele, lülitub sisse keha stressireaktsioon, mille ajal otsmikuaju ja korteks ei ole aktiivsed.
Siit mõned soovitused:
Keskenduge sellele, mis lapsel hästi välja tuleb. Andke lapsele tagasisidet kasutades mina- sõnumeid. Näiteks: “Mind tõesti rõõmustab, et sa juba õppida oled jõudnud./ Et sul matemaatika nii hästi välja tuleb./Et sa sellele ülesandele täiesti uutmoodi lahenduse leidsid/Et sul on meeles olnud kõik vajalikud asjad koolikotti panna.”
Mõelge, kas lapse elutempo ei kipu liiga kiire olema.
Mõelge, kas teie enda elutempo võimaldab teil last kuulata, lapsega positiivset kontakti luua.
Suhtuge olukordadesse mänguliselt või võtke ette võistlus terve pere jaoks. Näiteks nii laps kui ema ja isa saavad igal nädalal ülesande, mille täitmist igapäevaselt jälgitakse ja mille kohta tehakse seinalolevasse tabelisse märgel. Näiteks: tütar- jõuab koju ja mitte ühtegi asja ei ole kadunud; ema- mängib iga päev tütrega vähemalt 30 minutit; isa- katab iga päev õhtusöögiks laua. Igal pühapäeval tehakse kokkuvõtteid ja lepitakse kokku järgmise nädala ülesanded. Erilisi auhindu ei peagi olema, lihtsalt tunnustatakse üksteist ja toetatakse, et järgmisel nädalal veelgi tublim olla.
Läbi positiivse tagasiside iseseisvub laps kindlasti kiiremini.
