Mure järgmine - neljaseks saanud tüdruk alustas pärast viie nädalast suvepuhkust oma kolmandat aastat lasteaias. Laps käib meelepuudega laste erirühmas (väiksem ja turvalisem rühm, sagimist ja jooksmist vähem) oma füüsilise puude pärast (näha ei ole midagi). Esimesel aastal oli harjutamine raske, teise aasta kevadel keeldus ta õhtuti koju tulemast, sest mängulust oli suur. Nüüd kolmanda aasta alguses on trots tappev. Nutt ja pisarad algavad juba eelmisel õhtul kodus. Laps sõna otseses mõttes ripub mul kaelas. Ainus jutt on, et emme ma tahan elu lõpuni sinuga koos olla ja kui sa vana oled ma võtan su endaga tööle kaasa. Hetkel on rühmas tööl tõeliselt head ja sõbralikud asendusõpetajad (erirühmades on õpetajatel pikem puhkus), lapsi rühmas hetkel 5. Viimased päevad nõuab tüdruk endale koledat kleiti! Ta ei taha, et õpetaja teda ilusaks peab ja üldse tahab ta olla kõige koledam, sest muidu on tal häbi. Komplimet, et oi kui kena kleit sul on ajab lapse kurjaks. Tegemist on lapsega kelle sõnavara on väga suur, mälu ja loogika suurepärased. Aga emast eraldumine on tema jaoks kohutavalt raskeks muutunud. Ma ei saa poodi ja ei saa ka arsti juurde, laps on lohutamatu ja ei lepi ka issiga. Peremudelis ja elukorralduses pole midagi muutunud, kõik on sama nagu terve tema elu on olnud. peres kolm liiget ja kiisud, kutsud. Tõsi, laps on emotsionaalne, iseteadev ja kergesti solvuv. Vahest jääb arusaamatuks mis võis vihapurske esile kutsuda. Tõttöelda oli aspergerist poja kasvatamine kergem, kui selle iseteadva neiuga toimetamine. Ma seletan, meelitan, kallistan võimalikult palju, täidan antud lubadusi jne. Tulemus on null. Täna hommikul vingerdas ta rühma põrandal nagu väike vihmauss ja kisendas. Ja mina olen täiesti kurnatud, teel tööle tekitasin liiklusohtliku olukorra, sest olen hajevil, väsinud ja väga nõutu. Tänan nõuande eest ette!
Lugupidamisega väsinud emme
Teie nelja aastane tütar on alustamas uut lasteaia aastat. Lapse jaoks on see raske ja väga kurnav on see ka teie jaoks.
Laps väljendub oma käitumisega mingit rahuldamata vajadust või teda vallanud emotsiooni. Mõnikord on põhjuseid mõista kerge, mõnikord nõuab see aga päris palju lapsevanemate energiat , aega ja loomingulisust. Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et huvitaval kombel väljendab lapse käitumine isegi lapsevanema emotsioone- muresid, hirme, pettumust, väsimust. Seega, pöörake tähelepanu, kuidas te ise suhtute lapse lasteaia viimisesse, olete te selles osas positiivselt meelestatud või närib kahtluseuss hinge, kui stabiilsed on teie enda suhted lähedastega, kas teil on tööl muresid jne.
Lisaks tekkisid mul teie kirja lugedes järgmised mõtted:
Laps on nutikas ja veedab aega erivajadustega laste rühmas.. Väga võimalik, et ta tajub seda olukorda kuidagi omamoodi. Ilmselt saab tihti kiita. Lõppkokkuvõttes ei soovi ta enam tunnustust ka siis, kui ilus kleit on seljas. Ta ei taha ehk mingil põhjusel teistest erineda? Või vastupidi, ta soovib just erineda ja loodab, et niiviisi toimides “pääseb” ta mittesoovitud olukorrast.
Uued õpetajad, ükskõik kui toredad, nõuab lapse jaoks alati uut harjumist.
Kui peres on/ oli aspergerist poeg (te kirjutate, et peres on kolm liiget!), siis kas võib olla, et teatud omadused on pärinud ka teie tütar?
Praeguses arenguetapis on lapse fantaasia, s.h. hirmud, hirmuunenäod, eriti aktuaalsed. Kas lapsel on hirme, millest ta ei oska rääkida? Siinkohal on pea alati abi aktiivsest kuulamisest ja peegeldamismetoodikast.
Te kirjutate, et laps läks lasteaeda üsna varakult. Psühholoogide hulgas on levinud teadmine, et laps võtab alati tagasi selle, mis talle kuulub või mis tal saamata on jäänud. Kui ta ei tee seda lapsena, siis teeb ta seda täiskasvanuna. Kas praegune olukord võib olla järelreaktsioon varasele lasteaiakohustusele? Nüüd tajub laps rohkem enda jõudu ja väljendab seda kindlameelsemalt.
Kõige olulisem võiks olla aga see teadmine, et lapsed on sama individuaalselt eripärased kui täiskasvanud. Võib olla on nad seda isegi rohkem, sest täiskasvanud on pidanud elu jooksul oma iseärasusi ümbritsevate kaaslastega oluliselt kohaldama. Institutsioonid, nagu lasteaed, kool, palgatöö jms. on ju tegelikult ühiskondlikud kokkuleppelised ja standardiseeritud “kastid”, millega siis väikest sündinud ilmakodanikku hakatakse harjutama. Mõni laps kohaneb kiiremini, mõnel teisel aga võtab sobitumine päris palju aega. Mõnikord on lapse loomuomane paindlikkus ja koostöövõime küll arengueeliseks, kuid arvan, et täiskasvanutena on innovaatilisemad uue väärtuse loojad just need teised, need “mässaja” tüüpi isiksused.
Kindlasti ei lähe teie tütar tänu sellele kirjale esmaspäeval meelsamini lasteaeda, kuid ehk aitab se teil veidigi rahuneda ja näha olukorda justkui distantsil. Kui teie suudate oma jõuvarusid taastada ja emotsionaalset pinget vähendada, siis kindlasti leiate kiiremini mõtteid ja ideid, kuidas oma tütart aidata.
