Oh seda õnne ja rõõmu. Hakkasin üleelmisel nädalal oma last lasteaeda harjutama. Põhimõtteliselt juba teisel päeval ütles mulle kasvataja, et laps teeb lasteaias pättusi. Võtab teistelt mänguasju ära ja on suhteliselt sõnakuulmatu. Ta arvas, et noh tõenäoliselt tegemist kohanemisraskustega jne. Nüüd siis on läinud pea kaks nädalat mööda ja probleemid ainult süvenevad. Ma olen igal õhtul peale lasteaeda proovinud poisiga rääkida, et noh kuidas läks ja mida tegite ning võtnud üles ka kasvataja poolt mainitu, selgitanud, et kõigiga tuleb arvestada jne-jne-jne. Probleem aga ei taha kuidagi laheneda.
Kahjuks ei selgu kirjast, kui vana on teie laps ja millised on tema kogemused teiste lastega suhtlemise osas. Seega pakun mõningaid oletuslikke variante ja põhjusi. Kuni kolmeaastased lapsed ei oskagi teistega arvestada ja see, et nad tahavad sama mänguasja, millega juba mängitakse, on täiesti normaalne. Esimene asi, mida soovitan, on see, et ärge andke oma lapsele hinnanguid. "Pättusi tegema" on kindlasti hinnang, kuid "võttis teistelt mänguasju ära", lihtsalt tegevus/ käitumine, mille käigus laps rahuldas oma vajadust. Lapsega rääkides kasutage käitumise kirjeldusi, sest need ei süüdista last.
Mulle tundub kirja lugedes, et teie laps on seni kasvanud täiesti erinevas keskkonnas võrreldes seda lasteaiaga. Ilmselt on nõudmised ja reeglid teil kodus ja lasteaias väga erinevad. Nende reeglitega kohanemine võtab tõesti aega ja nõuab kannatust nii teilt kui ka kasvatajalt. Kuidas siis olukorras käituda? Esimene soovitus - ärge nimetage last halvaks ja üleüldse ärge andke hinnanguid. Kui laps on vanem kui kolm aastat ja räägib vabalt, siis kasutage lapsega vestlemisel aktiivset kuulamist. Nii selguvad ehk ka lapse käitumise tagamaad ja põhjused, miks ta just nii käitus. 2.- rääkides kasvatajaga, küsige, milliseid reegleid peaks lapsele selgitama. Samuti küsige, kuidas kasvataja aitab lapsel seda reeglit järgida. See on ju kasvataja töö lasteaias ja laps ei pea olema ideaalne valmistoodang, mida kasvataja lihtsalt vaatab ja hooldab niikaua, kui see seal on. Kasvataja ja teie nõudmised ja käitumine peaksid olema sarnased, et laps saaks aru, mida ja millal temalt oodatakse. 3.- olge peale lasteaeda palju oma lapsega koos ja väljendage oma armastust tema vastu. Muidu võib lapsel tekkida tunne, et mind ei armastata, sest ma pole nii hea, kui peaksin olema. Sageli on negatiivse käitumise taga stress - hirm hülgamise ees või valu, et armastuse objekt (siin siis ema) on eemal. Igal juhul öelge, et armastate teda sõltumata sellest, kuidas ta käitub või mida teeb. Hea on last süles hoida või kallistada. Juhul kui minu oletused ja tegelik olukord väga erinevad on, siis kirjutage uus kiri ja saame edasi konkreetsemalt arutleda.
