Minu mure tundub nii väikene ja nagu polegi mure .Aga minu hing ei anna ikkagi rahu .
Ma sooviksin ,et ämm suhtuks minu pisi tütresse natukenegi vanaemale omasemalt .Raskeks teeb minule suhtumine lapselapsesse see ,et elame ämmaga koos ühe katuse all ,käime päevast päeva külg külje kõrval ,meil on ühised söömaajad ,ühised tegemised koduaias .Kuna tüdrukutirts on praegu sellises eas (3,6 a.) ,et küsib kõiki asju ja kõige kohta ,on hästi liikuv ,vahel ka kolme aastase lapsele vastavalt jonni tujudega .On päevi kus lapsest käijakse mööda nagu õhust ,keda ei märkata .Meil puuduvad vestlusesd lapselapse ja vanaema vahel , mängimisest rääkimatta .Vahel on tüdruk pugenud vanaema sülle ja ämm ta tõesti ka sülle võtnud . ( see on nii armas vaatepilt ,et mul on isegi pisar tulnud )Kõige kurvem minule ongi see ,et vanaema armastus on kandunud meie koerakesele ,kes on tõesti pere lemmik .Täna tuli hommikul tüdrukutirts jooksuga mammale vastu ,kes oli just koju tulnud ,ütles ilusti " tere mamma " ,ämm ütles küll vastu " tere " aga samas kohe pöördus koera poole ja ütles koerale "tere minu kallike "Ei ma pole kohe kindlasti armukade koera peale (ma hoian teda ka väga )
Olen kuulnud ,et ämm on teistele öelnud ,et ta on armas laps ,aga on ära hellitatud .Hellitatud ta kohe kindlasti ei ole ,ma pole kunagi tema jonnitele järgi andnud (ei tea lapsi kes poleks elus jonninud -on ju ka nendel pahad tujud ),me teretame ilusti hommikul , sööme söögilauas korralikult ja pärast ütleme tänan , me korjame asjad ära kui mängimine on lõpetaud , poes pole kunagi probleeme ega jonni ,kui ema ka midagi ei ostnud .Ühesõnaga vabakasvatus täielikult puudub ja kohe kindlasti ei tee laps seda mida teha ei tohi. Aga ämma poolt oleks keelamisi palju rohkem -ei tohi koera kiusata ,ei tohi lilli aiast võtta ,ei tohi palli lille peenrale visata ,ei tohi ise marju korjata ,ei tohi söögilauas mängida ,ei tohi segada kui ämm filme vaatab ,ei tohi külmkapiust lahti võtta ise (kartes ,et äkki jääb lapsel uks lahti ) jne .Aga minu jaoks on selline kasvatus meetod juba sõjaväe stiilis ja tütarlapsele ei saa nii ranget korda küll kasutada (ämm on kasvatanud ülesse kaks poissi ja ka minul on eelnevalt tüdrukule kaks poissi)Ämm on korduvalt öelnud ,et tema on poistega harjunud ja ei oska tüdrukuga olla .Kas tõesti on see põhjus miks ta lapselapsest nii vähe hoolib või arvab ta tõesti et laps on ära hellitatud.
Ei, meil ei ole peres mingit kana ämmaga kitkuda ja tegelikult on kõik suhted nagu korras aga see eelnev toimub kõik minu sees .Ma pole iial selline kes ütleb midagi välja (eks ikka kodurahu nimel )aga nii tahaksin oma mina ka maksma vahel panna ja öelda et ka minu kasvatus stiil on õige (sest ka minul on kasvatatud kaks toredat poissi )
Üks igati segane jutt sai .Aga tahaksin teada kas ka teil on selline olukord ,kus ämm hoiab lapselapsest eemale -tistantsi .
Mis olete siis teinud .
Minule küll suht keeruline olukord või näen tõesti tonti seal kus seda pole (nagu abikaasa ütleb )
See on igati mõistetav mure, mida olete oma kirjas jaganud. On ju loomulik, et soovite lapse ja vanaema vahelisse suhtesse emotsionaalset lähedust. See on igati armas ja hooliv ka vanaema suhtes ning tegelikult on see kogu perele rikastav, kui jagatakse tundeid ja lähedust. Range kord ja jäigad kasvatusvõtted pole kindlasti eesmärk omaette. Soovime ju vanematena, nii ka Teie, et lapsed oleksid õnnelikud ja rõõmsad. Kord ja selgus, mida tohib, mida mitte, on oluline selleks, et arvestada üksteisega ja kujundada kohustunnet ja vastutust. Ja kindlad reeglid ja kord pole sugugi vastuolus sellega, et väljendame oma emotsionaalsust, nii õrnust ja hoolivust kui ka pahameelt, kui miski häirib.
Võimalik, et vanaema jaoks ärahellitamine tähendab õrnuseavaldusi ja lapse soovidega arvestamist, talle rõõmu pakkumist. Kui ollakse rangema korraga harjunud (kasvatus oma varasemast perekonnast), siis sageli ollakse kontrollivamad ja jäigemad ka emotsionaalses mõttes. Oletan, et teie pere vanaema on harjunud oma tundeid vaos hoidma ja mitte välja näitama. Enda kohta väidate, et Te ise pole ka see, kes midagi välja ütleb. Ometi saan aru, et soovite oma peres midagi muuta, et suhted oleksid emotsionaalsemad ja vabamad. Kuidas on Teie valmisolek avada ise end rohkem ja väljendada oma mõtteid, arusaamu, ootusi ning tundeid? Jagada oma elamusi, nt heameelt ja rõõmu kui vanaema on midagi toredat teinud või avatum olnud. Algus on kindlasti raske, kuid see võib innustada ka seni kinniste inimeste eneseavamist ning vastastikused suhted avarduvad märgatavalt. Sobival hetkel väljendage siirast huvi vanaema arusaamade ja kogetud kasvatusstiili kohta ning uurige, kuidas ta peab õigeks lapsi kasvatada ning mida peab õnnestumiseks. Kui ta kogeb, et olete tõesti siiralt huvitatud ja tunnustate, seda mis on temalt positiivset õppida, siis on võimalik, et ta hakkab ka Teie kasvatusstiili usaldama ning saate oma arusaamu väljendada.
Mis on aga veel väga oluline, kui on suur pere ja mitu põlvkonda koos – heade suhete korral pole vaja omavahel võrrelda, kumb stiil on parem ja õigem. Vaevalt, et leiate sellele ühese vastuse ja samas saavutate lähedased suhted, keegi peab siis justkui taanduma. Teie loost ei ole sugugi põhjust arvata, et Te omavahel parema stiili pärast võistleksite, see on pigem üldistatud mõtteavaldus. Sageli on küsimus ka kaasamises - mil määral soovib vanaema ja kuivõrd Teie ise, et vanaema oleks kaasatud lapsega tegelemisse. Mida rohkem osalust ja tegelemist, seda suurem ka hoolivus, mõistmine ja lähedus.
Niisiis, kui Te olete kogenud, et laps on rõõmus ja tubli ning suhted teie vahel on toredad, siis usaldage oma sisetunnet, et Teie ise teate, mis on parim Teie lapsele. Ja lõpuks, pole vaja, et oleksite ideaalne ema, vaid piisavavalt hea, hooliv ja armastav ning seda ei pea kellelegi tõestama.
Julgust muutusteks suhetes vanaemaga.
