Tere.
Istun siin raske südamega arvuti taga ja valan pisaraid.
Ma ei tea mida teha ja kuidas olla.
Nimelt olen juba täiskasvanud kahe lapse ema, olude sunnil pean mehega elama minu vanemate majas. Aga ma ei suuda enam, kuna pidev alandamine, sõim..mahategemine, kontroll..see on võtnud minust kõik, ma ei taha enam väljas käia, minu enesehinnang on olematu ja mul pole tahtmist elada.
Nagu täna, helistas minu sõbranna, istusin õues ja rääkisin juttu, kohe peale seda helistas mees ja küsis kuidas läheb. Kujutage ette isa tuli õue lärmama, et kellega mina päevast päeva räägin, on mul armukesed, olen lits ja mittekeegi..
Külla tulla ei tohi mulle kedagi, kuskil väljas käia ka ei tohi ja kui olen läinud siis virutab isa laksu vastu nägu ning teatab missugune ma taas olen.
Ma olen nagu vangis Olen korduvalt mehele õelnud palun läheme ära siit, aga majandusliku olukorrapärast on see võimatu ja tema arvab et ma pean sellest üle olema..aga ma ei suuda enam..
Ei tohi ma minna sõbrannadega jalutama, veelvähem kuskile õhtul lobisema..ma ei mäletagi millal enam kuskil käisin..ma ei ela enam oma elu..ja ma ei tea kes ma olen
Lihtsalt ei taha enam ...
Mõistan kui mind te ei mõistnud...
Teie olukord on tõesti keeruline ja vanemate suhtumine lausa vaenulik.
Antud olukorras tuleks kindlasti mõelda, mida saaksite enda heaks teha, et seda olukorda paremaks muuta. Mida pikemalt lasta sellel jätkuda, seda suuremat kahju võib selline olukord teile põhjustada. Pean silmas just hingelist kahju. Ütlete ka oma kirjas, et juba ei saa aru, kes te olete ja mis elu elate.
Enamasti on tõesti abi sellest, kui kolitakse vanematest lahku. Ollakse ju siis rohkem iseenda peremees ja seega ka oma elu kujundaja.
Kui aga vanemate juures elamiseks on ületamatud põhjused, siis peaks proovima parandada suhteid vanematega. Kui see teile vähegi vastuvõetav idee tundub, siis tasub rääkida ja kuulata, mis vanemad vastu räägivad.
Proovige leida sobiv hetk selliseks vestluseks - kui mõlemal poolel on aega ja kui ei olda hetkel üksteise peale väga tigedad ( st. et kui emotsioonid ei ole hetkel kõrgel). Rääkige, mis teile muret teeb ning olge valmis kuulama vanemate vastuseid. Kui nad saavad aru, et kuulate neid, siis püüavad ka nemad teid kuulata ja mõista.
Rääkige, kui väga te vajate suhtlemist sõbrannadega ja seda, et võiksite siiski vahest ka kodust väljas käia. Andke vanematele teada, kuidas tunnete end siis, kui nad teie väljaskäimisi kontrollivad. Oma tunnete väljendamine võibolla võtmeks, et vanemad teie olukorda mõistaksid.
Sellised vestlused ei ole kindlasti kerged ja emotsioonid võivad jälle lahvatada. Kuniks ei suudeta üksteist rahulikult kuulata, võib juhtuda, et ei parane ka suhted.
Kui siiski tundub, et rahulikku jutuajamist on lausa võimatu pidada ja kumbki osapool ei taha teist eriti ära kuulata, siis oleks tõesti õigem mõelda, et võibolla on siiski parem lahendus, kui kaks peret elaksid lahus.Siin peate eelnevalt rääkima ja oma soovist teada andma kindlasti oma abikaasale.
Materiaalne heaolu ei olegi alati nii hea kui psüühiline rahulolu.
Jõudu ja jaksu teile ja ärge unustage, et oma tunnete allasurumine ei too teile pikas perspektiivis head. Andke lähedastele teada, kuidas end tunnete!
Olen korduvalt mehele õelnud palun läheme ära siit, aga majandusliku olukorrapärast on see võimatu ja tema arvab et ma pean sellest üle olema..aga ma ei suuda enam..