Tutvusin mehega (34 aastane) kaks aastat tagasi, minul on eelmisest suhtest 3 aastane poeg, ise olen 25. aastane.
Mees elas sel ajal koos vanematega, neil on korter Tallinnas ja maakodu mere ääres, kus elavad ka aastaringselt. Mina elan Tallinnast 40 km kaugusel, niiet vahemaa tõttu iga päev kokku ei saanud, ka töökohad on erinevates kohtades. Kuna minul oli vahetustega töö ja töötasin poole kohaga, sest laps oli alles väike, viis mees meid minu vabadel päevadel, mida oli vahel isegi nädal aega järjest oma vanemate Tallinna korterisse. Tema vanemad olid tavaliselt sel ajal maakodus, vahel mõne päeva ka Tallinnas.
Need külaskäigud nägid meil välja nii, et mees oli päeval tööl siis olime meie lapsega seal korteris ja õhtul kui mees töölt tuli siis koos ja käisime kuskil väljas, nagu ikka pereelu käib.
Mees on hästi sportlik, koosoldud ajal käisimegi palju ujulates ujumas, tema käis suusarajal suusatamas, mina lapsega jalutasin suusarajal või kelgutasime, käisime lapsega mängutubades (laps, mees ja mina) see koosoldud aeg oli alati hästi tore. Mees suhtus hästi minu lapsesse, mis oligi minu jaoks kõige tähtsam.
Mõlemad mehega oleme tagasihoidlikud inimesed, vist sellepärast oli esimene katse suguühteks alles pool aastat peale seda kui esimesest korda ühes voodis magasime.Mehel oli eelmine suhe olnud 20 aastaselt ja seegi väga lühiajaline, ülejäänud aastad oli ta maamaja ehitanud ja elanud suhteliselt eraklikku elu. Minule see meeldiski, et ta ei surunud ennast kuidagi peale, peale selle ta ka ei joo ja ei suitseta. See seksuaalvahekord meil ei õnnestunud, kuna mehel ilmnes erektsioonihäire. Elasime siis edasi nagu sinnamaanigi ilma seksita, lihtsalt veetsime koos aega ja oli niisama tore. Mingil hetkel otsustasime, et mees käib androloogi juures, talle oli vaja teha väike operatsioon ja ka selle lasi ta ära teha. Peale seda me ka ei olnud vahekorras, sest vist olime juba nii harjunud. Lihtsalt oli nii nagu enne, et kui mul oli mitu vaba päeva järjest elasime mehe korteris ja käisime ka nädalavahetustel tema juures maal. Mees käis ka meie juures külas (elan ka oma vanemate juures).
Ühel korral kui mees meid jälle enda juurde viis (korterisse) leidsin köögi laualt mehe ema kirja, et minu laps pidi olema selles korteris diivanid täis pissinud, laudlinale väljapestamatud plekid tekitanud, kappides sorinud. Üldse pidi korter olema peale meie lahkumist nagu seapesa ning kirjas veel seisis, et kui mina süüa teen koorin kartulid ära ja teen vedela kastme. Mehe ema arvates kartuleid koorida ei tohi, sest siis kaovad kartulist vajalikud vitamiinid ja kartulid ei säili ning kaste peab olema paks nagu jahupuder. Mehe emaga olin tihti kohtunud, aga silmast silma polnud ta neid etteheiteid mulle teinud.
Olin kindel, et minu laps pole diivaneid täis pissinud ega kappides sorinud jne ning sealt lahkudes vaatasin alati, et korter jääks korda nagu see oli enne meie tulekut ning söögitegemise tavad on meil lihtsalt erinevad ei saa öelda, et üks teeb süüa valesti teine õigesti. Sain lausa ¹okikui selle kirja leidsin, sest tõesti olin alati arvestanud sellega, et see on mehe vanemate korter ja vastavalt sellele käitunud, alati oli sinna "elama" minek toimunud mehe initsiatiivil, mina ise pole kordagi öelnud, et läheme nüüd sinna. Pealegi tahtis mees olla lapsele issi, nimetas ise ennast issiks ja tahtis, et ka laps teda nii nimetaks ka tegi ta seda oma vanemate kuuldes. Kaminul polnud midagi selle vastu, et ta ennast issiks nimetas, sest tundus, et me sobime. Kirjas seisis aga, et MINU laps on niisugune ja MINU laps tegi seda. Tema poeg teadis algusest peale, et mul on laps, ütlesin seda talle esimese asjana kui kohtusime ja pealegi tahtis ta talle issi olla ja õhtuti oli see issi ju kodus ja teadis täpselt mis seal korteris toimub.
Kirjutasingi mehe emale kirja vastu. Kui mees õhtul koju tuli, arvas ta siiski, et pole mõtet tema emale seda kirja anda, et tema teab, et see ei ole õige, mis ta ema kirjutab. Olin ka ise juba rahunenud ning rebisin kirja tükkideks ja viskasin ära, prügikast oli just välja viidud ja see kiri jäi puhtasse prügikotti. Sel korral oli mul ainult paar vaba päeva ja järgmisel päeval peale kirja ära viskamist läksime sealt ära. Kuna rohkem prügi ei tekkinud jäi see prügikott, kus kiri sees välja viimata, mul oli see kiri juba isegi meelest läinud.
Ühel päeval helistas mulle mees, et mind ei saa ta sinna Tallinna korterisse enam viia kuna tema ema oli selle ära keelanud, see oli 2005. aasta jaanuaris. Ema oli leidnud prügikastist kirja, selle tükkidest kokku pannud ja solvunud. Tema ema arvates oli selles kirjas olnud palju demagoogiat, kindlasti oligi, sest kiri oli kirjutatud kaitsereakstsioonina, pealegi teadsin ma, et minu laps pole selliseid asju teinud. Aga selle kirja leidis ta ju prügikastist, mina talle seda ei andnud! Sain veel teada, et mehe emale ei ole kunagi meeldinud, et mul on laps ja ka mina temale ei meeldivat, sest ma pole eriti jutukas. Seda viimast (et minu laps ja mina mehe emale ei sümpatiseeri) oli mees teadnud juba ammu, aga mulle ta seda ei öelnud.
Keelatigi mul seal korteris käimine ära ja ka maamajja enam mind ei lubatud. Küsisin siis mehelt, kas ta oma sõna maksma ei saa panna, aga tema ütles, et tema ei taha oma vanematega vaielda ja käis hoopis meil külas minu vanemate juures.
Märtsist 2005 niipalju muutus, et mehe ema otsustas jätta maamaja oma pojale ja kolida ise linna koos mehe isaga.Nad ei pidanud enam maale minema ja mina võisin oma lapsega siis seal käia. Käisimegi nädalavahetusel seal.
Elasimegi nii, et kui mul nädalavahetused vabad olid olime maal ja vahepeal käis mees minul ja lapsel külas.
Juunis oli meil mõlemal puhkus ja läkime väikesele reisile. Seal otsustasime üle pika-pika aja ka proovida seksuaalvahekorda. Minu meelest ei sattunud veel peenis tuppegi kui toimus seemnepurse. Mul olid kaasas ka Postinori tabletid, aga selle kasutamiseks ei näinud ma vajadust.
Igaljuhul paar nädalat peale seda ilmnesid mul kahtlased tunnused, mis viitasid rasedusele, ma ei uskunud, et see saab võimalik olla. Rääkisin sellest ka mehele ja tegime rasedustesti. See oli positiivne. Mees oli üliõnnelik, ta pidi olema juba ammu omale last tahtnud. See lause tegi mind ettevaatlikuks, meil oli ju laps. Mina aga nii õnnelik ei olnud, sest oli palju küsimusi, esiteks kas ma seda meest üldse armastan, me oleme küll koos olnud ja meil on tore, aga kas armastust kui sellist ka meie vahel on, me pole ju päriselt koos elanudki, ainult aeg-ajalt külas käinud (kuigi peaks ju armastust olema kui nõustusin temaga üldse vahekorras olema ja lubasin teda nimetada oma lapse isaks)? Teiseks kus me elama hakkame? Kolmandaks kuidas ta suhtub peale OMA lapse sündi minu lapsesse? Ja veel tuhat muud küsimust. Mees aga oli nii õnnelik, et rääkis uudist ka kohe oma vanematele. Selle peale mehe ema oli öelnud, et võin ka Tallinna korterisse minna, aga alles siis kui ma poole meetri kaugusel uksest (väljaspool) vabandan. Leidsin, et see oleks alandav, rase naine peab minema vabandama ja arvasin, et mul pole millegi eest vabandada ning vabandama ma muidugi ei läinud.
Abort on eluaeg minu põhimõtete vastu olnud, kuna mulle on kunagiste terviseprobleemide pärast pandud ka lastetuse diagnoos. Olen isegi hukka mõistnud inimesi, kes aborti on teinud ning sel hetkel olin ma ise valiku ees, mida teha. Mõtlesin, et enne lõplikku otsustamist käin günekoloogi juures, kes vaatab kas ikka on kõik korras. Läksingi erakliinikusse, kuhu sain kohe aja. Kui arst minu haiguslugu kuulis, ütles, et see rasedus on minule täielik taeva kingitus, sest see on ime, et ma üldse rasedaks jäin, sama juttu räägiti ka siis kui jäin ootama esimest last, kes oli väga – väga oodatud. Arst vaatas ultraheliga ja siis selgus, et lootekesega on kõik korras. Kuna raseduse algus erines 100% eelmisest olin kindel, et ootan tütart ja kui lapsed on erinevast soost, siis ei teki võibolla nii palju vahetegemist lastesse ka mehe poolt. Ja muidugi tahtsin ma saada ka teist last, sest nagu arst rääkis võib see suure tõenäosusega jääda minu viimaseks raseduseks. Otsustasingi lapse sünnitada.
Mees otsustas osta korteri, kus me elama saame hakata. Tegin ettepaneku osta korter minu kodukohta, sest minu töö on seal, tema käib küll Tallinnas tööl, aga tal on auto ja minu kodukohast Tallinnasse sõidab 30 minutit nagu näiteks Lasnamäelt Mustamäele. Samuti on maakohas lastega parem ja turvalisem elada. Poeg käib seal ka ju lasteaias ja tema jaoks oleks see ka suur elumuutus: elukoha muutus, uus lasteaed ja ka väike tita, pealegi pole ma mehega ju päriselt koos ka elanud. Mees laitis selle mõtte kohe maha. Korter peab tulema ainult Tallinnasse, vabanduseks tõi ta, et minu erialal on Tallinnas suuremad palgad kui maakohas ja tema iga päev 40 km tööle ja sama palju tagasi pole nõus sõitma ja lastega saab hästi elada ka Tallinnas. Leppisingi siis sellega, et meie uus kodu tuleb Tallinnasse.
Kui ta korteri ära ostis, sõlmis ta minuga lepingu, et see korter on lahusvara, olin natuke solvunud, meil sünnib ju ühine laps ja minul ei ole sellele korterile mingit õigust nagu me poleksi üks perekond. Aga leppisin ka sellega, sest jah see korter on ostetud ainult tema raha eest, sest minul pole võimalik hakata laenu maksma pealegiu töötan ainult poole kohaga. Veel kuulsin ühte telefonikõnet, kus ta ema helistas ja ütles mehele, et ta peab korterit ostes ütlema, et ta on vallaline.
Mees ostiski korteri ära ja pidi seda remontima hakkama, aga remontimist lükkas ta kogu aeg edasi, sest tal on vaja trenni teha ja remontimiseks pole aega ja lapse sünnini on aega küll ja küll ta valmis jõuab, selleks läheb ainult paar nädalavahetust.
Ametlikult abielluma mees ka nõus polnud, sest ta ema ei lubanud tal seda teha, justnimelt selle vara pärast. Kui esimese lapse saatuse tahtel sünnitasin vallasemana siis mõtlesin, et kui teine laps peaks mul kunagi sündima siis kindlasti täiuslikku perekonda, olin täielikus masenduses.
Raseduse ajal mees viis mind tavaliselt autoga arsti juurde, bussiga tulin tagasi, pidin tihti viima uriini analüüsi, kuna see polnud mul korras, vahel pidin analüüsi viima isegi mitu korda kuus, mees viis ka autoga mu uriinianalüüsi ära, sest minul oleks vaja bussiga Tallinnasse sõita ainult uriinianalüüsi pärast, pealegi mul oli alguses kohutavalt paha olla ja bussisõit oli minu jaoks täielik piin. Kuni ühel päeval mehe ema oli mehele öelnud, et ma kasutan meest ainult ära, tema peab minu uriinianalüüsi viima ning tema ema viiski mehe nii kaugele, et mees hakkas mult nõudma bensiiniraha kui palusin tal uriinianalüüs ära viia. Aga ootasin ju meie ühist last.
Mingil hetklel tuli mees minu juurde jutuga, et laps keda ma ootan polegi tema laps, et tema ei tea, mida ma sellel ajal teen kui me koos ei ole.
Varsti aga rääkis, et see on küll tema laps, aga ennast isaks tunnistama ta nõusei ole, sest kindlasti meelega jäin rasedaks, et tema vara jahtida.
Raseduse lõpupoole hakkas aga suhtuma normaalselt, käisime koos ka perekooli loengutes ja kolm kuud enne sünnitustähtaega hakkas mees ka korterit remontioma.
Korteri remont ei läinud aga üldse nii kiiresti kui ta arvas.
Sünnitustähtaja lähenedes selgus, et remont lapse sündimise ajaks ikka valmis ei saa ja ma pean oma kahe lapsega minema elama oma vanemate juurde.
Mees tahtis kindlasti olla ka sünnituse juures, aga poja sündis nii kiiresti, et mees sinna ei jõudnud. Sünnitusmajas olime küll perepalatis, kus issi oma poega väga hoidis. Tema vanemad haiglasse last vaatama ei tulnud, kuigi elavad Tallinnas, kus poeg sündiski. Mehe vanemad tahtsid, et läheksime peale haiglast väljasaamist enne minu koju sõitmist nende korterist ka läbi last näitama ja mina pidin võima ka sisse minna. Mõtlesin küll, et mehe ema on ikka proua küll, haiglasse ei kõlba last vaatama minna, peab ise talle minema koju last näitama, aga vaidlema ka ei jaksanud hakata. Läksimegi, nii alandav oli kui ma seal esikus seisin, mehe ema oma pojale õnne soovis ja minust ei teinud väljagi, oli kirjutanud ka kaardi ja ainult oma poega ja sündinud last õnnitlenud, minust mitte sõnagi, mina aga ju kandsin seda last üheksa kuud ja sünnitasin ta, tema poeg ei saanud isegi korterit valmis remonditud. Haiglast välja saades registreerisime kohe ka lapse sünni ning kui mees oma emale sünnitunnistust näitas ütles ta ema kohe minu ees, et võtsidki lapse oma nimele ja tunnistasid ennast isaks, võtsid endale selle riski. Mina lihtsalt seisin ja ei öelnud sõnagi, pisarad hakkasid jooksma ja ütlesin, et hakkame minema, aga mees ütles, et las tema ema hoiab ka ikka natuke aega last.
Nüüd elan oma kahe lapsega oma vanemate juures, ka vanemate ülalpidamisel, vanemahüvitist ma veel ei saa ja dekreediraha oli väga väike, sest töötasin poole kohaga, dekreediraha eest ostsin vankri ja voodi lapsele, sest mees neid ostma nõus ei olnud. Mees pole oma lapsele mitte midagi ostnud. Kui mehelt raha mähkmete ja elamiskulude jaoks küsisin, sest miks peaks minu ema maksma vee- ja elektrikulu kinni, mida kulub tänu lapsele märgatavalt rohkem, kuigi ema pole raha küsinud, aga minu ema palk on kõvasti alla Eesti kesmise. Mees vastas, et minu ema peab talle peale maksma selle eest, et saab koos lapselapsega olla, tema ema aga ei näe lapselast üldse. Ütles veel, et riided on ju kõik eelmisest lapsest järel, mis on ka kõik minu ostetud ja pealegi lastetoetus tuleb kõik minu arvele, tema lapse pealt kuus 300 krooni!
Niipalju kui ta on meie juures käinud on näha, et tema laps on A ja O, minu lapsega riidleb kui ta titat musitada tahab, et ta titale haiget ei teeks. Varem tõi alati kui tuli ikka minu lapsele midagi, nüüd ei too enam midagi ei enda ega minu lapsele, kuigi minu laps teda väga ootab. Nüüd on laps paarikuune ja need korrad, kui ta on last vaatamas käinud võib lugeda üles ühe käe sõrmedel. Ja kui helistab siis ütleb, et ta tuleb lapsele järele, sest tahab viia last oma emale näha, tema ema tahab ka last hoida, sest ta on ka võrdne vanaema. Mina muidugi last talle nõus hoida andma pole, sest laps on 100% rinnapiimatoidul ja nii väikest last ema juurest ära viia oleks lubamatu. Sellest oli ka juttu, et tema ema tahab oma lapselast hoida, aga minu last ta nõus hoidma pole, sellepärast kasutan ka väljendeid minu laps ja tema laps, sest ta ise kogu aeg nii räägib. Ka korteriremont ei edene kuidagi, sest tal on vaja trenni tehes lõõgastuda ka.
Nüüd käivad mehe vanemad jälle ka maal, kuhu pidin võima mina ka lastega minna, eks vist ikka sellepärast, et ta ema tahab last näha, aga mehe ema on mulle nii palju haiget teinud, et ma ei suuda sinna minna.
Olen mures oma elu pärast ja ka minu vanematel on raske, sest peavad praegu mind kahe lapsega üleval pidama: on vaja maksta kõik korteriga seotud kulud, vanema lapse lasteaiamaks, telefoniarve, osta süüa, vanem laps on ka järsku oma riietest välja kasvanud, õnneks augustis saan esimese vanemahüvitise, mis on küll miinimum, aga asi seegi.
Minu vanem poeg on ka just nagu ära vahetatud, teeb haiget nii mulle kui oma väikesele vennale, pissib öösel voodisse, on kogelema hakanud, räägib, et emma ei tohi titat puutuda jne. Lasteaias on ta jälle nii tagasihoidlik, et ei julge kasvatajale sedagi öelda kui tal pissihäda on, teised teevad talle haiget, ennast kaitsta ta ei julge. Hästi tagasihoidlik on ta kogu aeg olnud. Muidugi olen ka ise stressis, mis võib lastele üle kanduda.
Ma ei tea kuidas mehe ema on oma poja nii vastutustundetuks kasvatanud...
See jutt on küll nagu seebiooper, aga kahjuks tõsi. Sain südamelt ära kirjutada ja vähemalt korraks hakkas kergem.
Aitäh, et lugesite!
|
